Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seaduselaeka!»

      «Aaroni kepi, mis õitsema hakkab.»

      «Saalomoni kolmsada kuningasoost emandat ja kuussada liignaist!» hüüdis vend Aadam vaimustusega ning viskas õuel hundiratast.

      Talvel oli meie huvi piibli vastu mööduvaks peetud, kuid nähes nüüd, et me isegi suvel raamatu jaoks aega leidsime, ütles ema tädidele, kes meid pühakirja juurest välja tööle sundisid:

      «Ärge unustage issanda sõnu – laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte!»

      «Koolitatud meestest tulevad hobusevargad ja valerahategijad, muud äi ühti,» arutasid naabritaadid kaldal kalavõrkude juures, kui kuulsid, et mu vanem vend Aadam pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartu kõrgkooli trügis. Minu kohta polnud neil midagi ütlemist, sest läksin merele nagu Hiiumaa mehed muistegi. Möödas olid lapsepõlve mänguajad. Ammugi ei pidanud me isakodu põranda alt leitud käsikirja piiblilegendide Moosese loitsuraamatuks.Teadsime juba, et see oli mingi vanaaegne ürik, kirjutatud alamsaksa keeles. Gooti tähestik polnud meile küll enam täiesti võõras, kuid raamatu lugemisest ei tulnud midagi välja, sest enamikust sõnadest ei saanud me aru. Põranda alt olime raamatu ära toonud ja elutoa pööningule isa vanade laevapäevikute ning muu tolmunud kolu sekka peitnud.Ainult harva, kui Aadamaga kokku sain, tuletasime meelde kunagist lapsepõlve fantaasialendu seitsmendast Moosese nõiaraamatust. Küllap mitu inimpõlve tagasi, kui vaarisa veel mõisa tisler oli, mõne saksa vonni raamatukogust näpatud asi, arvasime. Perekonnakroonika või midagi taolist. Et keegi peale ei satuks ja vargus välja ei tuleks, peitsid nad selle maja põranda alla. Aga kes teab, ehk pidasid nemadki seda seitsmendaks Mooseseks?

      Aeg läks… Aadam lõpetas ülikooli ja mina olin viis aastat kümnetest eri rahvustest ruhvikaaslaste hulgas merd sõitnud. Olime palju õppinud ja palju näinud, kuid uuele ruumi tehes olime ka palju tarbetut ja vähem tähtsat peast välja lasknud.

      Käsikiri meenus mulle siis, kui palju aastaid hiljem reisilaeva tüürimehena Stockholm–Riia liinil sõitsin.

      Pidasin kesköö ja kella nelja vahelist vahti. Ilm oli suviselt selge, öö hämar ja tuulevaikne. Rannad silmapiiri taga. Päevasest leitsakust leige mere hingus oli ööselgi soe ning paljud reisijaist magasid jalutustekkidele paigutatud lamamistoolidel.Sain minagi hakkama distsipliinivastase teoga: heitsin vormipintsaku seljast ja lasksin tuulel särgi seljataguse puhevile puhuda.Vastutulevaid laevu polnud, vaatasin ajaviiteks üle parda, kus vesi vahutava jõena mööda parrast ahtri poole tormas.

      «Härra tüürimees, kas tohib?» kostis mu selja tagant rootsikeelne küsimus.

      Vaatasin. Sillale oli tulnud pikk ja kõhn, pisut ettepoole vimmas prillidega mees.

      «Palun!» andsin loa.

      «Aga võib-olla ma siiski segan teid?»

      «Ei sugugi, hoopis vastupidi, hubasem on kahekesi. Aeg lendab nagu kiiremini. Öine vaht on neetult igav,» vastasin siiralt.

      «Jah, aeg lendab…» kordas mees ning jätkas siis tasasel häälel nagu inimene, kes on harjunud sellega, et teda hiirvaikselt kuulatakse. «Näen, et meie elukutsetes on üksainus väike vahe: teie vaatate kogu aeg ette, mina aga tahapoole. Peamiselt ongi inimesi ainult kahesuguseid: ühe pilk on suunatud kaugele ette, teisel möödunud aegadesse. Neid, kelle tähelepanu selle juures viibib, mis parasjagu toimub, on üpris vähe.»

      «Lubage, milline on teie elukutse?» esitasin päris tahumatu küsimuse.

      Korraga kadus reisija ja mõtisklev inimene. Minu ees seisis vaid kombekütkeis rootslane, kes mulle käe pihku torkas.

