Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sobis.

      „Gaia kloppis uksele ja ma kohkusin. Ma pean koju riideid vahetama minema.”

      „Oi, aga ma valmistasin sulle hommikueine!” sõnas naine rutakalt.

      Mees taipas, et kummikärsahais tuli tegelikult munapudrust. See nägi välja jumetu ja kõrbenud.

      „Ma ei saa jääda, Kay, ma pean särgi ära vahetama, mul on varajane …”

      Naine tõstis juba hangunud massi taldrikutele.

      „Viis minutit, viieks minutiks saad kindlasti jääda …”

      Mobiiltelefon Gavini pintsakutaskus sumises valjusti ja ta võttis selle välja, arutades, kas tal on jultumust teeselda, et tegemist on pakilise väljakutsega.

      „Pagana pihta,” ütles ta teesklematu kohkumusega.

      „Mis juhtus?”

      „Barry. Barry Fairbrother! Ta on … kurat, ta on … ta on surnud! Miles saatis sõnumi. Pagana pihta. Kuradi kurat!”

      Naine pani puulusika käest.

      „Kes on Barry Fairbrother?”

      „Ma mängin temaga seinatennist. Ta on kõigest neljakümne nelja aastane! Pagana pihta!”

      Gavin luges sõnumi uuesti läbi. Kay silmitses meest hämmeldunult. Ta teadis, et Miles on Gavini partner advokaadibüroos, kuid teda ja Milesi polnud kunagi tutvustatud. Barry Fairbrother oli talle vaid nimi.

      Trepilt kostis otsekui kõue kõminat: Gaia tormas alla.

      „Munad,” nentis tüdruk köögiuksel. „Mida sa mulle igal hommikul teed. Ei. Ja tänu talle,” lisas ta mürgise pilguga Gavini kukalt seirates, „jäin ma ilmselt kuramuse bussist maha.”

      „Noh, kui sa poleks nii kaua soengut teinud,” hõikas Kay eemalduvale tütrele, kuid too ei vastanud, vaid tormas eeskotta, kott vastu seinu pekslemas, ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

      „Kay, ma pean minema,” ütles Gavin.

      „Aga kuule, kõik on valmis, sa oleksid võinud juba varem …”

      „Ma pean särki vahetama. Ja kurat, ma koostasin Barry testamendi, ma pean selle üle vaatama. Ei, anna andeks, ma pean minema. Ma ei suuda seda uskuda,” lisas ta Milesi sõnumit üle lugedes. „Ma ei suuda seda uskuda. Me mängisime alles neljapäeval seinatennist. Ma ei suuda … pagan küll.”

      Inimene oli surnud; Kay ei osanud midagi öelda, ilma et oleks end halba valgusse seadnud. Gavin suudles teda põgusalt tundetutele huultele ja läks läbi pimeda kitsa eeskoja oma teed.

      „Kas ma näen sind …?”

      „Ma helistan sulle hiljem,” hõikas mees naise jutu vahele, tehes, nagu poleks kuulnudki.

      Gavin ahmis karget jahedat õhku kopsudesse ja ruttas üle tee auto juurde, hoides Barry surma tõsiasja oma mõtteis nagu väikest pudelit lenduva vedelikuga, mida ta ei söanda loksutada. Süütevõtit keerates kujutles ta Barry kaksikuid tütreid näoli narivoodil nutmas. Ta oli näinud neid nõnda lamamas – üks teise kohal – ja Nintendo DS-iga mängimas, kui ta viimati Barry juures õhtust söömas käis.

      Fairbrotherid olid kõige truum abielupaar, keda ta teadis. Ta ei söö enam iial nende juures õhtust. Ta ütles ikka Barryle, kuidas tollel on vedanud. Lõppude lõpuks polnudki tal nii väga vedanud.

      Keegi lähenes mööda kõnniteed; kartes, et see on Gaia, kes tuleb teda sõimama või kooliviimist nõudma, tagurdas Gavin liiga kiiresti ja tabas tagapool seisvat autot: Kay vana Vauxhall Corsat. Mööduja jõudis tema auto aknani ja osutus liipavaks kuivetuks vanaeideks, jalas riidest sussid. Higine Gavin keeras rooli ja manööverdas autode vahelt välja. Gaasi andes vaatas ta tahavaatepeeglisse ja nägi, kuidas Gaia Kay maja uksest sisse astus.

      Hing kippus kinni jääma. Rinnus oli tihke klomp. Alles nüüd taipas Gavin, et Barry Fairbrother oli tema parim sõber.

