Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tema vaiste teritatud vaid ühes suunas nagu koeral, keda on õpetatud uimasteid välja nuuskima. Shirley oli pidevalt valvel üleoleva armulikkuse tabamiseks ning Barry Fairbrotheri ja tema vallavolikogu semude juures oli ta ammu selle lehka tundnud. Maailma Fairbrotherid eeldasid, et ülikooliharidus teeb nad Shirley ja Howardi taolistest paremaks, et nende vaated loevad rohkem. Noh, täna sai nende ülbus tõsise löögi. Fairbrotheri ootamatu surm kinnitas Shirley ammust veendumust, et mida too mees ja tema jüngrid ka ei arvanud, oli Barry madalamast ja kehvemast klassist kui tema abikaasa, kes lisaks kõigile teistele voorustele oli seitse aastat tagasi ka infarktist jagu saanud.

      (Shirley polnud hetkekski uskunud, et tema Howard võib surra, isegi mitte siis, kui mees oli operatsioonisaalis. Shirley meelest oli see, et Howard on olemas, niisama endastmõistetav nagu päikesepaiste ja hapnik. Hiljem, kui sõbrad ja naabrid rääkisid imelistest ellujäämistest ja sellest, milline vedamine on, et südamekirurgia osakond asub siinsamas lähedal Yarvilis, ja sellest, kui kohutavalt ta kindlasti muretses, oligi ta nõnda öelnud.

      „Ma teadsin kogu aeg, et ta välja veab,” oli Shirley rahulikult ja muretult öelnud. „Ma ei kahelnud selles kordagi.”

      Ja siin oligi Howard, terve nagu ikka; ja Fairbrother oli surnukuuris. Vaat siis.)

      Selle varahommiku ülevas meeleolus meenus Shirley’le poeg Milesi sünni järgne päev. Kõik need aastad tagasi oli Shirley voodis istunud just niimoodi: päike paistis palatiaknast sisse, tal oli peos tass teed, mille keegi oli talle valmistanud, ning ta ootas, et tema ilus vastsündinud poisslaps talle toitmiseks toodaks. Sünd ja surm: mõlemal korral tajus Shirley teravamalt elus olemist ja omaenda tähtsust. Uudis Barry Fairbrotheri ootamatust hinguseleminekust lebas tema rüpes nagu pontsakas vastsündinu, et kõik tuttavad teda vahtida saaksid; ja temast saab läte, allikas, sest tema oli esimene või peaaegu esimene, kes uudisest teada sai.

      Shirley sisimas vahutavast ja kihisevast rõõmust polnud märkigi seni, kuni Howard toas oli. Nad olid vahetanud vaid ootamatu surma puhul sobilikke sõnu, enne kui mees duši alla läks. Muidugi teadis Shirley, et sellal kui nad tavapäraseid sõnu edasi-tagasi klõksisid otsekui arvelaua nuppe, tundis Howard küllap samasugust rõõmujoovastust nagu tema; kuid selliste tunnete valjuhäälne väljendamine, sellal kui surmateade oli veel värske, võrdunuks ihualasti tantsimise ja roppuste röökimisega, ning Howardil ja Shirley’l oli alati üll nähtamatu siivsuserüü, mida nad iial seljast ei võtnud.

      Shirley’le tuli veel üks hea mõte. Ta pani tassi ja alustassi öölauale, lipsas voodist välja, tõmbas froteehommikumantli ülle, pani prillid ette ja paterdas läbi eeskoja, et vannitoa uksele koputada.

      „Howard?”

      Üle duši ühtlase pladina kostis küsiva tooniga häälitsus.

      „Mis sa arvad, kas ma peaksin midagi kodulehele panema? Fairbrotheri kohta?”

      „Hea mõte,” hüüdis mees suletud ukse tagant, kui oli hetke järele mõelnud. „Suurepärane mõte.”

      Niisiis kiirustas Shirley kabinetti. See oli varem olnud bangalo kõige väiksem magamistuba ja nende Londonisse läinud tütar Patricia, keda harva mainiti, oli selle ammu vabastanud.

      Shirley oli oma internetiosavuse üle väga uhke. Ta oli kümme aastat tagasi käinud Yarvilis õhtustel kursustel, kus ta oli üks vanemaid ja aeglasemaid õppureid. Ometi oli ta vastu pidanud, kuna oli otsustanud Pagfordi vallavolikogu põneva uue kodulehekülje administraatoriks saada. Ta logis end sisse ja avas vallavolikogu kodulehe.

      Lühike teade sujus nii ladusalt, et tundus, nagu sõnastaksid seda sõrmed ise.

      Volikogu liige Barry Fairbrother

      Me anname sügavas leinas teada vallavolikogu liikme Barry Fairbrotheri surmast. Oleme sel raskel ajal mõttes tema perega.

