Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ salkadeks ning iga kümme muretseb lehtede langemise ajaks tubli merepaadi. Ükskõik, kas ehitab, tõmbab või võtab kusagilt väevõimuga.»

      «Muretseme!»

      «Kas kõik usaldavad mind sedavõrd, et pean sõidu eesmärgi seniks salajas, kuni kodurand minekul mereküüru taha ära on kadunud?»

      Seepeale ei vastatud enam nii kiiresti kui eelmistele küsimustele.Tekkis sosinat ja tasast nõupidamise kõma. Muhu poisid said end varsti ühe mütsi alla ning hüüdsid oma jah-sõna.Varsti andsid saarlasedki nõusoleku.

      «Ja nüüd viimane ja võib-olla see kõige tähtsam – kas tõotame, et sel, kes tänaöisest nõupidamisest sõna kellelegi hingab, keel tulipunaste pihtide vahele?»

      «Tõotame!»

      Selsamal silmapilgul tekkis pühade puude ladvakroonidesse tõusva päikese kiirtekullane pärg. Mehed olid rääkinud, hiiesalu haldjad kuulnud, päikesejumal näinud.Taara abiga!

      Taara hirm ja arm

      Minu paat sõitis kõige ees, sest tundsin päeva astumist ja taevatähtede seisu paremini kui teised. Isavend Tähvend, kelle kojas üles kasvasin, arvas, et üks vanemateverd mees peab teadma palju rohkem kui teised. Seepärast võttis ta mind kaasa Ojamaa-reisile ja rääkis seal kokku soome soost hansakoge kipriga, kelle alusel terve aasta laevameheks sõitsin. Käisime sakslaste ja rootslaste sadamates kaubareisidel. Nägin ka soome hõimude maad. Kui koju tagasi tulin, sain aru sakslaste ja rootslaste kõnest ning meremehetöö polnud mulle enam võõras. Mõistsin määrata koosi14 õhtul päikeseküünla kustumise ja hommikul koidukuma järgi. Öösel oskasin leida Põhjanaela, Rattad ja Reha. Olin tol ajal kõigest kuueteistkümneaastane.

      Nagu ütlesin, sõudis minu paat kõige ees.

      Enne kodusaarelt lahkumist püüdsime metsast mõned nõelussid, tegime neile kasetohust rasjad ning iga paatkond võttis mõne elusalt kaasa. Seda olin õppinud soomlastelt, et nii saab uduga koosi hoida. Mürkmadu pöörab oma pea alati põhjakaare poole. Mõned sakslased ja rootslased, kes vee ja raua loitsusõnu teavad, nõiuvad koosi vaskkarbis ujuva korgitüki ja nõela varal. Nende sõnade eest nõuavad nad aga palju hõbedat.

      Lehelangemisaegne öö oli pime. Vanakuu ootas hommikut, kuid tähesilmad särasid ja pilkusid. Hoolimata sellest, et rannal ei põletatud koositulesid, saime Suure-Kuiva lainemurdude kohinast ja teistest rannamadalatest kerge vaevaga mööda. Sajal korral läbisõutud õueaiatagune meri…Varsti olimegi lageda vee vallas. Kadus kodusaare metsamust rand. Kadus kallas, kuhu jäid kõik need saarlased-muhulased, kellele me kaugete vete tagant uut ja vabamat asupaika läksime otsima.

      Meelega olime valinud kuuloome-eelse aja ning meie õnneks tõmbas tuul enne Reha tõusu tähtede ette veel hiirhalli pilvesõba. Hakkas tuult tegema. Tõstsime purjepõlled üles ja libisesime paatidega pimeduse musta kotti.

      Riidalisest rannast ja kaldalähedastest leetseljakutest olime nüüd juba kindlas kauguses küll, aga kuidas säärase pilkasega aluseid ühes hoida, et need mere suures süles laiali ei variseks? Jah, igas paadis oli küdimas tael, tõrvik kepi otsas valmis.Aga kes julges neid põlema panna! Me ei teadnud ju, kui kaua säärane summas minek salajas seisab. Kes ütleb, et just praegu kusagil maanukas kõrge rannamänni otsas sakslase silm juba seda tõrvikutuld ei oota?

      Olin selle peale mõelnud juba enne reisi algust. Kõikidel paadivanematel oli käsk: kui järgmise hommiku päikesetõus teiste aluste purjenukkasid lagedale ei too, siis Hiiumaa Ristinina taha Kalana lõukasse sisse joosta. Seal teisi oodata. Seepärast tuli koos väheke loodest maakaare poole hoida. Polnud aga ei kallast ega tähti, mis teed oleksid näidanud. Puhusin taela peaaegu põlema ja vaatasin, mis mu nõelussid teevad. Tõesti, mõlemad olid end saba ümber keerdu kerinud, pead ühele poole pööratud. Käskisin paadil tüüriaeru tüve vasakule rõhuda. Niipea kui koos paremale kaldus, pöörasid ussid oma pead kurakäe poole. Lõpuks seadsime paadil nina nii, et madude vangipõlvega rahulolematud silmad parema parda vantidesse põrnitsesid. Olin kindel, et Kalana abajas meile nüüd otse ette jääb.

