Vihavald. Herman Sergo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veega vihale. Kivid paukusid ja pragasid, aur ja leilimöll käis vastu lage nagu tuulispask. Ei jõudnud me Ulvat ja tema saunakütmist nii palju kiita, kui ta seda väärt oli.

      Esmalt leelisega pea puhtaks, siis lasksime kadakased vihad kerise kohal kuumaks ja pehmeks minna, kastsime nad vette ning läkski lahti. Kümne mehe raske ähkimine ei jätnud saunamõnude kohta mingit kaksipidi arvamist.

      «Sops, sops soone peale,

      rops, rops reie peale,

      kops, kops köndi peale.

      Täid talvetihastele,

      kirbud karukarvadesse,

      söödikud sipelgapesasse!»

      laulis Leelo-Leho ja andis laulusõnadega sammu pidades vihale valu.

      Pärast vihtlemist läksime jõkke nahka jahutama ja kadakaokkaid ihult maha loputama. Keha oli kerge nagu udusulg, töövaev kontidest kadunud. Ka meel ja mõtted olid meestel lennukamad kui tavalistel lõkkeäärsetel õhtutel, öösel polnud seljasügamist ega pikk-kuue all magamisokstel põõnates ühelt küljelt teisele pööramist. Sauna ehitamise juures nähtud vaev oli end ühe õhtuga tasa teinud.

      Mida lähemale surnutekuu lõpp jõudis, seda teravamalt läksid sirama öösiti taevatähed, seda külmemaks ilmad.Vahel lõi taeva umbpilve, sadas ööd-päevad ühtekokku. Siis olid mehed märjad, kükitasid õhtuti läbitilkuvates kuuseokstest kodades ja lõdisesid.Vettinud puudega toidetud lõke põles vastu tahtmist ega andnud õiget sooja. Suitsulgi polnud tavalist tõusu ning kippus silmi kiusama. Hea seegi, et süüa oli priipärast, sest väster ja vitsmõrd tõid haugi jõest välja ning ka metsameeste noole ette jäi ikka midagi. Päeviti tehti kõva tööd. Siis käis kirves koja ja kasuka eest. Külma üle ei kaevanud keegi. Tulevase suurale jaoks kooriti puid, kevadisele kütisemaale kuhjusid haohunnikud.

      Algul mõtlesime küll teha talveks kaks suurt palkmaja, kuid selle nõu matsime pärastpoole maha. Puud tuli kirvestega maha raiuda, käterammu ja paadiköite abil kohale vedada. See kõik võttis liiga palju aega. Siis katuselaudade kiskumine, harja jaoks kuuskede koorimine, tihenduseks sambla kogumine, kinnitustikkude väljavoolimine. Sellega me enne päriskülmi valmis poleks jõudnud.

      Jätsimegi palkmaja ehitamise toonemaks ning hakkasime end talveks mägra kombel mäe ääre sisse kaevama. Iga viie mehe peale koobas, niisama suur nagu saun. Lagi taladele, oksavooder sisse, savipõrand nuiadega tasaseks. Nurka keedukolle, tulesooja alleshoidmiseks kerise moodi asi kõrvale. Et suitsust kiiremini lahti saada, kaevasime oma koobaskojad üksteisele nii lähedale, et vaheseinast augu läbi andis teha. Kui nüüd pärast kütmist kõik uksed ja augud lahti tegime, tekkis tuuletõmme, mis ka vingu välja viis. Aukudel oli veel teinegi otstarve. Nende kaudu sai ühest onnist teise sõna saata, kui vaja.

      Nagu juba ütlesin, tehti sääraseid eluasemeid iga viie mehe peale üks, lisaruum toidutagavara jaoks. Ainult Kärmas ja Ulva said kogu koopa kahe peale, mis asetses kõige kaugemal jõe ääres, peaaegu sauna kõrval. Nii oli neil üks sein auguta ning sinna uuristasid nad laia labasängi jaoks õnara.

      Kümnest koopast sai künka üks külg tervenisti täis.

      «Kui kunagi mäele linnuse rajame, siis maetakse uksed ning ühendatakse need koopad salateeks pealiku maja ja künkajalami vahel. Selle kaudu saab piiramise ajal vaenlasele ootamatult peale langeda, ilma et linnuseväravaid avada pruugiks,» arutasid mehed uutesse muldkodadesse asudes.

      Oli ka viimane aeg. Ikka sagedamini tekkisid taevale valgeräästalised pilvekatused. Haned olid ammu oma teed läinud, öösiti hallad maas. Ülal liuglesid luigeparved lõuna poole ja hüüdsid lund. Sauna taha jõele tekkis jääkirme. Ning siis ühel päeval hakkaski sadama laia räitsakat.

