Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poisid naersid ja lubasid algul läbi ajada sellega, mis on.

      Järgmisel hommikul jagasime mehed nelja rühma: kolm kõige paremat ammu- ja odameest jahile. Nemad pidid hea seisma selle eest, et teistel värsket liha jätkuks küpsetada, kuivatada ja suitsutada ning veel nii palju söögist üle jääks, et ka vihmastel päevadel, kui loomad pesas magavad, võtta oleks. Kalameesteks läks neli, kes pajuvitstest mõrdu hakkasid punuma ja sobiva püüukoha välja pidid otsima. Kõik ülejäänud jagasime pooleks: kakskümmend meest ale jaoks puid koorima ja maha võtma, teised eluasemeid ehitama.Varsti oli ju hingedeaeg käes ja kaugel see talvgi sealt enam. Jänese kombel põõsa ja hange vahel inimene ei ela.

      Hingedeaeg… Alustades siin, kaugel kodusaartest, kaugel sugulastest ja hõimuveljedest, uue pesa esimeste kõrte kokkukandmist, lõi süda vahel valu täis: kas tegime ikka õigesti? Kergemat tulime küll otsima, kuid saame ehk veelgi hullemat näha kui seal. Kodukandis olid valmis tared ja püstkojad, sulad sõnnikupõllud, loomad ja õueaiad. Ega saks kõiki maainimesi saa nälga lasta kõngeda, kes neile siis andamit annab ja töö ära teeb. Seal on rohkem õlgu kõrvuti, üheskoos kergem iket kanda. On vanu, kelle käest nõu küsida, kui endal aru napiks jääb. Aga siin jaga kogu aeg oma väheseid teadmisi ja oskusi teistele, kuid juurde pole kusagilt võtta peale selle, mida töö ise annab.

      Igal asjal on aga mitu tahku ja ka mure paistab ühest otsast vaadates üht-, teisest otsast vaadatuna teistmoodi. Milleks hädale vastu joosta? Koos on mehine pere nagu hargne kari. Mitte kedagi ei ole siia toodud sunniviisil, kõigil oli vaba valik. Seni pole veel keegi paljuks pannud ei kätevaeva ega peamurdmist. Ja mis loeb see, et sugulased ja hõimlased kaugel? Manalasse läinud esivanemate toonelavägi on elavatest palju suurem. Nende hinged hõljuvad haldjatena kõikjal, juhivad ilmaliste mõtteid, õpetavad neid. Ei jäta ka minu isa, muhulaste viimane sõjavanem Villimeel, mind üksi. Küllap paneb ta mulle pähe oma oskused, südamesse õigluse, käsivartesse jõu. Kinnitab kõhklustes, jagab julgust ja mehemeelt. Ehk leiab ka ema Lembeste kalmu alt nii palju mahti, et juhatab mu teele veel kord selle neitsi, kelle näojooned ja vitsjas piht, ümber sarapuukirja vöö, küll ööl, küll päeval mu silme ette tulevad. Lõpuks elavad ka veel kõik meie vanad jumalad.

      Õhtul jõekäärust lastud partidel lõkketulel sulgi maha põletades läksid meestegi mõtted toonelaste juurde.

      «Minu ema peab surnutekuu hingedeajal tareuksed ööd ja päevad valla. Renile33 jätab tapetud looma värskelt keedetud kopsud-maksad või siis küpsetatud kanakoiva. Vahel pudruvaagna, piimapüti või paar käkki. Ütleb: «Saagu ka kalmuline osa ilmalise roast»,» rääkis mõtleja peaga Lahise-nimeline poiss.

      «Meil uksi küll lahti ei peetud, kuid surnutepäeval kutsuti enne pere laudaistumist sööma ka sugulased varjuriigist. Siis küsis isa neilt vahel nõugi. Kord päris vanamees, kas talve külm aeg tuleb pikk, kas jätkub heinu ühe või kahe paari härgade ülalpidamiseks. Seepeale jäime kõik kuulama ja siis käis tabaniõrre kohalt laest selge naks. See tähendas, et tuleb jätta üksainus paar. Isa müüs teise härjapaari hea hinna eest maha. Ja talv tuli missugune! Kuni lehekuuni ei saanud loomad jalga laudast välja. Katused kisti maha ja tassiti veiste ette. Kevadel lõppes külas pool karja. Küll maa-alused teavad,» lõpetas Alepõllu Õnnepäe, kelle pajatusi ikka heameelega kuulati.

      «Pole meil neile midagi head-paremat pakkuda. Ja ega nad meid siit üles leiagi. Kalmud kaugel, hiied jäid Muhusse-Saarde maha,» kostis meeste hulgast murelik hääl. Hulga meeleolu kippus tusa ja liigtõsiduse poole kalduma.

