Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid. Paksu mõtles palju messiatest ja paariatest; inimestest, kes olid hulluks või kurjategijaks tembeldatud; üllastest erakutest, keda unised massid väldivad.

      Raske ja tore oli olla see, kes sa tegelikult olid, isegi kui olid julm või ohtlik, iseäranis, kui olid julm ja ohtlik. Oli julgustükk mitte varjata looma, kes sinus juhtumisi peitus. Teisalt ei tohtinud ka teeselda, et sinus on rohkem looma, kui tegelikult oli: vali see tee, hakka liialdama või teesklema, ja sinust saab lihtsalt järjekordne Suhvel, täpselt samasugune valevorst ja silmakirjateener. Ehtne ja võlts olid sõnad, mida Paksu oma mõtteis tihti kasutas; neil sõnadel, nii nagu ta neid enda ja teiste puhul pruukis, oli tema jaoks lasertäpne tähendus.

      Ta oli jõudnud järeldusele, et tal on loomujooni, mis on ehtsad ning mida tuleb seega julgustada ja arendada, kuid samas leidis ta ka, et mõni tema mõtteharjumus on tema õnnetu kasvatuse ebaloomulik saadus, järelikult võlts ja väljajuurimist väärt. Viimasel ajal oli ta katsunud tegutseda nende ajede alusel, mida pidas ehtsaks, ning eirata või maha suruda süütunnet ja hirmu (võlts), mida sellised teod näisid sünnitavat. Kahtlemata pidi harjutamine asja parandama. Paksu tahtis sisemiselt karastuda, muutuda haavamatuks, saada lahti hirmust tagajärgede ees, vabastada end väärast hea ja kurja mõistest.

      Üks, mis tema sõltuvuses Andrew’st oli hakanud teda ärritama, oli see, et viimase juuresolek ohjeldas ja piiras mõnikord Paksu ehtsa mina täit avaldumist. Kusagil Andrew’ sisimas peitus omakujundatud ettekujutus sellest, mis on aus mäng, ja viimasel ajal oli Paksu tabanud vana sõbra ilmes halvasti varjatud pahameelt, segadust ja pettumust. Kui nöökamine ja pilked üle piiri läksid, jäi Andrew jalamaid vait. Paksu ei kandnud selle pärast Andrew’ peale viha; olnuks võlts, kui Andrew oleks kaasa löönud, ilma et asi talle tõeliselt, tegelikult oleks meeldinud. Häda oli selles, et Andrew kaldus pooldama seda laadi moraali, mille vastu Paksu üha otsustavamalt sõdis. Paksu kahtlustas, et õige tegu, tõeliselt karm samm täie ehtsuse poole oleks Andrew’ga suhted katkestada, ja ometi eelistas ta ikka veel Andrew’ seltskonda kõigi teiste omale.

      Paksu oli veendunud, et tunneb iseennast väga hästi; ta uuris omaenda psüühika unkaid ja pragusid tähelepanuga, mida polnud viimasel ajal millelegi muule pühendanud. Ta veetis tunde, esitades endale küsimusi oma ajede, ihade ja hirmude kohta, üritades vahet teha, millised neist on tõesti tema omad ja millised talle külge poogitud. Ta uuris oma kiindumusi (ta oli kindel, et tema tutvusringkonnast pole keegi iseendaga nii aus; kõik teised triivisid poolunes läbi elu) ja jõudis järeldusele, et Andrew, keda ta oli tundnud viiendast eluaastast peale, on see, kelle vastu ta tunneb kõige siiramat poolehoidu; et ehkki ta on nüüd küllalt vana, et ema läbi näha, on ta endiselt temasse kiindunud ja see pole tema süü; ja et ta põlgab kõigest hingest Suhvlit, kes on ebaehtsuse suursaavutus ja tippmark.

      Facebooki leheküljel, mida ta kureeris hoolega, millesarnast ei pühendanud peaaegu millelegi muule, oli Paksu alla kriipsutanud vanemate raamaturiiulitelt leitud tsitaadi:

      Ma ei soovi uskujaid, arvan, et olen endasse uskumiseks liiga pahatahtlik /…/ kardan kohutavalt, et mind ühel päeval pühakuks kuulutatakse /…/ ma ei taha olla pühak, pigem juba narr /…/ võib-olla olengi narr …

      Andrew’le meeldis see väga ja Paksule meeldis sõbra vaimustus.

      Selle ajaga, mis tal kulus kihlveokontorini jõudmiseks – vaid mõni sekund –, suundusid Paksu mõtted isa surnud sõbrale Barry Fairbrotherile. Kolme pika sammuga oli Paksu räpase klaasi taga plakatitel kujutatud võidusõiduhobustest möödas ja nägi vaimusilmas Barry naljatlevat habetunud nägu ning kuulis Suhvli kõmisevat vabandavat naeru, mis oli tihti kõlanud vaat et enne, kui Barry mõne oma kehvakese naljaga maha sai, pelgalt tema lähedaloleku erutuse tõttu. Paksu ei tahtnud neid mälestusi lähemalt uurida; ta ei esitanud endale küsimusi oma vaistliku sisemise võpatuse põhjuste kohta; ta ei küsinud endalt, kas surnud mees oli olnud ehtne või võlts; ta tõrjus mõtte Barry Fairbrotherist ja oma isa naeruväärsest masendusest kõrvale ning rühkis edasi.

