Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Miles. „Nii kui ma teda nägin, oli üsna selge, et teha pole midagi.”

      See oli tema esimene vale ja rääkides pööras ta pilgu naiselt ära. Samanthale meenus mehe suur kaitsev käsi Mary vappuvate õlgade ümber: ta saab terveks … ta saab terveks …

      Aga lõppude lõpuks, mõtles Samantha Milesi õigustades, kust sa võidki teada, kas inimene on elus või surnud, kui parajasti hapnikumaske pähe pannakse ja süstlaid ihusse torgatakse? Tundus, nagu oleks üritatud Barryt päästa, ja keegi ei teadnud kindlalt, et sellest pole kasu, enne kui noor arst haiglas Maryga rääkima tuli. Samantha nägi vaimusilmas ikka veel kohutava selgusega Mary alasti, kivinenud nägu ning prillide, sileda soengu ja valge kitliga noore naise ilmet: rahulik, ent veidi ettevaatlik … selliseid asju näidati teledraamades kogu aeg, aga kui see tegelikult juhtus …

      „Sugugi mitte,” ütles Miles. „Gavin mängis temaga neljapäeval ainult seinatennist.”

      „Ja kas ta siis paistis terve?”

      „Oo jaa. Tegi Gavinile pähe.”

      „Jumal hoidku. Näed siis nüüd, eks ole. Näed siis nüüd. Oota, ema tahab paar sõna öelda.”

      Kõlks ja kolin, ja telefonist kostis Shirley mahe hääl.

      „Milline kohutav vapustus, Miles,” ütles ta. „Kas sinu endaga on kõik korras?”

      Samantha rüüpas kohmakalt lonksu kohvi; see nirises suunurkadest lõuale ning ta kuivatas nägu ja rinda varrukaga. Miles oli omandanud hääletooni, mida ta emaga rääkides sageli kasutas: tavalisest madalam, kamandav, asjalik ja arukas mind-ei-kohuta-miski-toon. Mõnikord, eriti purjuspäi, tegi Samantha Milesi ja Shirley kõnelusi järele. „Ära muretse, ema. Miles siin. Sinu väike sõdur.” „Kullake, sa oled vahva: nii suur, julge ja tark.” Hiljaaegu oli Samantha seda paar korda teiste nähes teinud, mispeale Miles tõredaks muutus ja kaitsepositsioonile asus, ehkki naeris tehtult. Viimasel korral läksid nad koduteel autos tülli.

      „Kas te sõitsite koos temaga lausa haiglasse?” kostis kõlartelefonist Shirley küsimus.

      Ei, mõtles Samantha, me tüdisime poolel teel ära ja palusime end välja lasta.

      „Midagi enamat ei saanud me teha. Oleksime tahtnud rohkem abiks olla.”

      Samantha tõusis ja läks röstri juurde.

      „Mary oli kindlasti väga tänulik,” ütles Shirley. Samantha pani leivakarbi kaane kolksti kinni ja pistis neli saiaviilu piludesse. Milesi hääl omandas loomulikuma tooni.

      „Nojah, kui arstid juba ütlesid … kinnitasid, et ta on surnud, tahtis Mary Colinit ja Tessa Walli. Sam helistas neile, me ootasime, kuni nad kohale jõudsid, ja tulime tulema.”

      „Noh, Maryl vedas, et te seal olite,” ütles Shirley. „Isa tahab veel midagi öelda, Miles, ma annan toru temale. Hiljem räägime.”

      „„Hiljem räägime,”” pomises Samantha pead võngutades veekannule.

      Moonutatud peegelpilt näitas unetu öö tõttu pondunud nägu ja verdunud kastanpruune silmi. Kiirustades, et Milesi ja Howardi jutuajamise tunnistajaks olla, oli Samantha isepäevituvat kreemi kogemata lauservadele hõõrunud.

      „Miks sa ei võiks koos Samiga täna õhtul meile tulla?” kõmistas Howard. „Ei, oota – ema tuletas mulle meelde, et me mängime Bulgenitega bridži. Tulge homme. Õhtusöögile. Seitsme paiku.”

      „Eks näe,” ütles Miles Samantha poole vaadates. „Ma pean uurima, mis Samil plaanis on.”

      Samantha ei andnud märku, kas ta tahab minna või ei. Kui Miles kõne lõpetas, vaitses köögis kummaline pettumusmeeleolu.

