Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mõnikord, ehkki ta selles küsimuses kogu aeg Colinile vastu vaidles, mõtles Tessa, kas Paksu peab tõesti isa vastu räpast isiklikku sõda, terve kool publikuks. Ta teadis oma pojast asju, mida ta poleks teadnud, kui poleks sotsiaalpedagoogina töötanud; õpilased rääkisid talle mõnikord süütult, mõnikord salakavalalt igasuguseid asju.

      Õpetaja, kas te lubate Paksul suitsetada? Kas te lasete tal seda kodus ka teha?

      Tessa pani selle väikese keelatud saagi endasse luku taha ega juhtinud sellele ei mehe ega poja tähelepanu, ehkki see teda kurnas, rõhus.

      „Jalutamas käisin,” vastas Paksu rahulikult. „Mõtlesin, et sirutaks õige oma vanu koibi.”

      Colin keeras istmel ringi, vaatas Paksule otsa, nii et turvavöö välja venis, ja hakkas poisi peale karjuma, ehkki palitu ja portfell tema liigutusi piirasid ja takistasid. Kui Colin enesevalitsuse kaotas, tõusis tema hääl üha kõrgemale ja kõrgemale, nii et ta kriiskas peaaegu falsetis. Kogu selle aja istus Paksu vaikides, jultunud muie huuli kõverdamas, kuni isa hakkas talle solvanguid karjuma, solvanguid, mille teravust nüristas Colini kaasasündinud vastumeelsus vandumise suhtes, kohmetus, mida ta seejuures tundis.

      „Sa ninakas ja enesekeskne väike … väike sitavares,” kriiskas mees, ja Tessa, kelle silmad olid vett täis, nii et ta teed õieti ei näinudki, oli kindel, et Paksu teeb Colini mannetut falsetis vandumist homme hommikul Andrew Price’i lõbustamiseks järele.

      Paksu teeb vahvalt Suhvli kõnnakut järele, õpetaja, olete näinud?

      „Kuidas sa julged minuga niimoodi rääkida? Kuidas sa julged tundidest poppi teha?”

      Colin karjus ja märatses ning Tessa pidi silmi pilgutama, et pisarad nägemist ei segaks, kui ta Pagfordi poole keeras ja üle väljaku Mollisoni ja Lowe’ poest, sõjas langenute mälestusmärgist ja Mustast Mungast mööda sõitis; Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku juures keeras ta Church Row’le ning viimaks oma maja sissesõiduteele; selleks ajaks oli Colin nii palju karjunud, et tema hääl oli kile ja kähe, ning Tessa põsed olid märjad ja soolased. Kui nad kõik autost välja tulid, tegi Paksu, kelle ilme polnud isa pika tiraadi käigus muutunud, oma võtmega ukse lahti ning läks tagasi vaatamata aeglasel sammul trepist üles.

      Colin viskas pimedas eeskojas portfelli maha ja ründas Tessat. Ainus valgus igritses välisukse kohalt vitraažaknast, mis heitis kummalisi, pooleldi veripunaseid, pooleldi tontliksiniseid laike mehe ärritunud, kiilanevale ja kuppeljale pealaele.

      „Näed nüüd?” karjus ta pikkade kätega vehkides. „Näed nüüd, millega mul tuleb tegemist teha?”

      „Jah,” vastas Tessa, võttis eeskoja laualt karbist peotäie pabertaskurätte ja pühkis nägu, nuuskas nina. „Näen küll.”

      „Tal pole õrna aimugi, mida me läbi elame!” ütles Colin ja hakkas nuuksuma – suured valjud kuivad nuuksed otsekui difteeriahaigel lapsel. Tessa ruttas lähemale ja pani käed ümber Colini mehe vöökohast veidi kõrgemal, sest lühike ja tüse, nagu ta oli, ei küündinud ta kõrgemale. Mees kummardus ja klammerdus naise külge; Tessa tundis, kuidas teine väriseb, ja tajus tema rinnakorvi voogamist palitu all.

      Mõne minuti pärast tõmbas naine end õrnalt lahti, talutas mehe kööki ja tegi kannutäie teed.

      „Ma viin Maryle pajarooga,” ütles Tessa, kui oli veidi aega istunud ja mehe kätt silitanud. „Tal on seal pool suguseltsi. Kui tagasi tulen, lähme varakult magama.”

      Mees noogutas ja tõmbas ninaga ning naine suudles teda oimule, enne kui külmkapi manu läks. Kui ta raske jääkülma anumaga naasis, istus mees laua ääres, kruus suurte pihkude vahel, silmad kinni.

