Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teistest veidi kaugemale jäetud saarlaste paadist väljaVõlla Kärmas, naine käekõrval.

      Algul käis mul südamest läbi, et see on mu kahe aasta eest surnud õde Aasa, kes Toonelast mind millegi eest hoiatama tuleb. Seda on ennegi juhtunud, et kalmulised elavate tegudest osa võtavad. Palavas tapluses vaenlase vastu on mitu meest näinud oma ammu lahkunud esivanemaid kaasa löömas. On juhtunud, et hetkel, mil vastane vääramatul torkel sulle surmahoopi tahab anda, äkki kusagilt heidetud oda temast endast läbi lendab.

      Miks tuli aga see Aasaga sarnanev neiuVõlla Kärmasega koos? Ja nii sõbralikult käsikäes…Ei, elav inimene ja vari nõnda ihuilmsi ja päise päeva ajal ühes ei käi. Tulid lähemale ja siis selgus, et neiu oli täiesti võõras. Võõras polnud mitte ainult tema nägu, vaid ka rõivad. Need ei olnud pärit saarte pealt ega ka suure maa omad. See lilledesse tikitud vähejäku31 ja pikk ülevise, hülgenahka kingad valgetes villasukkades jalgade otsas ning tedrekirju, teravaharjaline müts olid pigem rootslaste omad. Ja korraga käis mul hirmus eelaimus läbi kogu keha nagu tuline oda.Taara, avita! Ega ometi!?

      «Mis pidu see perenaiseta!» hüüdis Kärmas juba kaugelt ning talutas tüdruku lõkke juurde. Ilm hakkas pimeda poole kiskuma, tuli lõi punaseks ja osa sellest punast langes ka neiu näole. Panin tähele, et välise kuju poolest ei olnud see naiseks sündinud inimene halvemate killast. Mehed naersid ja peksid lõbu pärast käsi vastu reisi. Kõigi silmad sihtisid mind. Ka neiu omad. Neis oli pisut erutust ja küllap anumistki.

      Polnud kahtlust, et asjast olid teadlikud kõik peale minu. See tegi südame karvaseks.

      «Kust sa, Kärmas, selle õienupukese said?» käratasin.Vaatamata tüdruku kaunidusele, polnud mul raske kurja ja tõsist nägu teha ega küsimust vägisi karmiks muuta.

      «Eks ikka sealt, kus neid palju oli,» kostis saarlane rahulikult ja muigamisi.

      «Vasta kõigi kalmuliste nimel, ega sa teda ometi Hiiumaa rootslastelt ole tõmmanud?»

      «Sealt neh, Sigurd Thorkeli poja enda tütar.»

      «Siis niimoodi tasusime ta söögi, õlle ja öömaja eest!» jahmusin. «Nüüd aga vasta mulle veel ja räägi tõtt, nagu seisaksid sa oma esivanemate põrmu juures: Kas olete juba…?» Siin ei leidnud ma ühe soojaga õiget sõna, kuid Kärmas mõistis juba niigi öeldu mõtet.

      «Jah, kõik on ühel pool, niihästi tahtmine kui ka tegu. Ainult tõotussõnad on veel ütlemata, sest me ei saa teineteisest tuhkagi aru,» tunnistas Kärmas ja pani käe omaniku õigusega ümber tüdruku õlgade. Näis, et neiule oli Kärmase hellitus üsna meeltmööda.

      «Siis ei aita ka enam tagasisaatmine!» ohkasin. «Tänatud olgu Taara ja kõik teised jumalad,et me selle tüdruku tugeva ja auväärt isa mõõgaulatusest õigel ajal välja jõudsime! Mis su nimi on?» küsisin naiselt rootsi keeli.

      «Ulva,» kostis pehme ja julge hääl.

      «Tulid sa vabal tahtel või tõmbas Kärmas su väevõimuga?»

      «Ise lasksin tõmmata.»

      «Isa teab?»

      «Ei.»

      «Kas niimoodi siis tohib?» muutus mu meel naise reipust nähes üha leplikumaks.

      «Miks ei tohi! Oma külas poisse vähe, ja kui sa vaid teaksid, kuidas mu isa neidki väheseid veel valib! Üks pole küllalt varakas, teine on madalast suguseltsist, kolmas ei oska oda heita. Hakkasin juba kartma, et kõik mu lapsed jäävad sedamoodi ilmale toomata.»

      «Kuidas te kaubad kokku saite sõnadeta?» Mu kurjusest polnud enam kübetki järel.

      «Ka silmadega aetakse juttu,» teatas Ulva ja vaatas mulle otsa. Pidin endale veel kord tunnistama, et tüdruk oli ilus ja puhas nagu toomeleht. Need naerust virvendavad kaks põhjatu vee karva silma võisid tõesti lubada ja keelata, kutsuda ja käskida.

