Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles talus juba aastaid viibinud.

      Pealikuga kõneldes selgus, et pole neil siin saksa ega sundijat. Andameid makstakse Rootsi kuninga seaduse järgi, ehkki andamite saajaks on Kuramaa piiskop. Niimoodi olid Stockholmi Magnus ja Saksa keiser kokku leppinud.

      Ka tuli välja, et seesama Sigurd Thorkeli poeg Õiglane pole mitte ainult paljunäinud ja teadja mees, vaid ta tunneb kõigi kuueteistkümne ruunimärgi tähendust ja oskab lugeda koguni saksa keelt. Sigurd Thorkeli poeg tõi mulle näha neljakandilise pärgamendi, millele olid kirja pandud andamite määrad. Et neilt makse mitte mõne rüütli äranägemise järgi ei võetud, vaid kohe kindla seaduse põhjal, oli minule imelik ja ennekuulmatu asi. Need sõnad, mis Sigurd ette luges, jäid mulle kauaks meelde, ja kui pärast kirjatähed selgeks õppisin, märkisin üles, et ära ei ununeks. Siin need on.

      «Mina, jumala ja apostelliku paavstitooli armust Kuramaa piiskop Johannes,» veeris Thorkeli poeg, «soovin kõigile, kellele seesinane kiri on määratud, issanda armu ja õnnistust. Olgu teada, et me armulikult lubame rootslastel, kes elavad kaugel Ostlandi saartel, pidada ja kasutada oma varandust Rootsi kuningliku seaduse kohaselt, mille järgi nad on kohustatud andma igal aastal:

      1) kümnendiku põllusaagist;

      2) kümnendiku lammastest ja talledest;

      3) iga lihavõtte ajal elava vasika, mullika ja lüpsilehma pealt kolm naela võid;

      4) iga elavana sündinud põrsa pealt üks Lüübeki penn;

      5) kümnendiku söögist ülejäänud hüljeste ja kalade pealt;

      6) iga kasutatud adramaa eest, vastavalt vakuseadusele, 2 ööri.

      Korraldus välja antud anno Domini 1341, püha Peetruse ja Pauluse päeva eelõhtul.»

      Hiljem, kui õllesoe ja kuum ahi mul merekülma täiesti ihust välja olid ajanud ja Sigurdilgi habemekarvade seest väljavaatavad põsenukid punetama lõid, hakkas paistma veel üks tahk Thorkeli poja tarkusest. Ta teadis isegi seda, kuidas rootslased meie maa kallastele elama olid sattunud. See olnud väga vanal ajal, millest kõnelevat vaid saagade ruunikirjad. Ojamaale siginenud nii palju rahvast, et saare liivane pind neid kõiki enam toita ei jaksanud. Lepitud kokku, et üks kolmandik inimesi peab lahkuma ja endale uue eluaseme otsima. Kes läheb, kes jääb, selle otsustanud liisk. Kuid minemisele määratud polnud oma saatusega rahul. Hakanud vastu. Kohalejääjaid olnud muidugi rohkem ja lõpuks sunnitud lahkujad ikkagi paatidesse minema. Need aga kogunenud merele purjetamise asemel saare põhjatipus laiule, ojamaalaste lambakarjamaale (sellest nimigi – Färö – Lambasaar), ning tagaajajatele näidatud paljast mõõka. Nii seisnud seal kaks leeri, üks kohalejääjate, teine lahkujate oma.Vahel kitsas väin ja suur vaen. Alles siis, kui äraminejad kogu saare lambakarja nahka olid pannud ning midagi enam süüa polnud, asutud taas paatidesse. Kuhu minna? Saksamaal rahvast ennegi küll, tugevad linnused.

      Niisamuti Skånes jaTaanis, kus igale merelt tulnud võõrale odaots vastu rinda surutakse ja valida antakse: kas tagasi paati ja kaldast kaugemale – vee armule – või igaveseks Odini valdustele.Ainsad teadaolevad tühjad maad olnud Soomes ja meie mere lääne- ja põhjaranna saartel, paljudel neist polnud tol ajal veel nimegi. Sinnapoole võetud koos.

      Kõigepealt jõutud ühele suuremale saarele, mis olnud tõesti elaniketa.Hea vesikaare tuulega kulunud sinna purjetamiseks täpselt ööpäev, seepärast hakatudki seda Päevatee-saareks kutsuma. Pärast hüütud lühidalt Päevasaareks ehk rootsi keeles – Dagö. Nimi Hiiumaa tulnud hoopis saarlaste suust suure kasvuga ojamaalaste pärast, kes seal esimesed elanikud olnud.

