Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas - Gunnar Press страница 8
Название: Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas
Автор: Gunnar Press
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949495016
isbn:
Tulevaste Ässade karikal Saksa DV-s jagas Aavo Pikkuus esmalt kriteeriumis 10. kohta. Seejärel võitis ta grupisõidus esimese vahefiniši, kuid siis purunes rattakumm ja lootused kadusid. Seevastu järgmisel päeval, 11. juunil 1972 sai Pikkuus Colditzi ringil 31 km eraldistardiga sõidus esikoha! Esimene reis väljapoole suure kodumaa piire oli võidukas.
“Aavo on tulevane olümplane!” hindas tookord Rein Kirsipuu suur sõber, liidu noortekoondise vanemtreener Oleg Borissov. Pikkuus ise imestas tagasihoidlikult: “Olen veel täitsa tattnokk, aga võistlen ja võidan Saksamaal!”
Pisut ootamatu paik Armeenias.
Juuli hakul oli enam-vähem sama seltskond koos Brnos sotsialismimaade Sõpruse auhinnavõistlustel. 74 km meeskonnasõidus tulid Pikkuus ja Linno koos Anatoli Sidorovi ja Said Gusseinoviga teiseks. Alla jäädi Saksa DV-le, kust olid kohal ka Pikkuusi tulevased suured rivaalid Hans-Joachim Hartnick ja Bernd Drogan. Grupisõidus pages Pikkuus pikaks ajaks üksi eest, ent tabati Tšehhoslovakkia ülekaalukate jõudude eestvõttel ja jäeti seitsmendaks.
Suvi oli sündmusterohke. Rahvusvahelistel juunioride võistlustel Kaunases võitis Pikkuus nii grupisõidu kui ka kriteeriumi. Liidu juunioride tuuril Lätis oli ta kolmas. Juunioride trekimeistrivõistlustel Simferoopolis sai Eesti (Urmas Tooma, Eiki Seller, Pikkuus, Linno) 4 km meeskondlikus jälitussõidus Ukraina järel hõbeda.
Pikkuusi osavõttu Eesti võistlustest dikteeris juba selgelt üleliiduline kalender. Eesti maanteemeistrivõistlustel Tartus oli ta igatahes kohal. Pikkuus sai kõigepealt grupisõidus ja kriteeriumis pronksi. 9. septembril 1972 läbis Pikkuus 40 km eraldistardist 56.32-ga ja tuli esimest korda Eesti meeste meistriks.
Krossihooajal kogus värske meistersportlane ilusaid võite, kuid Eesti meistrivõistluste asemel teenis auhindu hoopis Simferoopolis ja Dušanbes. Nii tema kui ka Lehar Linno silme ees seisid esimesed Euroopa meistrivõistlused Münchenis. Siis teatati, et osalejate sünniaasta alampiir nihutatakse 1955. aastale. Õige napilt vanem Pikkuus lõi käega: “Tühja kah, kõik on ju alles ees!”
Mittevene Kurat pani paugu ära
Aavo Pikkuus veetis 1973. aastal peaaegu kogu talve lõunas, treeningupartneriteks ja võistlusvastasteks täiskasvanud mehed. Koos Eesti noorukiga treenisid olümpiavõitjad ja maailmameistrid. Neid, kes teadsid kindlalt, et olümpiamänge ja MM-võistlusi tuleb veel, liikus kümnete viisi. Ent Pikkuusi kodune eelkäija, MM-i ja Rahutuuri kogemusega Jaan Klassepp oli uue põlvkonna liidri kohta öelnud: “Mind hämmastas, et ta ei hoolinud kõlavatest nimedest.” Nii juhtuski, et ammused koondislased said karmi vastulöögi, kui hakkasid naga paika panema ehk vene kombe kohaselt vanakesi mängima.
Koondise kandidaatide trennieelsel rivistusel seisid venelased kahel jalal, aga Aavo Pikkuus kahel rattal – surplace’is, nagu Erika Salumäe järgmisel kümnendil trekil. Neli aastat vanem Aleksandr Judin nõudis: “Mis sa siin seisad ja esined?” Pikkuus küsis rahulikult vastu: “Mis see sinu asi on? Seisa ja esine kah, kui tahad!” Treeningul hakkas solvunud Judin sõiduoskusi näitama ja tüli norima, tõukles, käed lahti. Eestlane lükkas talle põlve lenkstangi alla. Judin käis kõhuli, ajas end püsti, sõitis järele ja virutas Pikkuusile rusikaga selga. Uuesti lükkas Pikkuus riiukukele jala lenkstangi alla ja uuesti lendas Judin uppi. Kapitonov sõitis autoga ligi ja nõudis, et jama lõpetataks. “Pärast trenni sõitsime baasi poole tagasi, kui kuulsin selja tagant kummide sahinat. Vaatasin kaenla alt. Ennäe, Judin tuli suure hooga, rattapump löögivalmilt õieli! Pidurdasin järsult ja ta oli jälle maoli!” naerab Pikkuus.
