Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tammiste ettepaneku mängida veidi tennist.

      Kolmandal tunnil Tammiste väsib või tüdib, aga temast märksa nõrgem mängumees Pikkuus tahab jonnakalt jätkata. “Mis sa ähid! Mina tulin just rattaga Tallinnast,” teatab poiss suurele korvpallurile siiralt. “Oled sa lolliks läinud?” uurib niisama siiras Tammiste, kes ei usu esiti poisi sõnu. Ta peab enesega tibake aru, jääb siis uskuma ja võtab küsimuse tagasi: “Mis siin ikka küsida, muidugi oled loll!”

      Kirsipuu õpetussõnadest valis sobivad

      “Jah, selline vast viietunnine enam-vähem rahulik rattasõit oli mu meetod taastada organismi. Nägin kõrvalt ka Aleksei Tammiste ja Aavo tennisemängu ning mõtlesin, et see poiss ei väsi vist kunagi,” kiidab Kirsipuu. “Temas pulbitses hirmsasti tahtmist, kuid ületreening teda ei ohustanud. Aavo mootor oli suurepärane, taastumine väga hea, tervis täiesti korras. Vitaalsust oli küll ja küll! Nägin kohe, kui ta trenni tuli ja võistlema hakkas, et temas on uskumatult tugev sisu.”

      Nimeka treeneri sõnul pole tema pojal, hilisemal profituusal Jaan Kirsipuul päris niisugust mootorit nagu Pikkuusil, võimsuse poolest võib neid aga võrrelda. “Mõlemad on head eraldistardis, temposõidus ja finišis. Aavo kogus auhindu ka mägedes, aga siin tuleb meeles pidada, et amatööride ja proffide mäed on kaks üsna erinevat mõistet. Vaevalt oleks raske kondiga Aavolgi olnud tõeliselt hulludel profitõusudel lihtne ronida.”

      1933. aastal sündinud Rein Kirsipuu on tulnud jalgratturina Eesti trekimeistriks ja võitnud Spartaki üleliidulistelt meistrivõistlustelt hõbeda. Treeneritööd alustas ta 1959. aastal ning 1971–1991 oli Eesti alaliidu treenerite nõukogu esimees ja 1972–1988 Eesti koondise peatreener. Esimene maailmakuulus õpilane oligi Pikkuus ning 1974 anti Kirsipuule Eesti NSV ja 1977 NSV Liidu teenelise treeneri aunimetus.

      Pärast Tiit Eomõisa õpetust oli treener Kirsipuu Pikkuusi administraatorina omal kohal. Ta oli lähedalt ja isegi perekonniti tuttav Nõukogude Liidu eri vanuseastmete treeneritega nii Dünamo spordiklubis kui ka kogu koondises. Paljud vajalikud inimesed olid käinud tal Tartus külas ja vastupidi, võõrustanud teda oma kodus. Nii oli Pikkuusi talenti ja töötahet uskudes ning hinnates võimalik suurema riskita soovitada noorukit laagritesse.

      Kui Pikkuusist oli saanud täht, siis rääkis Kirsipuu pressikonverentsidel, et esialgu ei püüdnudki ta pühendada tulevikulootust suurematesse taktikakavalustesse: las rabeleb end parem tühjaks ja kogub rammu tähtsamateks aastateks.

      “Umbes nii see oli,” nõustub treener. “Käisin enamasti treeningutel kaasas ja jälgisin autost ka võistlusi, pärast arutasime asjad läbi ja lihvisime üht-teist, näiteks meeskonnatööd. Aga nii-öelda puhas taktika tuleb ikka võistluste käigus. Õiged järeldused tegi Aavo kogemuste lisandudes ja konkreetsete olukordade põhjal juba ise. Suuri konflikte meil ette ei tulnud, sest kuulsusele vaatamata ei muutunud ta pujääniks. Ei usu, et ükski hea sportlane täidaks treeneri nõudmised täielikult, 100 protsenti. Aga kui mõni vaidleb sageli vastu, siis Aavo ei kulutanud sellele aega. Ta hakkas asju peagi ise jagama ja võttis treeneri jutust just selle, mida pidas vajalikuks.

      Kui otsida puudusi, siis eks ta oli vahel liialt hasartne ja riskis ülemäära. See tõi kaasa palju kukkumisi. Siiski poleks ta olnud impulsiivsuseta seesama mees, ta surus end läbi just pöörase tahtmisega! Ütleme nii, et ta talitas sisetunde järgi, ent keeras vahel vindi pisut üle.”

      “Rein Kirsipuu seisis mu eest esialgu väga kõvasti. Kui kuulusin juba liidu meestekoondisse, siis käis Rein korduvalt Rahutuuril ja ka olümpiamängudel, aga peatreener Viktor Kapitonovi kõrval tal enam suurt sõnaõigust polnud,” ütleb jalgrattur.

