Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tal oli suits suus, kui ta kõige odavama kirstu tellis.

      Kolm Jawandat – Jaswant, Sukhvinder ja Rajpal – astusid Church Row’ lõpus bussi. Andrew oli targu otsinud koha, mille ees oli vaba iste, soovides, et Sukhvinder tema ette istuks, mitte tüdruku enda (Andrew’ parim sõber Paksu nimetas tüdrukut TV-ks, mis oli Tissvuntsi lühend), vaid selle pärast, et Tema istus nii tihti Sukhvinderi kõrvale. Ja kas siis selle tõttu, et Andrew’ telepaatilised võimed olid sel hommikul eriti tugevad, või mingil muul põhjusel, aga Sukhvinder istus tõepoolest tema ette. Rõõmujoovastuses Andrew vahtis midagi nägemata räpast akent ja hoidis koolikotti kõvemas haardes, et varjata erektsiooni, mille bussi tugev vibratsioon tekitas.

      Ootusärevus kasvas iga õõtse ja lengerduse juures, kui kohmakas sõiduriist mööda kitsaid tänavaid rühkis, täbarast käänakust aleviväljakule keeras ja Tema tänava poole liikus.

      Andrew polnud ühegi tüdruku vastu nii pingsat huvi tundnud. Ta oli uus õpilane; eksamite-eelne kevadsemester oli kummaline aeg kooli vahetada. Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.

      Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate ripsmetega, tähniliste roheksapruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rikkunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): „Ilu on geomeetria.” Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.

      Tüdruk astub iga minut sisse, ja kui ta kohmaka ning tusase Sukhvinderi kõrvale istub, nagu sageli juhtus, on ta küllalt lähedal, et Andrew’ juures nikotiinilõhna tunda. Andrew’le meeldis hingetute esemete reaktsioon Gaia kehale; talle meeldis, kuidas bussiiste veidi järele andis, kui tüdruk sellele istuma vajus, ja see, kuidas vasekarva juuksepahmas kaardudes istme metallkorjule langes.

      Bussijuht võttis kiirust maha ja Andrew pööras pilgu ukselt ära, teeseldes, nagu oleks sügavalt mõttesse vajunud; ta vaatab ringi, kui tüdruk peale tuleb, nagu oleks äsja märganud, et buss peatus; ta vaatab tüdrukule silma, võib-olla noogutab. Ta ootas, et uks avataks, kuid tuttavlik krigin ja mütsatus ei katkestanud mootori tasast podinat.

      Andrew vaatas ringi ja nägi vaid lühikest raamas Hope Streeti: kahte väikeste ridamajade rivi. Bussijuht küünitas aknast välja vaatama veendumaks, et tüdruk ei tule. Andrew oleks tahtnud talle öelda, et oodaku, sest alles möödunud nädalal oli Gaia ühest väikesest majast välja tormanud ja mööda kõnniteed bussi poole jooksnud (vaadata võis, sest kõik vaatasid), ning pilt jooksvast tüdrukust oli tundide kaupa poisi mõtteis püsinud, kuid juht keeras suurt rooli ja buss hakkas uuesti liikuma. Andrew hakkas taas räpasest aknast välja vahtima, süda ja munad valu täis.

      V

      Hope Streeti väikesed majad olid kord olnud tööliselamud. Gavin Hughes ajas kümnenda maja vannitoas habet pikkamisi ja tarbetu hoolega. Ta oli nii heledat verd ja tema habe oli nii hõre, et seda tööd oli tegelikult vaja teha vaid kaks korda nädalas; kuid jahe, veidi räpane vannituba oli ainus pelgupaik. Kui ta seal kella kaheksani aega viidab, võib ta täiesti siiralt öelda, et peab kohe tööle minema. Gavin kartis, et tal tuleb Kayga rääkida.

