Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda mõtet taluda, pööras ta pilgu Simonile. Mehe ruuged juuksed olid ikka veel paksud, keha peaaegu niisama sitke nagu kahekümnendates eluaastates ja kibrud tema silmanurkades olid lihtsalt võluvad, kuid pärast pikka pausi õeametisse naastes oli Ruth uuesti silmitsi sattunud saja ühe hädaga, mis inimkeha tabada võivad. Nooremalt polnud ta seda nii väga südamesse võtnud; nüüd taipas ta, kuidas neil kõigil on vedanud, et nad elus on.

      „Kas tema päästmiseks midagi teha ei saanud?” küsis Simon. „Kas seda soont ära lappida ei saanud?”

      Tema hääl kõlas pettunult, nagu oleksid meedikud jälle midagi kihva keeranud, keeldudes tegemast kõige lihtsamat ja ilmsemat asja.

      Andrew tundis õelat lõbu. Ta oli hiljuti tähele pannud, et isal on tekkinud komme ema meditsiiniterminitele tooreste võhiklike vihjetega vastata. Ajuverejooks. Lapi ära. Ema ei taibanud, kuhu isa sihib. Ta ei taibanud kunagi. Andrew sõi Weetabixi ja kees vihast.

      „Siis, kui ta meile jõudis, oli juba hilja midagi ette võtta,” ütles Ruth teekotte kannu asetades. „Ta suri kiirabiautos, vahetult enne kohalejõudmist.”

      „Vaat kus kurat,” ütles Simon. „Kui vana ta oligi, neljakümnene?”

      Kuid Ruth oli hajevil.

      „Paul, su juuksed on kukla peal täitsa kluttis. Kas sa neid üldse ei kammi?”

      Ruth võttis käekotist juukseharja ja pistis nooremale pojale pihku.

      „Mingeid ohumärke polnud või?” küsis Simon, kui Paul harjaga läbi paksu juuksepahma tõmbas.

      „Paistab, et ta oli mitu päeva kohutava peavalu all kannatanud.”

      „Ahaa,” sõnas Simon röstsaia mugides. „Ja tema ei teinud sellest väljagi?”

      „Oh ei, ta ei pidanud seda mikski.”

      Simon neelatas.

      „Näed siis,” ütles ta surmtõsiselt. „Tuleb ette vaadata.”

      Tark jutt, mõtles Andrew vimmaka põlgusega; sügavamõtteline jutt. Niisiis oli Barry Fairbrotheri enda süü, et tal aju lõhkes. Sa endaga rahul olev tropp, ütles Andrew isale omas mõttes valjusti.

      Simon osutas noaotsaga vanemale pojale ja ütles: „Oi, muide. Temal tuleb tööle minna. Sel va Pitsanäol.”

      Ruth pööras kohkunult pilgu isalt pojale. Andrew’ vinnid tõusid õhetama löövast näost sinkjalt läikides esile, kui poiss oma liivakarva pudru kaussi vahtis.

      „Jah,” ütles Simon. „Väike loodrist sitavares hakkab raha teenima. Kui ta tahab suitsu teha, maksku see ise kinni. Ei mingit taskuraha enam.”

      „Andrew!” halises Ruth. „Sa pole ometi …”

      „Oi, on ikka küll. Jäi mulle kuuris vahele,” ütles Simon tigedal ilmel.

      „Andrew!”

      „Meilt enam raha ei saa. Tahad pläru, osta ise,” ütles Simon.

      „Aga me rääkisime,” hädaldas Ruth, „me rääkisime, et kuna tal on varsti eksamid …”

      „Selle järgi otsustades, kuidas ta oma võimalused persse keeras, oleme õnnega koos, kui ta üldse klassi lõpetab. Ta võib varakult McDonald’sisse minna, kogemusi omandada,” ütles Simon tõustes ja tooli laua alla lükates ning nautides vaatepilti, mida pakkus tõmmu vinnilise näoga, noruspäine Andrew. „Sest meie sinu järeleksameid ei toeta, semu. Kas nüüd või mitte kunagi.”

      „Oi, Simon,” ütles Ruth etteheitvalt.