      Kõik oli tehtud, mis teha andis. Inimestel kui mitte katus, siis vähemalt vettpidav lagi pea kohal, suits ja soe sees. Mets andis liha, jõest toodi kala. Suur puudus oli leivast, kõige enam aga soolast, mida Muhus-Saares leivakõrvase peale oldi harjunud riputama. Nojah, aga sealt käisid paadid-laevad Lüübekis ja Visbys, kus see valge puru kuigi palju ei maksnud. Siin proovisime ka tuua merevett, panime katlasse ja keetsime. Kuid Soome rannas on vees vähe soola ja katlapõhjast andis seda pärast kogu päeva aurutamist korra kolme näpuga võtta, millest parajasti üks mees suu kibedaks sai.

      Leiva asemel sõime metsast korjatud ja koldetule kohal kuivatatud jõhvikaid, pohlasid ja teisi marju, mille nime ainult Ulva teadis. Juba rääkis see hea meelespidamise ja kärme ütlemisega naine meie keelt päris hästi. Peale selle oli ta meestele ka palju rootsi sõnu selgeks õpetanud.

      Mehed puhkasid sügisest tööväsimust välja. Metsas ja kalal käidi kordamööda. Õhtul leelõuka ääres külitades räägiti küll vanu,küll uusi lugusid metshaldjatest, kollidest ja veteemast.Kõige rohkem jutte teadis Alepõllu Õnnepäe. Kui see mees pajatama hakkas, kogunes tema onn poisse täis. Naaberkoobaste mehed kuulasid läbi seina uuristatud aukude kaudu. Ja ega Õnnepäe üksnes jutte ei teadnud, vaid jagas ka tulusaid nõuandeid.

      «Ammu või odaga metsa minnes tee kõigepealt kõrtest või nahast, veel parem viljapeadest side ümber kõige suurema puu,» õpetas Õnnepäe. «Ise ütle metsavaimule: «Annan sulle, et vastutasuks annaksid mulle.»»

      «Aga kes ütleb, et metsavaim kuuleb? Võib-olla viibib hoopis mujal?» kõhkles Pikkjala Tõmmu.

      «Rumal!» noomis teda keegi, kes istus pimedas nurgas, kuhu peeruvalgus ei ulatunud. «Haldjas võib olla kümnes kohas korraga, kuulda saja kõrvaga.»

      «Kui mõne looma või linnu kätte oled saanud, siis anna talle jälle midagi. Haldjas lepib vähesega. Pane kas või peotäis pohlasid mõne puu alla ja ütle: «Aitüma!»» jätkas Õnnepäe. «Metsal on ka oma ema ja isa. Elavad tavaliselt kõige tihedamas tihnikus. Nende lapsed, metsapoisid, võsapiigad ja haldjad, on palju ilusamad kui inimesed. Ka loomu poolest paremad. Kõik metsloomad on nende omad, niisamuti linnud. Kes metshaldjale meeltmööda oskab olla, sellele annab, teisele aga mitte midagi. Kui haldjas kedagi hirmutada tahab, võib ta muutuda hundiks, karuks või ussiks. Metsavaim, kes laanes elab, huikab ja eksitab ka inimesi teelt, ajab pea pööritama ja segab silmi.»

      Õnnepäe jäi vait. Kuid tema jutulõnga ei hakanud keegi teine edasi kerima. Kõik tahtsid kuulata, mis mehel ehk veel ütelda on. Tuul nuhkis ukse taga. Väljas sahises talveöine tuisk. Keegi nagu kraapis lävepakku. Tormise öö ärevad hingetõmbed tekitasid meesteski rahutu meeleolu. Mõni asetas käe odavarrele. See andis kindlustunde.

      «Tavaliselt on haldjad heatahtlikud,» pehmendas Õnnepäe oma eelmisi sõnu. «Võivad ilmuda ka inimesena, mehele naise ja naisele mehe kujul. Ka unes.Vahel laagritule paistel poeb juurde magamagi. On mõnikord kohe naise eest.»

      «Nojah, mul…» tahtis Tõmmu midagi seletama hakata, kuid mehed panid parinal naerma, mille sekka Pikkjala hääl hoopis ära kadus. Oli seda unehaldja magatamist igamees vähe proovinud.

      «Jah, haldjas võib, kui tahab,mõnelt jahimehelt kütiõnne hoopis ära võtta,» tegi Saadumetsa Viitamas tõsisemat juttu. «Mõnele aga patsib loomi otse süle- ja seljatäite kaupa. Mul isa rääkis: tema läinud kord metsa ja näinud, et keegi poisike ajanud tema poole suurt jänesekarja. Isa pannud juba vibunööri nooleharki, kuid taibanud siis, et poiss pole õige poiss, vaid hoopis metshaldjas, sest lähemale jõudes saanud sellest püstjas kadakapõõsas. Jätnud noole välja saatmata.Jänesed olid ju haldja omad.Pärast seda olnud tal aga otse uskumatu jahiõnn. Ükski nool märgist mööda ei jooksnud, nii kui oda lendu heitnud, saak ees. Mullu kevadel heitis isa hinge. Pärast nähtud tema kalmul sageli jäneseid istumas.»

      «Aga mina tean üht Saaremaa meest – võib-olla olete ka ise kuulnud – Vanajõe Vietso, noolekütt üle СКАЧАТЬ