      Tuul puhus kogu aeg vesikaarest15 ja läks pilve ees ajades ühtesoodu kõvemaks. Laineratsud muutusid julgemaks ning jooksid lakkade tuisates paadist mööda. Nende kapjade alt lendasid paadipõrandale pritsmed ja vallali vesi.Tavalistel püüupaatidel varalaudu polnud, millest pealttuule külge merele tõkke ette oleks saanud teha.Varsti enam kibudega ei jõudnud, tuli raandad16 appi võtta, et veest võitu saada.

      Pikapeale hakkasid lained paati nii tugevasti loopima, et maod rasjades merehaigeks jäid. Lasksid pead longu ega liigutanud neid enam ei paremale ega vasakule.Veepöörised aga lõid paadi vahel käsikivi kombel ringiratast. Nüüd siis oli ainus koosipidaja torm ise. Püüdsime hoida maru rõhumist kogu aeg tagantpõntsa vasakult, kuid see koos oli õige ainult nii kaua, kuni ilmalõõtsa tuuleauk paigal püsis. Soovisime kõigest südamest, et Taara tuult enne koitu mujale ei pööraks. Aovalgel lootsin Ristinina otsa merest välja tulevat.

      Niisugune see inimene on. Kuni kõik õnnepidi veereb, tal jumalaid meeles ei ole, aga kui häda käes, siis kohe neid appi hüüdma. Ka minule tuli nüüd meelde, et rannast suure rutuga välja sõudes, kus aerudele, töökidele17 ega künnaputelegi armu ei saanud anda, mereohvri ära unustasime. Käskisin kohe Pikkjala Tõmmut, kes mul paadipärast kõige lähemal istus, minna ja võtta ninakapist känts liha ning merre heita.Tõmmu läks.Tagasi tulles ütles, et kõik olla tehtud, nagu merekomme nõuab.

      Kuid raju ei vaikinud. Laine tõusis veelgi kõrgemaks. Siis kärises meil puri lõhki, otse ülalt alla. Nüüd pidi aitama ainult sõudmine. Kuid kõrge merega ei seisnud aerulabad vees.Vahel heitis koguni tüved töökide vahelt välja ja mehed kukkusid selili paadipõhja. Siis keeras paat end külglainet ja kaugel see ümberminek sealt enam võis olla.Võtsime kätte, panime kaks aeru risti ning sidusime nende külge purjest järelejäänud räbalad. Jätkasime peelepuude köied, sidusime aeruotstesse kinni. Lasksime selle riistapuu, ankrukivi all raskuseks, paadininast püstloodis merre. See hoidis paadi vastu tuult. Kinnitasime köie ja rohkem me midagi teha ei osanud. Kordamööda loopisid mehed vett paadist välja ning ootasime hommikut.

      Kui valgeks läks, polnud Ristinina nukk tõesti enam kuigi kaugel. Sikutasime oma ujuva hädaankru tagasi paati ja tõmbasime aluse aerujõul Kalana abajasse sisse.Paistis,et olime esimesed, ning jäime teisi ootama.Varsti aga nägime, et kallast mööda tuleb meie poole salk mehi. Esialgu pidasime neid Hiiumaa ranna rootslasteks, kuid kui nad lähemale jõudsid, tuli nad omadeks tunnistada. Rääkisid, et nende paat kihutanud hommiku poole ööd täie purjega Kalanast umbes söömavahe tee ida poole kivide otsa puruks. Lainemurru sees kaldale sumades jäänud kaks meest kaduma. Ka kõik paadis olnud toidukraam ja rauast sõjariistad läinud merepõhja. Ainult nuiad toonud laine pärast kaldale. Õnnetuse süüks pidasid nad seda, et nende nõelussid juba reisi algul mõlemad ära olid surnud. «Küllap said kinnivõtmisel liiga materdada,» arvasid mehed.Tormist vintsutatud, mereväsinud ja läbimärjad, toetusid nad oma oksakühmulistele vaenuvemmaldele ega osanud enam midagi ütelda.

      Korraga tuli mu juurde Pikkjala Tõmmu, laskis pea longu ning tunnistas, et kõik olla tema süü.Temal hakanud öösel heast lihakäntsakast kahju ning minu käsust hoolimata jätnud ta Taara tema osast ilma. Mina kui vanem mõistku nüüd tema üle õiglast kohut.

      Pikkjala Tõmmu oli naaberküla poiss ja tubli mees. Tundsin südames, et polegi nii lihtne olla teiste vanem. Nägin, kuidas meeste kämblad tugevamini nuiadest kinni haarasid. Üksainus peanoogutus minu poolt ning vaene Tõmmu oleks sealsamas rannakruusal ronkadele söödaks jäetud. Viivitada СКАЧАТЬ