Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mo.”

      Nad ei jäänud avamisega kunagi hiljaks ega pannud kunagi poodi liiga vara kinni; äri aeti templi rituaale ja reegleid silmas pidades.

      Maureen vaarus ukse juurde, et see lukust lahti keerata ja aknakatted üles tõmmata. Väljak hakkas jõnkshaaval paistma, sedamööda kuidas rulood üles tõmmati; see oli maaliline ja korras suuresti tänu nende omanike ühistele jõupingutustele, kelle valdused selle ääres seisid. Hooneid kaunistasid lillekastid, rippkorvid ja lillepotid ning taimed istutati kokkulepitud värvides igal aastal uuesti. Must Munk (üks Inglismaa vanimaid kõrtse) seisis väljaku teises servas Mollisoni ja Lowe’ vastas.

      Howard käis tagaruumi vahet, tõi pikki neljakandilisi vaagnaid värskete pasteetidega ning asetas need koos kalliskivina läikivate sidrunilõikudest ja marjadest kaunistustega osavalt klaasletti. Veidi ähkides pingutusest, mis oli järgnenud nii pikkadele varahommikustele jutuajamistele, pani Howard viimase pasteedikarbi ära ja seisatas viivuks, et silmitseda väljaku keskel seisvat sõjas langenute mälestusmärki.

      Pagford oli sel hommikul väga ilus ja Howard tundis ülevoolavat rõõmu nii iseenda kui ka kodualevi üle, mille juurde ta kuulus – nii nagu tema seda nägi – otsekui tuikav süda. Ta oli siin, et seda kõike endasse ahmida: läikivmusti pinke, punaseid ja lillasid õisi, päikesepaistet, mis kuldas kiviristi tippu – ja Barry Fairbrother oli läinud. Ootamatus pöördes, mis oli aset leidnud sõjatandril, kus tema ja Barry olid nii kaua vastamisi seisnud, oli raske mitte näha kõrgema võimu sekkumist.

      „Howard,” ütles Maureen teravalt. „Howard.”

      Üks naine tuli pika sammuga üle väljaku: kõhn, tõmmu, tumedapäine, vihmamantliga naine, kes vahtis oma saapaninasid.

      „Mis sa arvad, kas ta …? Kas ta on kuulnud?” sosistas Maureen.

      „Ma ei tea,” vastas Howard.

      Maureen, kes polnud ikka veel mahti saanud oma Dr Scholli sandaale jalga panna, oleks äärepealt pahkluu ära nikastanud, kui kiiruga akna juurest taganes ja leti taha ruttas. Howard astus aeglaselt, majesteetlikult, et kassas koht sisse võtta otsekui suurtükiväelane, kes postile asub.

      Uksekell kõlises ja doktor Parminder Jawanda lükkas delikatessipoe ukse lahti, kulm ikka veel kortsus. Ta ei teinud Howardist ja Maureenist väljagi, vaid sammus otseteed õliriiuli juurde. Maureen jälgis teda süüvinult ja ainiti nagu põldhiirt passiv kull.

      „Hommikust,” ütles Howard, kui Parminder leti juurde astus, pudel käes.

      Doktor Jawanda vaatas talle harva silma, olgu volikogu istungitel või siis, kui nad kiriku ees kokku said. Howardit lõbustas alati naise võimetus oma vastumeelsust varjata; Howardi muutis see joviaalseks, eriliselt galantseks ja viisakaks.

      „Polegi täna tööl?”

      „Ei,” kostis Parminder käekotis sorides.

      Maureen ei suutnud end pidada.

      „Kohutav uudis,” ütles ta käheda karuse häälega. „Barry Fairbrotherist.”

      „Mm,” tegi Parminder, kuid küsis siis: „Mida?”

      „Barry Fairbrother,” kordas Maureen.

      „Mis temaga on?”

      Parminderi Birminghami hääldus oli pärast kuutteist Pagfordis elatud aastat ikka veel tugev. Pikk püstvagu kulmude vahel andis talle pineva ilme, mis jättis mõnikord pahura, teinekord keskendunud mulje.