1973. Esimest korda Nõukogude Liidu meister.
Võitlusliku maneeri pärast sai Pikkuus hüüdnime Tšort Nerusskii ehk Mittevene Kurat. Nikolai Gorelov aina korrutas Novõi Afonis seda, kuni Pikkuus käratas: “Kui veel korra ütled, panen paugu!” Gorelov läks Pikkuusi nina alla ja ütles eriti selgelt: “Tšort Nerusskii!” 18-aastase noormehe rusikalöök oli kiire, täpne ja tugev. 24-aastane Gorelov kukkus seljatagusesse hekki. Kohe hakkas veel vanem olümpiavõitja Valeri Lihhatšov käiseid käärima, et selgitada uustulnukale elu seadusi. Veeriku kandi poiss oli õppinud neid seadusi juba lapsena. Mittevene Kurat haaras asfaldilt pooliku tellise ja sättis selle virutamiseks valmis: “Nagu tuled, saad sellega vastu vahtimist!” Lihhatšov rehmas käega. Kogukond mõistis, et uus hunt mõistab huntide seas ulguda. Ta jäeti igaveseks rahule.
“Eks sain aastate jooksul ka ise vastu pead, ikka juhtub. Arvasin mõistvat, et eestlastest räägitakse kui karmidest vendadest. Enne mind koondises olnud Olavi Ulm valitses hästi ratast ega lasknud endale liiga teha. Jutt sellest kandus uue põlvkonnani ja mind pandi proovile.”
Vastaste savivann
Krimmis oli sajuga eriti raske sadulas püsida, sest vihm uhtus savi lahti. Kord 1973. aasta kriteeriumisõidul ründasid armeemehed nagu kuradid, surusid mind pildilt ära. Tõmbasin end grupist välkspurdiga mööda, kandsin keharaskuse esirattale ja lasin tagumisel pori sees lihtsalt vänderdada. Esireas laamendanud armeelased pidurdasid ja hulk mehi sõitis omakorda neile sisse. Sai platsi mõnekümne sekundiga üsna puhtaks, pakun, et 70 meest oli siruli, kes asja eest, kes olude sunnil.
Tähtis ja täidetud lubadus
Varakevadel 1973 saabus Pikkuus Simferoopoli võistluste ajal linnast tükk aega pärast öörahu algust ja jäi hotelli õuel vahele treener Oleg Borissovile. Patustaja arutles viivu, kas kohtumine piirdub põhjaliku õiendamisega või läheb ka tegelikuks karistamiseks, aga treener, mõnus mees, küsis hoopis vaikselt: “Mis etapi sa, Aavo Nikolajevitš, siis Sotši viiepäevasõidul ka võidad?”
Pikkuus oli võitnud täismeeste rahvusvahelises konkurentsis seni vaid korra: eelmisel hilissügisel Dušanbe kriteeriumil, kus oli oluliselt nõrgem konkurents. Ta vastas rahulikult: “Kriteeriumi.”
Kriteerium on võistlus, kus arvukates vahefinišites jagatakse punkte, mille summas määratakse paremusjärjestus. Pikkuus mõistis alles tuppa jõudes, et oli andnud lubaduse.
Võistluspäeval, 14. aprillil juhtusid Borissovi poisid varjualusesse rattaid võtma koos liidu meestekoondise peatreeneri Viktor Kapitonoviga. “Vaata, Viktor Arsenjevitš, see sell võidab täna!” osutas Borissov Pikkuusile peaga. “Ta lubas mulle!” Kapitonov muigas, aga paar tundi hiljem pidid tema hoolealused hämmeldunult tunnistama, et Simferoopoli tänavail oli parim 18-aastane Aavo Pikkuus. Kohal oli kogu liidu paremik, lisaks hulk nimekaid külalisi! Hoolikalt tähti maalides kandis päevakangelane ise päevikusse: “Õhtul olin hoos ja võitsin kriteeriumi. See oli mulle üllatus. Aga see võib tähendada palju.” Kindlasti tähendas see üht: noore sportlase sõna võib uskuda!
Karjääri seni kaalukaimat võitu teenides edestas Pikkuus tookord ka Saksa DV rattureid. Teine oli Wolfgang Wesemann, kes sai peagi auhindu Rahutuurilt. Korraks kerkis isegi küsimus, kas noor eestlane võiks kuuluda liidu meeskonda, kes läheb Rahutuurile. Kandidatuur võeti siiski kiiresti maha. Ehk oli see isegi hea. Pikkuus sai hankida kogu suve rammu, oskusi ja auhindu.
“Olin tookord veel ise rumal ning lasin end nügida ja ajada endale ilusat juttu,” leiab Pikkuus. “Tegelikult otsustas Lihhatšov, et mind pole meeskonda vaja.”
Suur СКАЧАТЬ