      Tessa pani kilekotti mässitud anuma välisukse kõrvale plaatpõrandale. Ta tõmbas ülle topilise rohelise kampsuni, mida ta sageli jaki asemel kandis, kuid ei pannud kingi jalga. Selle asemel läks ta kikivarvul ülemisele mademele, loobus seejärel hiilimisest ja sammus veel ühest trepijärgust üles ümberehitatud pööningukorrusele.

      Tema lähenemist uksele tervitas otsekui roti kiire sagimine. Ta koputas, andes Paksule aega peita seda, mida ta internetist oli vaadanud, või ehk sigarette, sest poeg ei teadnud, et ema tema suitsetamisest teadis.

      „Jah?”

      Tessa lükkas ukse lahti. Poeg küürutas teatraalselt koolikoti kohal.

      „Kas sa pidid just täna poppi viskama?”

      Pikk ja sooniline Paksu ajas end sirgu; ta oli emast pikem.

      „Ma olin kohal. Jäin hiljaks. Bennett ei pannud tähele. Ta on mõttetu mees.”

      „Stuart, palun. Palun.”

      Tessa oleks vahel tahtnud ka töö juures laste peale karjuda. Ta oleks tahtnud karjuda: Sa pead teiste inimestega arvestama. Arvad, et tegelikkusega saab kaubelda, et me usume sind sõnapealt. Sa pead tunnistama, et meie oleme niisama tõelised nagu sina; sa pead leppima sellega, et sa pole Jumal.

      „Su isa on endast väljas, Stu. Barry pärast. Kas sa ei suuda sellest aru saada?”

      „Jah,” vastas Paksu.

      „Ma tahan öelda, et nii tunneksid end sina, kui Arf sureks.”

      Poiss ei vastanud, ka ei muutunud tema ilme kuigivõrd, ometi tajus ema poja põlgust, tema pilget.

      „Ma tean, et sinu meelest olete sina ja Arf hoopis teistsugused kui su isa ja Barry …”

      „Ei,” ütles Paksu, kuid vaid vestluse lõpetamise lootuses, nagu ema teadis.

      „Ma lähen viin Maryle süüa. Ma palun sind, Stuart, ära mu äraolekul midagi sellist tee, mis võiks isa veelgi rohkem endast välja viia. Palun, Stu.”

      „Hästi,” vastas poiss turtsatades ja põgusalt õlgu kehitades. Tessa tajus, kuidas poja tähelepanu otsekui pääsuke omaenda asjade juurde naaseb veel enne, kui ema on ukse kinni pannud.

      VI

      Kiuslik tuul puhus hilise pärastlõuna madalad pilved minema ja vaibus päikeseloojaku aegu. Kolm maja Wallide omast kaugemal istus Samantha Mollison, silmitses lambivalgel tualettlaua peeglist oma heiastust ning leidis, et vaikus ja liikumatus on masendavad.

      Paar viimast päeva olid pettumuse valmistanud. Ta polnud peaaegu midagi müünud. Champêtre’i müügiesindaja oli osutunud tahumatuks lõualotiga meheks, kelle reisikott oli täis inetuid rinnahoidjaid. Ilmselt jätkus tal sarmi vaid eelläbirääkimisteks, sest tegelikkuses oli ta läbi ja lõhki ärimees, kes suhtus Samanthasse üleolevalt, kritiseeris tema kaupa, surus tellimust peale. Samantha oli kujutlenud kedagi nooremat, pikemat ja seksikamat; ta oli tahtnud, et mees koos oma räige pesuga kiiremas korras tema poest kaoks.

      Ta oli lõunaajal Mary Fairbrotherile kaastundekaardi ostnud, kuid ei suutnud välja mõelda, mida sellele kirjutada, sest pärast ühist painajalikku haiglaskäiku tundus, et lihtsalt allkirjast ei piisa. Nad polnud kunagi lähedased sõbrad olnud. Nii väikeses kohas nagu Pagford satuti ühtelugu kokku, kuid Samantha ja Miles polnud Barryt ja Maryt õieti tundnudki. Kui, siis võinuks öelda, arvestades Howardi ja Barry pidevaid kokkupõrkeid Fieldsi küsimuses, et nad olid vastasleerides … mitte et temal, Samanthal, sellest sooja või külma oleks olnud. Ta oli kohaliku poliitika väiklusest üle.

      Kuna Samantha oli väsinud, tujust ära ja tal СКАЧАТЬ