      «Vennad,» ütlesin minagi sõna sekka. «Meie emaks on üks ja seesama muhulaste-saarlaste maa, mille Väike väin läbi lõikab. Ehkki me ei ole sündinud ühest ja samast naisest, oleme vennad sellegipoolest. Kõik me oleme oma vägevate esivanemate lapsed. Järeltulev põlvkond nendest, kes kord aegade hämarikus niisamuti tulid Saarde ja Muhusse, nagu meie praegu siia.Tulid Taara abiga alet põletama, veteema kalu püüdma, metshaldjatelt andameid nõudma. Nemad ei peljanud maha jätta oma vanemate kalmusid, sest nad teadsid, etToonela vaim lendab kiirelt nagu tuuleõhk, on kerge nagu virvendus veel. Jõuavad kõikjale. Küllap nad leiavad meidki siit kauge Soomemaa kaldalt, annavad õpetusi, juhivad jalga ja kätt.»

      Elava loomuga jutukas poiss, kes ka palju laule oskas ja keda seepärast Leelo-Lehoks kutsuti, külitas tule ääres, vaatas surnutekuu selget öötaevast, kuhu lõkkest kõrgele keerlevad sädemed tähti juurde sünnitasid, ja ajas end küünarnukkidele:

      «Teate, mis kadunud ema vaeslapse kutsele vastas?

      Mul on kolme hoitejat

      toonepoega päitesis,

      toonetütart jalutsis.

      Ilm sind ise õpetagu,

      kallis looja kandku hoolta!»

      «Tark leelu,» tunnistas Lahesopi Imant. «Kõigepealt õpi ilmalistelt ja looda sellele, mis looja ise andnud. Kes see looja on? Maa loob puud ja loomad, meri kalad, taevaalune annab linnud. Õpi neilt ja ela! Kalmulised kalmulistega, ilmalistel oma olemine.»

      Olgugi et suurem osa mehi Imanti ütlemisega rahule jäi, pandi õhtul ikkagi kõige paremini küpsenud jahilind metsa äärde suure pedaja juurtele, kust see hommikuks ära oli kadunud. Ohver võeti vastu. Meie minemised ja tulemised olid toonelastele teada, nende hinged meie teekonna, töö ja sihiga nõus.

      Ehitajate esimeseks mureks oli saun. Ehkki Ulva aeg veel kaugel võis olla, tunti ka meeste hulgas tõsise pesemise järele suurt puudust. Sügisene külmavõitu jõevesi pole hoopistükkis see, mis leilisoe ja tuhaleelis. Juhtub keegi külmetama või tõmbab tuul läbi, lööb rinna umbseks, kust sa ohu vastu mujalt abi leiad kui ikka saunast. See tarvilik ruum pidi olema jõe ääres, et poleks kaugelt vett tarida, pidi hästi ja kaua sooja pidama ning kiiresti suitsu välja laskma. Mõned mehed andsid nõu künka jõepoolse külje sisse koobas kaevata, kuhu kolle ja keris teha. Hakkasime arutama ja leidsime, et mõte pole paha.Ainult repnaauk34 ei sobi siis ukse vastasseina, aga arvasime, et küllap suits endale mujaltki tee välja leiab.Tehti puust labidad ja pandi tööle pihta.

      Koobas sai valmis paari päevaga, ainult palkvoodri tegemine võttis veel aega.Ka ahju ja kerisega oli nuputamist ning kätevaeva. Tuli kaevata savi, kanda jõepõhjast liiva, tuua ülaltpoolt küngast kohisevast kärestikust kerisekive. Kuid valmis see saun lõpuks sai, haavapuust kistud laudadest ukski ees, mis saarehingedel ilusasti kääksudes kinni ja lahti käis. Tuli veel ainult vana kuud oodata, et saunaema ehk saunahaldjas, keda vahel ka saunakolliks kutsutakse, võiks esimese leiliga sisse asuda.

      Selleks ajaks kui vanakuusirp üsna õhukeseks kulus, jõudis keris ära kuivada, ja siis pani Ulva ühel hommikul tõsise tule ahju.

      «Mis te, mehed, saunast ka teate,» ajas Ulva mehi eemale. «Panete viimati haavahagu ahju, oleme kõik kärnas!»

      Veel tahtis Kärmase noorik sütekõlinast kuulda, kas sel aastal vara külmaks läheb, kas ahi ulgumisega ilusate ilmade lõppu kuulutab ja kas leelis ikka tõesti nii kange saab, et meestel mitmenädalase sambla seljast maha sulatab. Ulval olid sel päeval käedjalad tegemist täis. Üks töö ajas teist taga. Valis meeste toodud lõmmudest kõige kuivemad ja vaigusemad südamepuud ja ajas ahju, käis metsas kadakatest vihtu tegemas. Kaskedel olid lehed maas, need enam ei kõlvanud. Kogu meestesumma peale oli kaasa osatud võtta ainult üks katel, seegi nii väike, et kõigest kahe hobuse joomajagu vett sisse mahtus. Selles keetis Ulva sauna kõrval kivikoldel leelise valmis. Aga kuum vesi? Mida ei saanud, seda ei saanud. See-eest polnud jões külmast puudu. Ole mees ja ammuta umbpuust kibuga nii palju kui tahad, karga lavale ja vihtle!

      Olgu küll, et naised igal pool pärast mehi saunas käivad ja leilipäraga peavad leppima, lubasime Ulvale sel tähtsal õhtul esmaõiguse. Ja kui siis suveõhtuse СКАЧАТЬ