      Päevasaare põhjakaldad on liivaluitelised, lõuna pool padrikud ja sood. Enamik väljarändajaid polnud uue eluasemega rahul. Osa läinud edasi mööda Soome lahte ida poole, muist kurelaste ja liivlaste maale, kus rahvast vähe ja needki koobastes elanud, kus rootslaste rauale peale puust nuia ja luuotsaga noole midagi vastu polnud panna. Rootslastelt said nimed ka mitmed saared, nagu Ormsö, Odinsholm, Packö19, Revali lahe suudmes asuv Narö20. Väike, ida pool paiknev laid, kuhu paadid ööseks üles tõmmati ja kus sooja sööki valmistati, sai nimeks Kokskär21. Selle taga asetsev suurem saar, kus juba vanast ajast laevadele juhtlõkkeid põletati, jäi Brandöks22. Veel ida pool on Högland, Rödskär ja Sejdskär23 ning paljud teisedki maanukid, laiud ja saared kuni venelaste suure jõe Nedåni24 kannavad tänase päevani rootslaste pandud nimesid. Ka mitmeid Liivi- ja Kuramaa jõgesid ja randasid kutsutakse veel praegu nii, nagu vanad ojamaalased neid nimetama hakkasid.Võta kas võiVentå25, mille suudmes oodati merel mahajäänud laevu. Dynå26, kus laiad liivakaldad kaugele merele ära paistavad. Ruuni27 saar ja paljud teised kohad tuletavad meelde vanade skandinaavlaste ja germaanlaste rändamisi. Ainult Saaremaale ümberasujate ega viikingite jalg ei tõusnud, sest sealsetel randadel elanud juba muistsetest aegadest väga sitked, tugevad ja vihase loomuga mehed, kelle mänguasjadeks kohe pärast emarinnast võõrutamist olnud ainult tapper, mõõk, nool ja oda.

      Nii jutustas Sigurd Thorkeli poeg Õiglane. Kui me oma kõhud lambaliha, angerjakala ja partelt võetud kuivatatud rootsi leiba täis olime söönud, anti mulle magamiseks maja kõige parem labasäng28, mis oli ehitatud kahekordse seina sisse, otse ahju kõrvale. Ette võis tõmmata lükkukse, et majalised puhkaja und segama ei pääseks.

      Järgmisel hommikul polnud tormist järel muud kui lõunast lõõtsuv paras purjetuul ja suure mere jomm, mis kohinal randa vajus ning paatide sisseajamise juures mitu meest kuni kurguni märjaks kastis. Sigurd oma poegadega ja paljud teisedki tulid meid randa saatma. Mändide vahel paistis koguni mõne naise punakollaste vöötidega küüt29 ja heinakokakujuline30 peatorbik.

      Siin rääkisin ka meestele ära, et Soome läheme. Seda olid paljud isegi juba arvanud. Jumalagajätul õpetas mind Thorkeli poeg:

      «Koos tüüri põhjast rohkem maakaare poole, sest Soome läänerannalt sa tühja maad ei leia. Kui mõnd jõge mööda üles sõidad, siis pea rahu märgiks kilp masti otsas, muidu võid ootamatult kaldalt saadetud noole või oda ette sattuda.»

      Purjetasime nüüd nelja paadiga, igaühes tosina jagu mehi. Päeval pidas vedusat tuult, mis öösel vaikis, ning edasi tuli kiskuda aerude varal. Kuid mehed olid välja puhanud ja lootus peatselt pärale jõuda andis jõudu juurde.

      Taevas oli tähti täis. Hoidsin Põhjanaga vasakpoolsetes mastiköites ja teadsin, et see maakaare koos meid hea tüki maad Turu sadamast hommiku poole viib. Linnutee kumas paistsid alused üksteisele kätte ning tõrvikuid põletamatagi polnud karta laevade lahkuminekut, öö oli sügiseselt karge, õhk selge nagu vahel enne esimest lund. See oli ilus öö täis ristuvaid mõtteid. Mis ootab meid Soome lahe vastaskaldal?

      Ulva

      Hakkas koitma. Põgenev pimedus jättis tõusva päikese silma alla ilmatu hulga Soome ranna kaljusaari ja laide. Kogu kaldaäärne vesi oli neid täis. Magasid lainelokses nagu kari mäletsevaid härgi, täissöönud, läikivakarvalised ja ümarad. Lõin vasaraga vastu lokulauda. Leppemärgid võeti vastu.Teised alused sõudsid nüüd minu järel nagu hanepojad emalinnu kannul. Nii sõidetakse alati, kui meri on madalaterohke ja selle sügavus tundmatu. Jääb juhtlaeva kiil põhja kinni, jõuavad СКАЧАТЬ