Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õppis Kirsiaed kutsekoolis treialiks-freesijaks-lihvijaks.

      “Direktor nõudis, et kõik meie kooli õpilased spordiksid Tööjõureservides, aga mina olin kalevlasena 17-aastasena liidu ametiühingute noortekoondises ega tahtnud klubivahetusele mõeldagi. Kui direktor sai teada, et olen rattasõidus Eesti noortemeister, nõudis ta klubivahetust päris kategooriliselt. Keeldusin, ja mul keelati minna kevadlaagrisse. Läksin ikka. Kui tagasi jõudsin, siis anti teada, et kõik võlgnevused tuleb likvideerida mõne päeva jooksul, mul alandati käitumishinnet ja määrati võistluskeeld. Sain võistlemiseks loa muul viisil ja läksin Tartus tänavasõidu starti. Pool maad oli läbitud, kui ruuporist teatati, et Kirsiaed on diskvalifitseeritud. Direktor oli käinud kohtunike juures laamendamas,” tutvustab Kirsiaed oma tragöödia eellugu.

      “Läksin koolist minema, aga liidu laagriks oli vaja kooli luba. Kogu halb jooksis kokku ja ma saatsin kõik kuradile! Mõtlesin minna õhtukooli ja pürgida sealtkaudu uuesti koondisse. Aga enne ostsin mootorratta Jawa 350, üldse kiireima riistapuu, mille sai tollal hankida. Kiusu pärast ostsin! Sain 9. juunil 18-aastaseks ja siis tohtisin pruukida varalahkunud isa hoiukassaarvet.

      Sedaaegu edastas õppealajuhataja mulle kutse naasta kooli ja asuda eksamite kallale. Ei jõudnud veel reageerida, kui käis pauk. Seepeale juhtus nii, et koolijuhid andsid mulle kategooriatunnistuse eksamiteta ja saatsid selle koos roosidega haiglasse…”

      5. juuli 1971, Näituse ja Kooli tänava ristmik. Pärastlõunal pidi Tartus jagatama Eesti meeste ja noorte meistrivõistluste grupisõidumedaleid. Kalle Kirsiaed sõitis mootorrattaga poodi hommikusööki ostma. Tema ees sooritas auto valesti pöörde ja jäi selle tipuks tee keskele seisma. Kirsiaed lendas üle auto järgmise kapotile. Haiglas loeti kokku 11 luumurdu, sealhulgas lahtine abaluumurd. Lappimist jätkus kõvasti ja kirurg tunnistas hiljem, et kartnud kõige halvemat. Ent tema meistritöö ja patsiendi tugev tervis aitasid sündida imel. “Kui paranemise järel niite välja võeti, kogunes neid mitu kausitäit. Kuid õppisin mõne kuuga uuesti käima ja kirjutama.”

      Avariiaasta lõpul ihkas Kirsiaed treenima hakata, aga Kalev ei tahtnud teda sellises seisundis. Küll tegi noormehele Aavo Pikkuusi soovitusel konkreetse ettepaneku treener Rein Kirsipuu. Ka Kirsiaiast sai dünamolane.

      Ühtekuuluvus Eestis, Gruusias ja Kuubas

      Suvel 1972 võitis Pikkuus kahe Kalle, Kirsiaia ja Männamaa ees Eesti juunioride velotuuri. Pikkuus oli saabunud tuurile otse Tšehhoslovakkia võistlustelt, kaasas kott välismaariideid. Kirsiaed oli tulnud Tartust dressides, nagu ikka võistlustele. “Aavo kippus tuuri lõppedes hirmsasti peole ja veenis mind kaasa tulema. Andis mulle oma kotist riided, mida polnud ise kandnudki. Ma jäin pärast plikat koju saates vihma kätte ja muretsesin, kuidas nüüd lörris riided ja jalatsid tagastada. Aavo pani mulle käe õlale ja imestas: “Kalle, need on ju ainult asjad…” Ta oli suure südamega poiss.”

      Sangla tänavas juhtus tihti nii, et kes esimesena üles ärkas, istus sadulasse ja siirdus teist äratama. Tund aega sõideti ratastel, ühtlasi arutati, kelle köögikapis mida on, ja siis otsustati, kumma juurde sööma minnakse. Näiteks sülti söödi lihtsalt ühest kausist, kummalgi lusikas ühes ja leivatükk teises käes. Siis peeti nõu, mis trenn hommikupoolikuks valida. Treener Kirsipuu oli pakkunud välja üsna laia valiku harjutusi. “Üks harjutus käis nii, et vaheldumisi tuli teine selga võtta ja joosta mööda Oru tänava pikka treppi üles Toomemäele. Siis tuli kibekiiresti alla liduda, et puhkeaeg jääks võimalikult lühikeseks,” kirjeldab Kirsiaed. “Ma arvan, et olime maailma kiireimad mäest alla jooksjad.” Õhtupoolikul tehti treeneri käe all õige trenn ja pärast seda mindi Tähtverre ujuma. Külmadel talvepäevadel kanti basseinis karvamütse, sest vesi oli soe, aga katust polnud.

      “Me olime nii kokku kasvanud, et Dünamo juunioride koondise üleliidulises laagris tuba jagades oli meil rahagi kahe peale. Kel vaja oli, see sahtlist võttis,” muigab Pikkuus.