      Paksu oli neil päevil kummaliselt tusane, ehkki ajas kõiki teisi naerma nagu varemgi. Tema püüd end piiravast moraalist vabastada oli katse tagasi võita midagi sellist, mis oli tema kindla veendumuse kohaselt temas maha surutud, midagi, mille ta oli lapsepõlve seljataha jättes kaotanud. See, mida Paksu tagasi tahtis, oli omalaadne süütus, ja tee, mille ta oli selleni jõudmiseks valinud, läks läbi kõige, mis pidi inimesele halvasti mõjuma, kuid mis paradoksaalsel kombel oli Paksu silmis õige tee ehtsuseni, omalaadse puhtuseni. Oli kummaline, kui tihti kõik pea peale pöördus, oli vastupidine sellele, mida sulle räägiti; Paksu hakkas mõtlema, et kui kõik saadud teadmised mõttes ümber pöörata, saad teada tõe. Ta tahtis pimedates labürintides rännata ja seal varitseva kummalisusega rinda pista; ta tahtis vagaduse alasti rebida ja silmakirjalikkuse paljastada; ta tahtis tabusid rikkuda ja nende verisest südamest tarkuse välja pigistada; ta tahtis amoraalsuse armu osaliseks saada ning lasta end tagasi võhiklusse ja lihtsusse ristida.

      Niisiis otsustas ta rikkuda ühte vähestest kooli reeglitest, millest ta polnud veel üle astunud, ja läks Fieldsi. Asi polnud ainult selles, et siin näis tõelisuse toores pulss olevat lähemal kui üheski teises kohas, mida ta tundis; ta lootis ähmaselt ka kokku sattuda mõningate kurikuulsustega, kelle vastu huvi tundis, ja ehkki ta seda õieti eneselegi ei tunnistanud, tõmbas teda sinna üks väheseid ihkusid, mida ta sõnadega kirjeldada ei osanud; ta otsis avatud ust ja koitvat äratundmist ning rõõmsat vastuvõttu kodus, mille olemasolust ta midagi ei teadnud.

      Möödudes noist kitikarva majadest jalgsi, mitte ema autoga, märkas Paksu, et paljud neist on grafitist ja rämpsust puhtad ning et mõned matkivad (nii nägi seda tema) Pagfordi peenust võrkkardinate ja aknalauale asetatud iluasjadega. Need üksikasjad ei paistnud liikuvast sõidukist eriti silma, kuna Paksu pilku lummasid laudadega kinni löödud aknad ja prügisse uppuvad murud. Kabedamad majad ei pakkunud Paksule vähimatki huvi. Teda tõmbasid paigad, kus kaos ja seadusetus olid silmaga nähtavad, olgu või vaid aerosoolvärvi lapsikus vormis.

      Kusagil siin lähedal (ta ei teadnud täpselt, kus) elas Dane Tully. Tullyde pere oli kurikuulus. Dane’i kaks vanemat venda ja isa istusid tihti kinni. Levis kõlakas, et kui Dane viimati kakles (Cantermilli linnakust pärit üheksateistkümneaastasega, nagu räägiti), oli isa teda kohtumisele saatnud ja kohale jäänud, et Dane’i vastase vanemate vendadega võidelda. Tully oli kooli tulnud, nägu katki, huuled paistes ja silm sinine. Kõik olid ühel meelel, et poiss tuli kooli, kus ta harva käis, vaid oma vigastustega hooplema.

      Paksu oli täiesti kindel, et tema oleks teisiti käitunud. Oli võlts hoolida, mida keegi su segipekstud näost arvab. Paksule oleks meeldinud kakelda ja seejärel normaalset elu edasi elada, ja kui keegi sellest olekski teada saanud, siis seepärast, et nägi teda juhuslikult.

      Paksut polnud kunagi löödud, hoolimata sellest, et ta käitus kogu aeg väljakutsuvalt. Neil päevil mõtles ta tihti, mis tunne oleks kaklusse sattuda. Ta kahtlustas, et ehtsusega, mida ta otsis, kaasneb vägivald; või siis vähemasti ei välista see vägivalda. Olla valmis lööma ja lööke vastu võtma näis talle julgusena, mille poole tuleks püüelda. Tal polnud kunagi rusikaid vaja läinud: keelest piisas; kuid esile kerkiv Paksu hakkas omaenda sõnaosavust põlgama ja ehtsat jõhkrust imetlema. Nugade küsimuse üle juurdles Paksu ettevaatlikumalt. Kui ta praegu noa ostaks ja mõista annaks, et ta seda kaasas kannab, oleks see rabavalt võlts tegu, Dane Tully taoliste hale ahvimine; sisimas põrkas Paksu selle mõtte eest tagasi. Kui iial peaks tulema aeg, mil tal on sunnitud nuga kaasas kandma, on lugu teine. Paksu ei välistanud võimalust, et selline aeg tuleb, ehkki tunnistas endale, et see mõte on hirmutav. Paksu kartis asju, mis nahast läbi tungisid, süstlaid ja noateri. Tema oli ainus, kes minestas, kui neid Püha Tooma koolis meningiidi vastu vaktsineeriti. Üks vähestest asjadest, millega Andrew suutis Paksu meelerahu rikkuda, oli tema juuresolekul välja võtta EpiPen, adrenaliiniga täietud süstal, mida Andrew pidi ohtliku pähkliallergia tõttu kogu aeg kaasas kandma. Paksul läks süda pahaks, kui Andrew seda СКАЧАТЬ