      “Kirsipuu ei saanud mind ka sellepärast eriti palju juhendada, et ma polnud iial kodus, vaid ikka üleliidulistes laagrites või võistlustel. Seal sain Kapitonovilt iga päev koslepi nagu kõik teisedki. Kogu päeva tegevus arutati läbi, koos võtsime õppust. Palja jõuga rattasõidus ei saa. Tõsi, oli mõni selline, kes lootis vaid jõule ega huvitunud taktikast. Näiteks Vladimir apovalov. Kord sõitsime Wilhelm Telli tuuri koos, seal kihutas ta mäest alla, pea maas, põrkas autoga kokku ja lendas üle selle parklasse teise auto alla. Teda ei saadud sealt tükk aega kätte. Kui saadi, sõitis tagavararattaga edasi, selg auto summutist kõrvetatud. Oli jube kõva mees, aga…

      Nõu ja tuge andis Kirsipuu mulle ratturitee lõpuni. Meil olid kaua head suhted,” tunnustab Pikkuus.

      Rahutuuridel käis Kirsipuu mitu korda Kapitonovi abitreenerina. Tuurimeeskonna vastutavaks treeneriks nimetas Kapitonov Kirsipuu olümpia-aastal 1980, kui tegeles ise olümpiakandidaatidega, ka Aavo Pikkuusiga.

      Kahjutundega tuleb nentida, et Kirsipuu ja Pikkuusi suhted ei jäänud lõpuni südamlikuks. Võimalik, et arusaamatusi tuli ette juba varem, aga kõrvaltvaatajale kulmineerusid need sajandivahetusel. Kui alaliidus valiti Eesti kuni 23-aastaste koondisele peatreenerit, eelistas Kirsipuu vastaskandidaat Raul Oja ja mõjutas vähemalt Pikkuusi arvates ka teiste hääletajate otsust. Ametipost läks Ojale, kelle hilisemat panust peab Kirsipuugi kesiseks.

      Pikkuus on sellest valimiskaotusest igaveseks löödud: “Muidugi tahtnuks ma oma suhteid ja kogemusi rohkem edasi anda! Suhted on väga tähtsad. Poolas võttis minu kuni 23-aastaste meeskonda ikka vastu suur Ryszard Szurkowski ise. Ta püüdis ka kõik meie arved kinni maksta.”

      Kirsipuu tunnistab: “Aavo oli liialt järsk. Kuuldavasti andnud ta isegi kätele voli. Seda treener päris kindlasti ei tohi.”

      Pikkuus polnud rahul ka sellega, et “Kirsipuu viis koondise mingile Soome kriteeriumile just Pikkuus Cupi ajal. Ometi andnuks tugev võidusõit meestele palju enam!” Ta lisab: “Mina pole Kirsipuuga tülitsenud, olen lihtsalt püüdnud tõsist vestlust vältida. Kui mu hingele on tehtud haiget, siis ei saa seda pärast niikuinii heaks rääkida.”

      Omaaegne võidusõitja, hilisem Nõukogude Liidu ja Venemaa koondise peatreener ning Venemaa jalgrattaliidu president Aleksandr Gusjatnikov austab mõlemat meest: “Rein tegi Aavo heaks väga palju, kuid just tänu Aavole sai ta maailmas tuntuks. Muidugi olen nende suhete kriisist kuulnud, kuid loodan mõlema mõistlikkusele. Väärt mehed!” lausub Gusjatnikov 2011. aastal.

      40-kilone hommikukivi Musta mere kaldal

      “Selles on Rein Kirsipuul õigus, et jaksasin juba noorena kannatada üsna kaua. Aga võistluse lõpus, korralikus finišiheitluses olin viletsam kui Kalle Kirsiaed,” nendib Aavo Pikkuus. Ometi sai poisipõlve nõrgast kohast ajapikku tema trump, Mittevene Kuradi spurt.

      Musta mere ääres Gagras Dünamo üleliidulise koondise laagris uuris üks Pikkuusi lemmiktreenereid Timofei Zlotnikov, mis osa distantsist meeldib talle kõige vähem ja millal ta õigupoolest väsimust tunneb. Noormees vastas, et raske on sõidu lõpuosa, sest siis saab jõud otsa ja kiirendada on liiga raske, pole õiget spurti.

      “Zlotnikov oli hea mees. Ta selgitas, et sellest murest saab üle, kui mul jätkub tahtmist. Õpetas, et hüpaku ma igal varahommikul enne trenni mererannas 40 korda üles, 40-kilone kivi süles, ja jooksku seejärel kolm korda 60 meetrit täie laksuga. Nägin silmanurgast, et Zlotnikov ise seisis sageli rõdul ja jälgis mu tegevust. Sihuke harjutus võttis ikka läbi küll! Kiiresti lisandus sellist jõudu, mida oli vaja finišisirgel ning ka tuuridel ja punktisõitudel nii tähtsates vahefinišites. Harjutus jäi aastateks mu repertuaari.”

      Treener Timofei Zlotnikov, kes õpetas Pikkuusi spurtima.

      Colditz: esimene triumf liidu piiri taga

      Eesti tänavasõidumeistrivõistlustel 1972 oli kohal kogu Nõukogude Liidu juunioride СКАЧАТЬ