      VI

      Koolibuss oli jõudnud Fieldsi, Yarvili linna servas laiutava elurajoonini. Räpased hallid majad, mõnel seinad aerosoolvärviga nimetähti ja roppusi täis soditud; siin-seal laudadega kinni löödud aken, satelliiditaldrikud ja lokkav rohi – Andrew’ tähelepanu väärisid need kõik niisama vähe kui Pagfordi kloostri härmatisest sätendavad varemed. Kord oli Fields Andrew’d huvitanud ja araks teinud, kuid tuttavlikkus oli vaatepildi ammu labaseks muutnud.

      Kõnniteed kihasid kooli minevatest lastest ja teismelistest, paljud neist külmast hoolimata T-särgi väel. Andrew märkas kurikuulsat nilbet Krystal Weedonit. Tüdruk lähenes mõlemast soost teismeliste rühma keskmes hüpeldes ja valjusti naerdes. Kummaski kõrvas õõtsus tal mitu rõngast ja stringide ülaserv oli madala värvliga dressipükste kohal selgelt näha. Andrew oli Krystalit tundnud algklassidest peale ja tüdruk seostus tema varase nooruse kõige värvikamate mälestustega. Lapsed olid tema nime üle naernud, kuid selle asemel et nutma hakata, nagu oleks teinud enamik väikesi tüdrukuid, oli viieaastane Krystal kaasa löönud, itsitanud ja karjunud: „Weed-on! Krystal weed-on!”1 Ja ta oli keset tundi püksid maha ajanud ja teeselnud, nagu teekski seda. Pilt tema paljast roosast vulvast püsis eredalt Andrew’ mälus; tunne oli selline, nagu oleks Jõuluvana äkki nende keskele ilmunud; ja tal oli meeles, kuidas näost tulipunane preili Oates Krystali klassist välja kupatas.

      Kaheteistkümnendaks eluaastaks oli ühtluskooli üle viidud Krystalist saanud oma klassi kõige arenenuma kehaga tüdruk ning matemaatikatunnis jäi ta viivitama klassi tagaseina äärde, kuhu pidi siis, kui ülesanded tehtud olid, viima töölehed ja need järgmise vastu vahetama. Kuidas see asi alguse sai, polnud Andrew’l (kes sai matemaatika nagu ikka valmis viimasena) aimugi, aga klassi tagaseina ääres kapi peal kenasti rivis seisvate töölehti täis plastkarpide poole kätt sirutades nägi ta, kuidas Rob Calder ja Mark Richards kordamööda Krystali rindu mudisid ja muljusid. Enamik teisi poisse vaatas erutatult pealt, näod püstiasetatud õpiku taga peidus, et õpetaja ei märkaks, samal ajal kui tüdrukud, paljud neist näost tulipunased, tegid, nagu ei näeks. Andrew taipas, et pooled poisid on oma jao juba kätte saanud ja et temalt oodatakse sama. Ta ühtaegu tahtis seda teha ja ei tahtnud ka. Ta ei peljanud mitte Krystali rindu, vaid julget väljakutsuvat pilku; ta kartis, et teeb midagi valesti. Kui hajevil ja saamatu härra Simmonds viimaks pilgu tõstis ja ütles: „Krystal, sa oled terve igaviku seal olnud, võta tööleht ja istu”, tundis Andrew tohutut kergendust.

      Ehkki nad olid ammu eri rühmadesse jagatud, olid nad ikka veel samas koduklassis, mistõttu Andrew teadis, et Krystal oli mõnikord kohal, puudus tihti ja tal oli alailma pahandusi. See tüdruk ei kartnud midagi – nagu poisid, kes tulid kooli isetehtud tätoveeringute, lõhkiste huulte ja sigarettidega ning lugudega kokkupõrgetest politseiga või uimastitarbimisest ja hõlpsast seksist.

      Winterdowni ühtluskool, suur inetu kolmekorruseline hoone, mille väliskarp koosnes akendest ja nendega vahelduvatest türkiisikarva paneelidest, asus otse Yarvili piiril. Kui bussiuksed käginal avanesid, ühines Andrew mustade pintsakute ja kampsunitega õpilaste paisuva tulvaga, mis läbi parkla kooli topeltukse poole voogas. Asutades end topeltukse pudelikaelast sisse trügijate sekka poetama, märkas ta, et koolimaja ees peatus Nissan Micra, ning jäi seisma ja oma parimat sõpra ootama.

      Töntsa, Tönn, Tubster, Flubber, Wally, Wallah, Pakspoiss, Paksu – Stuart Wall oli poiss, kel oli koolis kõige rohkem hüüdnimesid. Tema pikk kerge СКАЧАТЬ