      «Aga kui su isa tuleb ühel päeval, mõõk käes, ja nõuab tasu, mis siis?» muutusin mõtlikuks. «Kas hakkame temaga sõdima?»

      «Küll mina juba selle asja sirgeks ajan, heida see mure endalt maha,» lohutas Ulva.

      Sedamoodi meie jutt siis jäi ja põdramullikast sai pulmaroog. Soomemaa kaljukargel kaldal, kus kosekohin torupilli eest käis ja rannapedajad hiiepuude aset täitsid, kutsusime tunnistajateks peale elavate veel mõrsja ja peigmehe esivanemate hinged.Esmalt küsisin Ulvalt, kel polnud küll peas pruudiseplit, nuutslina ega lehvet32, kas ta lubab olla Kärmasele hea ja ustav kaasaline, kasvatada lapsi ja hoida korras oma mehe kodu. Seepeale vastas naine, et lubab küll. Siis pärisin Kärmaselt, kas ta jaksab luua Ulvale eluaseme, kaitsta teda, jagada temaga kõik, mis meri, mets ja põld annab, toita sellest paarielust sündinud lapsed. Kärmas kostis, et jaksab küll. Mõrsja ettepanekul lasksime siis vana-rootsi kombe kohaselt värskelt paari pandud abieluinimesed armujumalanna Freja auks kolm korda alasti ümber lõkke käia ning saatsime nad seejärel vahepeal okstest kokkuaetud püstkotta lehtvoodile magama.

      Pärast rääkis Ulva, et see alastivõtmine olevat märgiks, et pulmaööst alates ei tohi mehe ja naise vahel mingit saladust olla. Nii tegevat veel ka vanem paarirahvas, kel lapsi ei ole.Alasti tants suveharjapäeva lõkke ümber aitavat üle sigimatusest. Iseäranis hästi mõjuvat lastesaamisele selsamal ööl kinniseotud silmadega paaride ärasegamine. Ainus tingimus olevat selle juures, et keegi ei tohtivat teada, kes kellega on.

      Kolme päeva pärast piirasime Ulval juuksed muhu moodi, sugesime keskelt lahu sisse ja noorik sidus endale räimekirju räti pähe. Oligi pärisnaine valmis.

      Ulva saab kaks õde

      Ehkki keegi pulmas ei mõdu ega õlu suu sisse polnud saanud, magati peojärgsel hommikul vanavalgeni välja. Mehed pikkkuubede all murul, tapper igaks juhuks käeulatuses. Ainult peig oli oma vaenuvarustuse paati unustanud. Ei osanud me seda temale ka hooletuseks või suureks süüks lugeda, sest mõrsjasängi sõjariist ei sobi.

      «Naist kiida hommikul, hobust õhtul,» ütlesid vanad mehed ja küllap nad midagi ikka teadsid ka. Teised jälle, et õige naine on see, kes pärast ööd veel kaunis on. Mis Ulvasse puutus, siis meelitas päikesetõus temast palju rohkem silmailu välja, kui eha seda oli suutnud. Sellele naisele polnud jumalad midagi palju ega liiga vähe andnud. Kõike paraja mõõduga.

      Loputasime õhtusest põdramullikast järele jäänud liharaasud veega alla, tuleaseme kustutasime ja sõit võis jätkuda. Lükkasime paadid uuesti jõekaldast alla ning sõudsime edasi ida poole. Rand vasakul näis inimestest täiesti puutumatu: ei koda ega koldesuitsu. Ainult mets. Enamikus okaspuud: männid, kuused ja kadakad. Harva sekka juba kolletama kippuv kask. Laiud, lõukad, lahesopid ja pikad poolsaarekaelad. Lõpuks ka see, mida otsisime – jõesuu.

      Seekord olime tulnud sinna, kuhu oleksime pidanud sattuma kohe. Jõgi oli lai, laisa vooluga, keskel sügav joom. Poole päeva tee suudmest, järsu käänaku kohal lõppes kallasteni ulatuv männimets. Seal laius lage luht, mille taga lehti puistavad kased, juba raagu läinud haavad, sekka veel täies roheluses tammi. Kaugemal üksik küngas, mille järsk külg langes peaaegu ristloodis jõkke. Mäekünka harjale tõustes ja sealt ümbrust uurides paistis kogu jõeorg nii kaugele, kuni maa eemal taeva sinisülle ära kadus. Ei ühtki talu, taret ega suitsu.

      Sellesama jõekääru valisimegi endale pesapaigaks. Siin oli meil kõik, mis vaja. Oli jõgi ja meri oma kaladega, oli metsa küttimiseks, ka jätkus puid ja maad suurale põletamiseks. Leidus tammesid laevakaarteks. СКАЧАТЬ