      Ta luges teksti hoolikalt läbi, vajutas sisestusklahvi ja vaatas, kuidas teade teadetetahvlile ilmus.

      Kuninganna oli Buckinghami lossi lipu langetanud, kui printsess Diana surma sai. Tema Majesteedil oli Shirley siseelus väga eriline koht. Kodulehele pandud teadet silmitsedes oli ta rahul ja õnnelik, sest oli õige liigutuse teinud. Parimatelt õppinud …

      Shirley väljus vallavolikogu teadetetahvlilt, sisenes oma armastatuimale meditsiinisaidile ja sisestas otsingukasti vaevarikkalt sõnad „aju” ja „surm”.

      Vastuseid oli lõputu hulk. Shirley keris võimalused läbi, leebe pilk ülalt alla vilamas, ja arutas, millisele neist surmahaigustest – mõned neist hääldamatud – ta oma praeguse õnne võlgneb. Shirley oli haiglas vabatahtlik; pärast seda kui ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglas tööle asus, olid meditsiiniküsimused talle veidi huvi pakkuma hakanud ning aeg-ajalt pani ta sõpradele diagnoose.

      Kuid täna hommikul ei saanud pikkadele sõnadele ja sümptomitele keskenduda: Shirley mõtted läksid uudise levitamisele; juba koostas ja kontrollis ta mõttes nende nimekirja, kellele helistada. Ta mõtles, kas Aubrey ja Julia teavad, ja mida nad ütlevad, ja kas Howard laseb temal Maureenile rääkida või hoiab selle lõbu endale.

      See kõik oli tohutult põnev.

      IV

      Andrew Price pani väikese valge maja ukse kinni ja järgnes nooremale vennale mööda järsku, hallast krõbisevat aiarada, mis viis heki jääkülma metallvärava ja selle taga algava tanuma juurde. Kumbki poiss ei heitnud pilku nende all laiuvale tuttavlikule vaatele: tilluke Pagfordi alev peekerjas orus kolme künka vahel, millest ühte kroonisid kaheteistkümnenda sajandi kloostri varemed. Kitsuke jõgi, mille kaldaid ühendas kivist mängusild, vonkles künkajalami ümber ja voolas läbi alevi. Vaatepilt oli vendade meelest igav nagu maalitud kuliss; Andrew põlgas seda, kuidas isa neil harvadel kordadel, kui perel külalisi käis, sellega justkui kelkis, nagu oleks ise kõik selle kavandanud ja rajanud. Andrew oli hiljuti otsusele jõudnud, et eelistab vaatele asfaldit, katkisteid aknaid ja grafitit; ta unistas Londonist ja sisukast elust.

      Vennad sammusid tanuma lõppu ning jäid nurgal, kus tanum laiema teega kokku sai, laisalt seisma. Andrew pistis käe hekki, kobas veidi aega ning tõmbas välja pooliku paki Benson&Hedgese sigarette ja kergelt niiske tikutoosi. Pärast mitut luhtunud katset – väävlid murenesid tikutõmbamisel – õnnestus tal suits põlema panna. Paar-kolm sügavat mahvi, ja siis katkestas vaikuse koolibussi mootorimürin. Andrew kustutas hõõguva sigareti hoolikalt ja pani koni pakki tagasi.

      Hilltop House’i teeotsa jõudes oli buss peaaegu alati täis, kuna oli juba kaugemate talude ja majade juurest läbi sõitnud. Vennad istusid eraldi nagu ikka, kumbki hõivas kaks kõrvuti asetsevat istet ja hakkas aknast välja vahtima, sellal kui buss mürinal ja õõtsudes Pagfordi sisse sõitis.

      Künka jalamil oli maja, mis seisis kiilukujulises aias. Fairbrotherite neli last ootasid tavaliselt peavärava ees, kuid täna polnud seal kedagi. Kõik aknakardinad olid ette tõmmatud. Andrew mõtles, kas tavaliselt istutaksegi pimedas, kui keegi surnud on.

      Mõni nädal tagasi oli Andrew kooli draamasaalis diskol amelnud Niamh Fairbrotheriga, ühega Barry kaksikutest tütardest. Pärast seda oli tüdrukul veidi aega vastik komme tal sabas sörkida. Andrew’ vanemad õieti ei tundnudki Fairbrothereid; Simonil ja Ruthil polnud õigeid sõpru, kuid paistis, et nad tundsid leiget poolehoidu Barry vastu, kes oli ainsa Pagfordi alles jäänud tillukese pangakontori juhataja. Fairbrotheri nimi kerkis tihti esile seoses selliste asjadega nagu vallavolikogu, vallamaja etendused ja kiriku rahvajooks. Need asjad ei pakkunud Andrew’le vähimatki huvi ja tema vanemad hoidsid neist eemale, kui mõni juhuslik annetus või loteriipilet välja arvata.

      Kui buss vasakule pööras, СКАЧАТЬ