      „Ta on surnud,” sõnas Maureen aplalt teise morni näkku vaadates. „Eile õhtul. Howard just äsja ütles mulle.”

      Parminder seisis täiesti liikumatult, käsi käekotis. Siis pöördus tema pilk Howardile.

      „Kukkus golfiklubi parklas kokku ja suri,” ütles Howard. „Miles oli seal, nägi pealt.”

      Möödus veel mõni viiv.

      „Kas see on nali?” küsis Parminder, hääl kalk ja kõrge.

      „Muidugi pole see nali,” vastas Maureen omaenda nördimust nautides. „Kes sellise asjaga nalja teeks?”

      Parminder pani õlipudeli kolksatades klaasletile ja sammus poest välja.

      „No nii!” ütles Maureen halvakspanust joobudes. „„Kas see on nali?” Kena küll!”

      „Šokk,” ütles Howard elutargalt, vaadates, kuidas Parminder taas üle väljaku läheb, vihmamantel laperdamas. „See naine on niisama rööpast väljas kui lesk. Kuule,” lisas ta ja sügas loiult rippkõhtu, mis alailma kiheles, „oleks huvitav näha, mida ta …”

      Howard jättis lause katki, kuid sellest polnud lugu: Maureen teadis täpselt, mida mees silmas peab. Vaadates, kuidas volikogu liige Jawanda nurga taha kaob, mõtlesid mõlemad ootamatult vabanenud kohale; ja nad ei näinud seda kui tühja kohta, vaid kui mustkunstniku taskut, mis on tulvil võimalusi.

      VIII

      Vana kirikla oli Church Row’ Victoria-aegsete majade rivis viimane ja kõige uhkem. See seisis tänava otsas suures nurgaaias Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku vastas.

      Parminder, kes oli viimased jardid mööda tänavat jooksnud, kohmitses ukse täbara luku kallal ja läks sisse. Ta ei suutnud seda uskuda enne, kui on seda kelleltki teiselt kuulnud, ükskõik kellelt; kuid telefon helises juba köögis pahaendeliselt.

      „Jah?”

      „Vikram siin.”

      Parminderi abikaasa oli südamekirurg. Ta töötas Yarvilis Edela-Inglismaa regionaalhaiglas ega helistanud tavaliselt kunagi töölt. Parminder klammerdus nii kõvasti toru külge, et sõrmedel hakkas valus.

      „Ma kuulsin täiesti juhuslikult. Tundub, et aneurüsm. Palusin Huw Jeffriest, et ta lahangu eelisjärjekorras ära teeks. Maryle on parem, kui ta põhjust teab. Võib-olla lahatakse teda just praegu.”

      „Muidugi,” sosistas Parminder.

      „Tessa Wall oli seal,” ütles mees. „Helista Tessale.”

      „Jah,” sõnas Parminder. „Olgu.”

      Kuid toru ära pannud, vajus ta köögitoolile ja jäi midagi nägemata aknast välja tagaaeda vahtima, sõrmed suule surutud.

      Kõik oli kokku varisenud. Tõsiasi, et kõik oli ikka veel olemas – seinad, toolid ja laste pildid seintel –, ei tähendanud midagi. Kõik aatomid olid laiali lennanud ja hetkega ümber paiknenud ning näiline püsivus ja kindlus oli naeruväärne; see kõik laguneb ainsast puudutusest, sest ühtäkki oli kõik õhkõhuke ja rabe.

      Parminderil polnud oma mõtete üle vähimatki kontrolli; ka need olid lagunenud ning juhuslikud mälestuskillud tõusid pinnale ja kadusid taas keereldes silmist: see, kuidas ta Barryga Wallide uusaastapeol tantsis, ja tobe jutuajamine vallavolikogu viimaselt istungilt naastes.

      „Su majal on lehma nägu,” oli Parminder Barryle öelnud.

      „Lehma nägu? Mida see peaks tähendama?”

      „See on eest kitsam kui tagant. See on hea. Kuid su majast paistab Tkujuline ristmik. See СКАЧАТЬ