      «Saame tuttavaks – minu nimi on Grönlund, ajalooprofessor Grönlund.»

      Teatasin ka enda nime ning kahetsesin,et nii meeldivalt alanud vestlus viisakuse kitsastesse raamidesse oli sattunud. Püüdsin viga parandada.

      «Ajalugu võib ju väga huvitav olla,» õhutasin teda edasi pajatama. Mu kaaslane läkski õnge.

      «Jah, mida kaugemale tungid, seda salapärasemaks muutub. Nagu hämar ja ääretu laas, kus puude piirjooned ühte sulavad, kus selgete kujude asemel liiguvad uduhaldjad, kus häälte asemel kuuled vaid kaugeid kajasid ja kus jalajälgedele on kasvanud ammuste aegade sammal. Ja seal ma liigun, luup käes, ja uurin. Kui silm midagi seletab, siis ma otse hõiskan, enamasti aga otsin ja otsin.»

      «Eks otsimises-püüdmiseski ole oma kaluri- või jahimehelõbu,» püüdsin temast aru saada.

      Professor puhkes lõbusalt naerma.

      «Just nimelt küti hasart ja saagita jäänu pettumus.Aga ega siis kõik loomused täiesti tühja ka ei lähe.» Grönlund nõjatas oma kitsad käelabad vastu sillakaitset ning jätkas toonil, nagu kuulaks teda sadakond üliõpilast: «Mu peamiseks huviobjektiks on muidugi Rootsi ajalugu. Olen uurinud kroonik Breemeni Adami7 originaali, kus Skandinaavia kohta on kaunis palju kirja pandud.» Ja õpetlane pidas mulle pika loengu Rootsi vanemast ajaloost, kuningatest ja sõdadest.

      Professori juttu kuulates meenus mulle poisikesepõlve Moosese seitsmes raamat. Võib-olla on sealgi kirja pandud midagi sellist vanaaegset ja põnevat? Kasutades pausi õpetlase jutus, küsisin:

      «Millises keeles see Breemeni Adam seda kirjutas?»

      «Alamsaksa keeles8, mida praegu enam ei räägita,» vastas professor.

      «Ja teie oskate seda lugeda?»

      «Tuli õppida, ja mitte ainult alamsaksa keelt. Ka vana ruunikirja ning palju muud, et mõista seda, mis esivanemad tallele on pannud.» Õpetlane oli jällegi hoogu sattumas ning oleks vahi lõpuni oma ajaloopadrikus edasi räsinud, kui ma poleks vahele kiilunud:

      «Ka minule on teada üks vanaaegne käsikiri, millest ma, vaatamata oma nüüdisaegse saksa keele oskusele, kuigi palju aru ei saa.»

      «Käsikiri!» hüüatas professor. «Kus?»

      «Mu sünnikodus Hiiumaal.»

      Korrapealt oli kõrge lennukaarega ajaloolane mõlema jalaga maa peal ja tänapäeva radadel tagasi.

      «Olen teel Ruhnu saarele. Lähen sinna vanade rootslaste eluolu uurima. Seal on ju puhtal kujul saarmuuseum. Hiiumaale minek oleks sealt ainult väike haak. Kas te saaksite kuidagimoodi korraldada nii, et ma sellele käsikirjale pilgu võiksin heita?»

      «Miks ei,» olin asjaga enam kui päri. Las uurib ja puurib, mõtlesin.Võib-olla leiab ta sealt endale mõne tera mõttehammastele mälumiseks. Ent ma ei unustanud ka iseennast. Poisikesepõlve ettekujutuste järellained Moosese seitsmendast raamatust lõid uuesti kohama. «Kirjutan paar sõna emale ja küllap tema selle juba teile üles otsib,» jätkasin. «Leiate asja seda väärt olevat, võtke kaasa, kuid ainult ühel tingimusel: tehke mulle sellest täielik rootsikeelne tõlge.»

      «Minu käsi!» pahvatas kuiva ja korrektse kõneviisiga teadusemees nagu tuld võtnud püssirohi. Õpetlase jaheda koore alt tuli välja uluki jälile sattunud jahimees, kes mulle palju enam meeldis kui too tasakaalukas professor. «On käsikiri suur?»

      «Nii umbes piiblipaksune, ehkki lehti vähem,» vastasin.

      «Säärase tõlkimine võtab mul vähemalt aasta,» hoiatas Grönlund.

      «Pole mingit kiiret,» rahustasin СКАЧАТЬ