Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Krossi püüdis Pikkuus sõita üksnes meestega. Sama sügise Eesti meistrivõistlustel Mustamäel jõudis 15-aastane tartlane viimasele ringile koos seitse aastat vanema Arvo Looritsaga. Viivuks näis, et Pikkuus suudabki kullalahingu enda kasuks käänata, ta asus juhtima. Ning siis äkki oli rajalt kadunud. “Pingutasin sedavõrd üle, et pilt läks eest ära ja lendasin võpsikusse taastuma,” selgitab ta.

      Ka 1971. aasta algas nõnda, et kõik oli veel päris uus. Maailm avanes. Jaanuaris käis Pikkuus Vilniuses Dünamo üleliidulises laagris. Ta ei jaksanud täismeestega võrdselt mäkke joosta ja vastas arupärijaile tähtsalt: “Tark ei ronigi mäest üle, tark läheb ringiga mäest mööda.” Nõnda jäi tööka eestlase nägu dünamolastele meelde.

      Kuu viimasel päeval sõitsid Eesti dünamolased, nii täiskasvanud kui ka nooremad, lõunalaagrisse. Üks pilet jäi puudu ja viimasel hetkel kampa võetud Pikkuus pidi järgnema teistele 1. veebruaril.

      “Ma ei osanud üldse vene keelt, ainult roppe sõnu teadsin. Juba Kiievis vahemaandumisel oleksin jäänud lennukist äärepealt maha, aga Adleris ei suutnud ma kuidagi Pitsunda bussi väljumiskohta küsida. Lõpuks istusin paar tundi koti otsas ratta kõrval ja mõtlesin: oskaks niigi palju vene keelt, et saaks Eestisse tagasi. Nutt tuli peale. Nutsingi. Siis astusid oma lennukilt maha moskvalased, tundsid mu ära, uurisid, mis lahti, ja võtsid mu Pitsundasse kaasa. Õppisin Pitsunda ja järgnenud Gagra laagriga vene keele enam vähem selgeks, nii hästi jäi see hirmutunne meelde!”

      Pitsunda lähedal Alahadzes tundis Aavo, kui tühjaks võib jääda kasvueas poisi kõht suurte koormuste juures. Vaese aja laagris koostas ta endale üsna omalaadse erimenüü. Ta võttis sööklast leiba kaasa ja ronis õhtul kolhoosi sidruniaeda. Lõpuks tundunud kuiv leib sidruniga peaaegu delikatessina.

      “Muidugi oleks ostnud ma midagi mõistlikumat, nagu teised seda tegid. Aga vanematel polnud mulle kaasa anda rohkem kui kümme rubla ja seda hoidsin igaks juhuks koduni alles.”

      Eesti velotuuril pedaaliti 26. mail 127 km pikkune etapp. Pikkuusi rattavahetus võttis aega ning juhtgrupp, kus sõitsid Ants Jeret, Jaan Kodanipork, Kalle Kaupmees ja teised tollased staarid, kadus kaugele. Tuuri pesamuna surus pea maha ja püüdis täiesti lootusetuna tundunud olukorras grupi kinni. Finišis oli Pikkuus kümnes.

      Krossisügisel võitis viimaseid nädalaid 16-aastane poiss meeste ees mitu jõukatsumist, Eesti meistrivõistlustel sai Simmo Malga ja Mati Taburi järel pronksmedali. Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel Ašhabadis teenitud kuues koht tähendas meistrinormi täitmist.

      Noor rattavõlur suure veoauto kohal

      Pikkuus tohtis juba tükk aega harjutada koos täismeestega. Varsti tunnistasid osavadki sõitjad, et Pikkuusi rattatrikid avaldavad muljet. Eestlased olid trikitamises üldse kogu Nõukogude Liidu esirinnas.

      “Kui Aavo läks Reinu juurde, siis oli ta vanadest tugevatest sõitjatest ratta valitsemises üle, ehkki ka need olid kõvad tegijad. Aavoga oli nii, et ta õppis ise rattaga nippe, mis jõudsid täiesti riski piirile. Kui sõitsime Riia maanteed mööda Tartu linnast välja, siis teised läksid hiiglaslikust loigust ettevaatlikult mööda, nii et jalad jäid kuivaks. Aavo tõstis esiratta õhku ja kihutas lombi keskelt läbi tagumisel rattal kuiva jalaga!” kirjeldab Eomõis. “Ratta valitsemine oli Aavosse kui sisse kodeeritud. Treenerid vaatasid poiste trikkidele positiivselt, kuigi rattaid tuli aina parandada ja varuosadega oli kitsas. Me ei saanud lõhkumiseks kehvemaid rattaid pakkuda, sest nendega polnuks võimalik mingeid nõkse õppida. Lappisime kumme…”

      “Õppisime poisikestena ratta valitsemist ajaviiteks, uljuse näitamiseks ja ka täiesti teadlikult. Kompasime ja proovisime piire. Sõitsime tagarattal ja tagurpidi, seisime, tegime järske pöördeid ja kantisime ratast, mängisime ratastel kulli, jalgpalli ja sõda. Need olid ohtlikud liikumised, veri oli sageli väljas,” meenutab Pikkuus. Ent ratas hakkas sõitja tahtele laitmatult kuuletuma.

      “Raadi pargi sõda käis sedasi, et kaks meeskonda ajas taga teineteise liikmeid. Kes laksu sai, pidi marssima keldri kohale vanglasse. Aga kui oma mees suutis teda puudutada, sai ta taas priiks. Võttis võhma välja küll. Kalle Kirsiaiaga oli meil veel üks mäng. Liikusime ratastel mööda võrkpalliplatsi nii, et teine oleks sunnitud jala maha panema või platsilt välja sõitma igasuguse tõuklemiseta.”

      Hiljem läks riugaste varasalv suurtel sõitudel täiega käiku. Ent maailma tasemel rattavalitsejal tuli taluda ka tagasilööke. Samal kevadel, 25. märtsil elas Pikkuus Musta mere ääres Salme küla läheduses üle oma karjääri ühe kõige rängema avarii. Mägedes peeti üleliidulisi võistlusi, Pikkuus tuli juunioride 20 km eraldistardiga sõidus teiseks. Kitsas tagasitee oli pikk ainitine laskumine ja ta tuli üksi ees, nagu sellistel puhkudel ikka. Tunnikiirust võis olla 80 kandis. Vastu tuli puhkides veoauto, mis kaldus kurvis selgelt vastassuunda. Pikkuus paiskus löögist auto kohale, maandus asfaldile ja tuli teadvusele järgmisel päeval hotellis. Koondise vilunud arst öelnud haiglas pärast röntgenit, et saab patsiendiga ise hakkama ning viinud ta kohe ära. Luud olid imekombel terved, kuid nädala raatsis põhjalikult põrutatud Pikkuus siiski rattasõiduta olla.

      Sõber Kalle Kirsiaed ja Jawa 350.

      Parima sõbra ränk mootorrattaavarii

      Kui lapata ajaloolisi võistlustulemusi, siis esiti oli oma tänava poiss Kalle Kirsiaed pigem Aavo Pikkuusist ees. Osalt oli see tingitud vanusevahest ja varem alustatud ratturiteest. Ent Pikkuus tunnustab ka sõbra teravat finišijalga ja sõitjataipu. Kui Pikkuus tuli 1976. aastal Montrealist tagasi olümpiavõitjana, ütles ta Kirsiaiale: “Täiesti vabalt oleksime võinud kõrvuti pjedestaalil seista.”

      1970. СКАЧАТЬ