      „Mida?”

      Simon astus kaks rasket sammu naise poole. Ruth tõmbus kössi, selg vastu valamut. Roosa plastmasshari kukkus Pauli käest maha.

      „Mina selle väikese tropi rõvedat harjumust ei rahasta! Kuramuse ülbus, minu kuradima kuuris pahvida!”

      Sõna „minu” juures tagus Simon endale vastu rinda; tuhm heli pani Ruthi võpatama.

      „Mina teenisin raha, kui selle väikse vinnilise sitavarese vanune olin. Kui pläru tahab, siis ostku ise, selge? Selge?”

      Mehe nägu oli Ruthi omale üsna lähedal.

      „Jah, Simon,” ütles naine vaevu kuuldavalt.

      Andrew’l oli tunne, nagu tema sisikond sulaks. Vähem kui kümme päeva tagasi oli ta endale tõotuse andnud; kas õige hetk oli juba käes? Kuid isa keeras emale selja ja läks köögist tuulekotta. Ruth, Andrew ja Paul tardusid paigale; just nagu oleksid tõotanud pereisa äraolekul mitte liigutada.

      „Kas sa lasksid paagi täis?” hõikas Simon nagu alati, kui Ruth oli öövahetuses olnud.

      „Jah,” hüüdis Ruth rõõmsameelsust, normaalsust ihates vastu.

      Välisuks värises ja paugatas.

      Ruth askeldas teekannuga, oodates, kuni ärevus vaibub. Alles siis, kui Andrew asutas köögist väljuma, et hambaid pesta, tegi ta suu lahti.

      „Ta on sinu pärast mures, Andrew. Su tervise pärast.”

      Sitta ta on, vana türa.

      Mõttes vastas Andrew Simoni roppustele roppustega.

      Mõttes sai ta Simonist ausas võitluses jagu.

      Valjusti ütles ta emale: „Jah. Muidugi.”

      III

      Evertree Crescent oli Pagfordi peaväljakust kahe minuti tee kaugusel asuv kaarjas 1930. aastate bangalotega ääristatud tänav. Majas number kolmkümmend kuus, milles üürnikud olid elanud kauem kui üheski teises selle tänava majas, istus Shirley Mollison, padjad toeks, ja rüüpas teed, mille abikaasa oli talle toonud. Heiastus, mis talle seinakapi peegelustelt vastu vaatas, oli udune, osalt seetõttu, et Shirley’l polnud prille ees, ja osalt maheda kuma tõttu, mida tema roosimustrilised kardinad tuppa heitsid. Selles meelitavas ähmases valguses paistis tema roosakasvalge põselohukestega nägu lühikeste hõbehallide juuste raamis keerublik.

      Magamistuppa ei mahtunud midagi peale Shirley ühe- ja Howardi kaheinimesevoodi, mis olid kui teineteise ligi litsutud erimunakaksikud. Howardi ase, millel ikka veel püsis tema suure kere jälg, oli tühi. Sinna, kus Shirley ja tema roosakas peegelpilt vastamisi istusid, mekutades uudist, mis näis ikka veel toa õhustikus pulbitsevat otsekui kihisev šampanja, kostis duši mahedat nurrumist ja sosinat.

      Barry Fairbrother oli surnud. Kõrvad pea alla pannud. Koivad sirgu ajanud. Ükski riikliku tähtsusega sündmus, ükski sõda, börsikrahh ega terrorirünnak poleks suutnud tekitada Shirley’s sellist hirmu, ablast huvi ja palavikulist spekuleerimishimu, mis teda praegu vaevasid.

      Ta oli Barry Fairbrotherit vihanud. Shirley ja tema abikaasa, kes tavaliselt olid nii sõpruses kui ka vaenus nagu üks mees, olid selles küsimuses veidi eri meelt. Howard oli mõnikord tunnistanud, et teda lõbustab väike habemik, kes talle Pagfordi kirikusaali pikkade kriimuliste laudade taga nii halastamatult vastu vaidles, kuid Shirley ei teinud poliitilise ja isikliku vahel mingit vahet. Barry oli Howardile СКАЧАТЬ