Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Meacher ei taha öelda; ta nägi ikka veel vaeva, et keelitada süüdlast oma kohalt tõusma, aga kui Suhvel ilmutas häirivaid märke soovist puldi tagant lahkuda ja asja isiklikult uurida, kargas näost tulipunane Krystal Weedon püsti ja hakkas välja trügima.

      „Kohe pärast kogunemist tuled minu kabinetti!” röögatas Suhvel. „Äärmiselt inetu – täielik lugupidamatus! Kao mu silmist!”

      Kuid Krystal jäi rea lõpus seisma, näitas Suhvlile keskmist sõrme ja karjus: „MA EI TEIND MISKIT, VA TÖLL!”

      Saalis puhkes erutatud vada ja naer; õpetajad tegid asjatuid katseid lärmi vaigistada ja paar pedagoogi tõusis toolilt, et oma klassi korrale kutsuda.

      Topeltuks sulgus Krystali ja härra Meacheri selja taga.

      „Rahu!” hüüatas direktriss ja saali valdas taas ebakindel, nihelemist ja sosinat tulvil vaikus. Paksu vaatas otse enda ette ja ometi kord näis tema ükskõiksus teeseldud ja jume veidi tumedam.

      Andrew tajus, kuidas Gaia taas toolile laskus. Ta võttis julguse kokku, heitis pilgu vasakule ja naeratas laialt. Gaia naeratas vastu.

      VII

      Ehkki Pagfordi delikatessipood avati alles pool kümme, oli Howard Mollison varakult kohale tulnud. Ta oli kuuekümne nelja aastane erakordselt tüse mees. Suur rasvapõll rippus nii madalal tema reite kohal, et enamik inimesi mõtles talle esimest korda pilku heites otsemaid tema sugutile, arutades, millal ta seda viimati nägi, kuidas ta seda peseb, kuidas tal õnnestub sooritada akte, milleks suguti on ette nähtud. Osalt seetõttu, et tema füüsis tekitas selliseid mõttejadasid, ja osalt tänu heale suuvärgile suutis Howard peaaegu ühtviisi kohmetust tekitada ja relvituks teha, nii et kliendid ostsid esimesel poeskäigul peaaegu alati rohkem, kui olid kavatsenud. Ta latras tööd tehes lakkamatult, üks töntsakate sõrmedega käsi sujuvalt lihaviilutajat liigutamas, nii et siidpeened singilõigud viilutaja alla tsellofaanile langesid, ümmargused sinisilmad alati pilgutuseks valmis, topeltlõug lahedast naerust võdisemas.

      Howard oli endale töörõiva kavandanud: valge särk, jäik tumeroheline puldanpõll, koortriidest püksid ja kütimüts, millesse ta oli pistnud mitu kalamehelanti. Kui kütimüts kord oligi naljana mõeldud, polnud see ammu enam nali. Iga tööpäeva hommikul asetas Howard personali tualettruumi väikese peegli ees selle tõsiselt ja ülitäpselt oma tihedatele hallidele lokkidele.

      Poe avamine hommikuti pakkus Howardile alati rõõmu. Talle meeldis poes ringi liikuda, kui ainsaks heliks olid vaikselt surisevad külmkambrid, talle pakkus rõõmu selle kõige elluäratamine: tulede põlemapanemine, aknakatete ülestõstmine, kaante pealtvõtmine paljastamaks külmleti aardeid: kahvaturohelisi artišokke, oonüksmusti oliive, kuivatatud tomateid, mis kügelesid ürtidest kirjatud õlis nagu rubiinikarva merihobukesed.

      Sel hommikul aga segunes Howardi naudingusse kärsitust. Tema äripartner Maureen oli juba hiljaks jäänud, ja nii nagu varem Miles, kartis ka Howard, et keegi jõuab sensatsioonilise uudise teatamisel temast ette, kuna Maureenil polnud mobiiltelefoni.

      Ta seisatas võlvkäigu juures; see oli äsja raiutud seina, mis eraldas delikatessipoodi ja vana kingakauplust, millest pidi peagi saama Pagfordi uusim kohvik, ja kontrollis paksu läbipaistvat tööstuskilet, mis ei lasknud tolmul delikatessipoodi langeda. Nad kavatsesid kohviku avada enne lihavõtteid, et ahvatleda edelakrahvkondadesse reisivaid turiste, kelle jaoks Howard täitis igal aastal vaateaknad kohaliku siidri, juustu ja õlgkaunistustega.