      „Nad ei suuda seda uskuda,” ütles Miles, nagu polekski naine kogu juttu kuulnud.

      Nad sõid vaikides röstsaia ja jõid veel ühe kruusitäie kohvi. Söögi ajal andis Samantha ärritus veidi järele. Talle meenus, kuidas ta oli varastel hommikutundidel pimedas magamistoas ärkvele kohkunud ning tajunud tobeda kergendus- ja tänutundega enda kõrval suurt ja kõhukat, vetiveeria ja jääbinud higi järele lehkavat Milesi. Siis kujutles ta end poes klientidele rääkimas, kuidas üks mees tema nähes surnult maha langes ja kuidas nad koos temaga haiglasse kihutasid. Ta mõtles, kuidas kirjeldada sõidu üksikasju ja loo haripunkti: stseeni arstiga. Tolle rahuliku naise noorus tegi asja hullemaks. Surmateadete edasiandmine tuleks mõnele vanemale inimesele usaldada. Seejärel läks Samanthal tuju veelgi paremaks, kuna talle meenus, et tal on homme Champêtre’i müügiesindajaga kokkusaamine; telefonikõne ajal oli mees temaga meeldivalt flirtinud.

      „Ma hakkan õige liikuma,” ütles Miles ja jõi kohvikruusi tühjaks, pilk akna taga hahetaval taeval. Ta tõi kuuldavale sügava ohke ning patsutas tühja taldriku ja kruusiga nõudepesumasina juurde minnes naist õlale.

      „Pagan, see paneb siiski kõik paika, eks ole.”

      Hallinevat pöetud pead raputades läks mees köögist välja.

      Samantha meelest oli Miles mõnikord tobe ja üha sagedamini tüütu. Aeg-ajalt meeldis talle mehe ülespuhutus just samal põhjusel, miks talle meeldis ametlikel koosviibimistel kübarat kanda. Täna hommikul oli lõppeks sobilik olla tõsine ja veidi tähtis. Samantha sõi röstsaia ära ja koristas nõud laualt, lihvides mõttes lugu, mida kavatses oma abilisele jutustada.

      II

      „Barry Fairbrother on surnud,” hingeldas Ruth Price.

      Ta oli mööda jahedat aiarada jooksujalu kohale rutanud, et abikaasaga veel paar sõna vahetada, enne kui too tööle läheb. Ruth ei seisatanud eeskojas, et mantel maha võtta, vaid tormas, üleriided ikka veel seljas ja kindad käes, kööki, kus Simon koos nende teismeliste poegadega hommikust sõi.

      Mees tardus, röstsaiatükk suu juures, ning langetas siis saiatüki teatraalse aeglusega. Poisid, mõlemal koolivorm seljas, vaatasid üsna huvitatud ilmel ühe vanema otsast teise otsa.

      „Arvatakse, et aneurüsm,” ütles Ruth ikka veel pisut hingetult, samal ajal sõrmhaaval kindaid käest koorides, salli kaela ümbert kerides ja mantlit lahti nööpides. Jäik sinine õevorm sobis sellele raskete kurblike silmadega kõhnale tõmmule naisele. „Ta kukkus golfiklubi juures kokku – Sam ja Miles Mollison sõitsid koos temaga haiglasse, ja siis tulid Colin ja Tessa Wall …”

      Ruth kiirustas tuulekotta, et rõivad varna riputada, ja jõudis tagasi just õigel ajal, et Simoni valjuhäälsele küsimusele vastata.

      „Mis asi see etaneurüsm on?”

      „Aneurüsm. Ajuarteri lõhkemine.”

      Naine sööstis veekannu juurde, lülitas selle sisse ja asus ühtevalu vadrates röstri ümbert puru pühkima.

      „Tal oli ränk ajuverejooks. Tema vaene, vaene naine … ta on omadega täitsa läbi …”

      Ruth vakatas, heitis köögiaknast üle säravvalges härmavaabas muru pilgu teispool orgu, kahvaturoosa ning halkja taeva taustal kõrguvale jäigale ja luustikulaadsele kloostrile ning imetles panoraamvaadet, mis oli Hilltop House’i uhkus. Pagford, mis oli õhtuti pelk kaugel all pimedas sügavas lohus vilkuvate tulede kobar, ilmus jahedas päikesevalguses nähtavale. Ruth seda ei näinud: tema mõte viibis ikka veel haiglas, ta nägi Maryt väljumas СКАЧАТЬ