      Kirsiaed täpsustab: “Kumbki võttis ettevaatlikult vaid hädapärase raha, kindlasti mitte rohkem. Aga turul käisime koos. Muide, vahel me teenisime ka koos. Võistlustel oli tihti nii, et osavõtumaksust jagati mingi summa esikolmikule auhindadeks. Me leppisime siis Avkaga kokku, kumb spurdib ja kumb spurti katab.”

      Kord Gagras palus üks grusiin, et poisid teeks ta ratta korda. Poistel oli töö selge. Mees jäi rahule ja ütles, et annab tasuks kaks kolmeliitrist purki. Kas poisid soovivad mahla või veini? Kirsiaed pakkus, et võtaks kumbagi ühe, Pikkuus lõi käega. Ikka kaks veini! Kui nad töötasuga laagrisse jõudsid, astus Dünamo noortetreener Timofei Zlotnikov vastu ja küsis, mis seal kaenlas loksub. “Viinamarjamahl,” vastasid poisid ühest suust. “Tubli!” kiitis Zlotnikov, “tulen õhtul maitsma!” Poisid jooksid punase viinamarjamahla otsinguil ümberkaudsed poed läbi. Ei olnud punast mahla! Õnneks Zlotnikov ei tulnudki.

      Treener ilmselt ei viitsinud oma toast kaugele minna, sest Pikkuus ja Kirsiaed elasid puhkekompleksi kõige kaugemas otsas. Noorukid olid teistest eraldatud kui pätipoisid, sest tegid eelnenud Vilniuse-laagris trikke. Esmalt käisid neil toas külas Läti rattapiigad Varja ja Galina, kes otsustasid nalja teha. Hiilisid pärast lahkumist tagasi ja keerasid ukse väljastpoolt lukku. Paraku vale ukse, luku taha jäi Dünamo koondise peatreener Vsevolod Makarenko. Veidi hiljem kostis seina tagant poiste tuppa venekeelsete roppustega pikitud röökimist, mille sisu oli: “Pikkuus, kurat, tee uks lahti!” Varsti hakkasid Pikkuus ja Kirsiaed toas vutipalli toksima. Isand Makarenko tuli keelama ja sai palliga kogemata kombel nõnda vastu pead, et prillid purunesid ja surmani ehmunud mees hüppas, selg ees, koridori tagasi.

      Järgmises laagris komandeeris Makarenko kaks eestlast teistest tükk maad eemale. Paraku ei teadnud ülemtreener, et tagumine tuba oli ohvitseride luksusnumber ja pätipoisid elasid nagu kuninga kassid.

      “Selle veiniloo ma tunnistasin Zlotnikovile mõnekümneaastase hilinemisega üles,” teatab Kirsiaed, “kui tähistasime 2004. aastal Tartu Atlantises Avka 50. sünnipäeva.”

      “Tegelikult läksime Aavoga kord tülli ka,” meenutab Kirsiaed naerdes. “Käisime Gruusias postkontoris ega saanud kumbki oodatud kirja. Lihtsalt tusaseks tegi. Kõndisime pahuratena teine teisel pool teed. Ümisesin laulu “Metsa läksid sa ja metsa läksin ma…”. Jäin korraks vait ja kuulsin, kuidas Aavo laseb sama laulu. Tüli, kui see ikka oli tüli, sai läbi.”

      Tulnud Eesti krossimeistrivõistlustel hõbedale, tõmbas Kalle Kirsiaed 26. oktoobril 1974 rattaspordile joone alla. Pikkuus oli sel ajal liidu koondise laagris ja Kirsiaial jäi kahetseda: “Sain ammu selgelt aru, et kunagisele andekusele vaatamata mina tippu ei jõua. Avarii oli teinud oma töö.”

      Pärast rattasõitu asus treial-freesija-lihvija Kirsiaed tehases metallitööle. Sügisel 1976 läks Eesti koondis Taga-Kaukaasia velotuurile, kuid rattamehaanik Jaan Kodanipork pidi jääma hilisema olümpiamehe, poeg Raido haiguse tõttu kodumaale. Pikkuusi eestvõttel asendama kutsutud Kirsiaed tegi head tööd ja kevadeks leiti tema tarbeks juba korralik palgafond. Ta töötas Eesti ja vahel ka Nõukogude Liidu koondise juures 1993. aastani ning siis pisut aega USA-s. 1995. aastast on Kirsiaed Tartu kaupluse Jalgratas mehaanik.

      Kahe noorpõlvesõbra kokkukuuluvus sai kinnitust Kuubas. 1970. aastatel astus Pikkuus ühes Havanna hotellis klirinal läbi suure pöördukse. 1980. aastatel järgnes sama teed sõber Kirsiaed.

      Alatiseks on Kirsiaial meeles postkaart, mille Pikkuus saatis talle oma esimeselt Rahutuurilt: “Tead, Kalle, avastasin, et ka väikeste jalgadega võib suuri jälgi teha!”

      Oskus huntide seas ulguda

      Aavo Pikkuusile nii meelepärane kodune kross.

      Tallinnas võisteldud, pedaalivad Rein СКАЧАТЬ