      Kelluke tema selja taga helises ja ta keeras ringi, paigatud ja toestatud süda erutusest põksumas.

      Maureen oli kuuekümne kahe aastane kleenuke ümarate õlgadega naine ja Howardi algse partneri lesk. Kühmus kehahoid tegi naise palju vanemaks, kui ta oli, ehkki ta üritas iga hinna eest nooruse külge klammerduda: värvis juuksed süsimustaks, riietus erksatesse värvidesse ja vankus mõistusevastaselt kõrgetel kontsadel, mille ta poes Dr Scholli sandaalide vastu vahetas.

      „Hommikust, Mo,” ütles Howard.

      Ta oli otsustanud teadet kiirustamisega mitte ära rikkuda, aga peagi pidid kunded tulema ja tal oli nii mõndagi öelda.

      „Uudist kuulsid?”

      Naine tõmbas kulmu küsivalt kipra.

      „Barry Fairbrother on surnud.”

      Maureenil vajus suu lahti.

      „Ei! Kuidas?”

      Howard koputas oimule.

      „Miski läks rikki. Ülemisel korrusel. Miles oli seal, nägi kõike pealt. Golfiklubi parklas.”

      „Ei!” kordas naine.

      „Surnud mis surnud,” ütles Howard, nagu toimuks suremine järk-järgult ja Barry Fairbrotheri surm oleks lõplik.

      Maureeni erkpunaseks värvitud suu oli lõdvalt lahti, kui ta risti ette lõi. Tema katoliiklase kombetäitmised lisasid sellistele hetkedele alati maalilisust.

      „Miles oli seal?” kraaksatas Maureen. Naise madalas endise suitsetaja hääles kõlas ihk kuulda igat pisiasja.

      „Äkki paned kannu tulele, Mo?”

      Howard võis naise piina siiski mõne minuti võrra pikendada. Maureen loksutas kiiruga Howardi juurde naastes kuuma teed oma käele. Nad istusid koos leti taha kõrgetele puutaburettidele, mille Howard oli sinna vaikushetkede tarvis pannud, ja Maureen jahutas põletada saanud kätt oliivide juurest haaratud jääpeotäiega. Koos võtsid nad läbi tragöödia tavapärased küljed: lesk („ta on omadega läbi, Barry oli tema elu sisu”), lapsed („neli isata teismelist; milline koorem”), surnu suhteline noorus („ta polnud ju Milesist eriti palju vanem, ega”); ja viimaks jõudsid nad tõelisse lähtepunkti, mille kõrval kõik muu oli sihitu uitamine.

      „Mis nüüd saab?” küsis Maureen Howardilt ahnelt.

      „Ahaa,” vastas Howard. „Nojah. See ongi küsimus, eks ole. Meil on ajutiselt vaba koht, Mo, ja see võib paljugi muuta.”

      „Meil on …?” küsis Maureen, kartes, et tal jäi midagi olulist kuulmata.

      „Ajutiselt vaba koht,” kordas Howard. „Nii seda nimetatakse, kui volikogus koht surma tõttu vabaneb. Korrektne termin,” lisas ta õpetlikult.

      Howard oli vallavolikogu esimees ja Pagfordi esikodanik. Tema ameti juurde kuulus kullatud ja emailitud ametikett; see puhkas nüüd tillukeses seifis, mille Howard ja Shirley olid seinakapi põhja paigaldanud. Kui vaid Pagfordi ringkond saaks linnaõigused, võiks ta end linnapeaks nimetada; kuid ta oli seda tegelikult niigi. Shirley oli selle täiesti selgeks teinud volikogu kodulehel, kus esikodaniku ketiga uhkustava naeratava ja õitsva Howardi pildi all sedastati, et ta võtab meeleldi vastu kutseid kohalikele üritustele ja äriettevõtmistele. Vaid mõni nädal tagasi oli ta kohalikus algkoolis jalgrattalube jaganud.

      Howard rüüpas teed ja ütles naeratades, et pinget leevendada: „Fairbrother oli nadikael, pea meeles, Mo. Ta võis tõeline nadikael olla.”

      „Oi, ma tean,” vastas naine. „Ma tean.”

      „Ma klaariksin seda asja temaga, kui ta elus oleks. Küsi Shirley’lt. Barry võis käituda nagu alatu nadikael.”

      „Oi, ma tean.”

      „Noh, eks me näe. Eks näe. Küllap nüüd on see СКАЧАТЬ