      Tal oli eelmisel õhtul õnnestunud jutuajamist vältida vaid kõige pikema ja leidlikuma paaritumise algatamisega, mida nad oma suhte algusaegadest peale olid nautinud. Kay oli reageerinud otsekohe ja rammestava innuga: end ühest asendist teise pööranud, tugevad toekad jalad üles tõstnud, väänelnud nagu slaavi akrobaat, kellega ta oma oliivikarva naha ja väga lühikeste mustade juuste tõttu nii väga sarnanes. Liiga hilja oli mees taibanud, et naine võttis seda ebatüüpilist enese maksmapanekut kui nende seikade vaikivat ülestunnistamist, millest mees oli otsustanud mitte rääkida. Naine oli teda aplalt suudelnud; siis, kui nende suhe alguse sai, olid tema märjad pealetükkivad suudlused Gavini meelest erootilised, kuid nüüd mõjusid veidi vastumeelselt. Gavinil läks tippu jõudmisega aega, sest hirm selle ees, millega ta oli algust teinud, ähvardas kogu aeg erektsiooni kahandada. Isegi see töötas tema vastu: paistis, et naine suhtus tema tavatusse vastupidavusse kui meisterlikkuse ilmingusse.

      Kui see viimaks läbi sai, puges naine pimeduses mehe kaissu ja silitas veidi aega tema juukseid. Gavin vahtis õnnetult tühjusse, teades, et pärast kõiki ebamääraseid kavatsusi sidet lõdvendada oli ta neid tahtmatult tugevdanud. Kui Kay oli magama jäänud, lebas Gavin, üks käsi naise all lõksus, niiske lina ebameeldivalt reiele kleepunud, vanadest vedrudest muhklikul madratsil ja soovis, et tal oleks julgust käituda nagu kaabakas, minema lipsata ja mitte iial enam naasta.

      Kay vannituba lõhnas hallituse ja niiskete käsnade järele. Väikese vanni serva oli kinni jäänud terve hulk karvu. Värv koorus seintelt.

      „See vajaks remonti,” oli Kay öelnud.

      Gavin oli olnud ettevaatlik ega pakkunud vabatahtlikult abi. Kõik need sõnad, mida ta polnud naisele öelnud, olid tema talisman ja kaitseabinõu; ta pani need mõttes ritta ja sõrmitses nagu palvehelmeid. Ta polnud kunagi lausunud sõna „armastus”. Ta polnud kunagi rääkinud abielust. Ta polnud kunagi palunud naisel Pagfordi kolida. Ja ometi – seal ta oli ning sundis millegipärast Gavinit vastutust võtma.

      Omaenda nägu vahtis Gavinile tuhmist peeglist vastu. Tema silme all olid lillakad varjud ning hõrenevad heledad juuksed olid kahlus ja kuivad. Paljas elektripirn pea kohal valgustas jõuetut sokunägu halastamatu julmusega.

      Kolmkümmend neli, mõtles ta, ja ma näen välja vähemalt neljakümnene.

      Ta tõstis habemenoa ja eemaldas õrnalt kaks jämedat heledat karva, mis kasvasid teine teisel pool esiletungivat aadamaõuna.

      Rusikad tagusid vastu vannitoa ust. Gavini käsi vääratas ja kõhnalt kaelalt hakkas tilkuma verd, mis jättis tema puhtale valgele särgile plekid.

      „Su peika,” karjus vihane naisehääl, „on ikka veel vannitoas ja ma jään hiljaks!”

      „Juba lõpetasin!” hõikas Gavin.

      Haav kipitas, aga mis sest oli? Nüüd oligi tal vabandus varnast võtta: vaata, mis su tütre pärast juhtus. Ma pean enne tööleminekut kodus käima ja särki vahetama. Peaaegu kerge südamega haaras Gavin lipsu ja pintsaku, mille oli uksele kinnitatud varna riputanud, ja keeras ukse lukust lahti.

      Gaia trügis mööda, lõi ukse pauguga kinni ja keeras raginal lukku. Tillukesel mademel, kus õhk oli ebameeldivast kummikärsahaisust paks, meenus Gavinile, kuidas voodipeats eile õhtul vastu seina kloppis, kuidas odav männipuust voodi nagises ning Kay oigas ja kiljus. Mõnikord kippus ununema, et majas viibib Kay tütar.

      Gavin sörkis vaibata trepist alla. Kay oli talle rääkinud oma kavatsusest treppi lihvida ja poleerida, kuid Gavin kahtles, kas naine seda iial teeb; ka tema Londoni-korter oli olnud raamas ja remontimata. Igatahes oli mees veendunud, et naine loodab peagi tema СКАЧАТЬ