Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsima tulnud.

      Nad olid kokku leppinud, et saavad reede õhtul kokku. Paksu ütles vanematele, et läheb Andrew’ juurde, sest nad osalevad koos ühes inglise keele projektis. Paistis, et Krystal teab, mida nad seekord teevad; paistis, et tüdruk on selleks valmis. Seni oli ta lubanud kaks sõrme enda sisse pista: kuum, kõva ja libe; Paksu oli tüdruku rinnahoidja lahti teinud ja tal oli lubatud käed soojadele rasketele rindadele asetada. Paksu oli jõuludiskol nimme tüdruku üles otsinud, ta Andrew’ ja teiste jahmunud pilgu all saalist välja viinud, ümber nurga draamasaali taha. Tüdruk oli paistnud niisama üllatunud nagu kõik teised, kuid polnud õieti mingit vastupanu osutanud, nagu Paksu oligi lootnud. Ta oli nimme Krystali välja valinud ning tal oli osavõtmatu ja jultunud vastus valmis, kui semud peaksid mõnitama ja pilkama kippuma.

      „Kui sa friikaid tahad, ei lähe sa ju kuramuse salatibaari.”

      Ta oli selle võrdluse ette välja mõelnud, kuid seda oli ikkagi vaja teistele selgitada.

      „Teie, poisid, pekske aga pihku. Mina tahan nikku.”

      See oli muige sõprade näolt pühkinud. Ta sai aru, et nad kõik, Andrew kaasa arvatud, pidid pilked, mille tema valik oli esile kutsunud, alla neelama ja imetlema tema häbitut liikumist ühe ja ainsa tõelise eesmärgi poole. Paksu oli sinna jõudmiseks kahtlemata kõige otsema tee valinud; keegi ei saanud tema kainele asjalikkusele vastu vaielda, ja Paksu taipas, et viimane kui üks neist küsis endalt, miks polnud temal julgust tolle äärmiselt meeldiva lõpptulemuse saavutamiseks seda vahendit pruukida.

      „Osuta mulle teene ja ära seda mu emale maini, nõus?” oli Paksu pöialdega tüdruku nibusid hõõrudes Krystalile sosistanud, kui nad pärast teineteise suu pikka märga kompamist õhku ahmisid.

      Tüdruk oli naeru kihistanud ja poissi veel sõjakamalt suudelnud. Ta polnud küsinud, miks Paksu valis just tema, polnud õigupoolest midagi küsinud; tundus, et nagu Paksule, nii teevad tallegi nalja kummagi täiesti omaette hoidva hõimu reaktsioonid, pakub naudingut pealtnägijate segadus, isegi noormehe sõprade vastikust väljendavad ilmed. Paksu ja Krystal polnud kolme järgmise lihaliku uurimise ja katsetamise käigus teineteisega õieti rääkinudki. Paksu oli nende kõigi algataja, kuid Krystal oli lahkema anniga kui tavaliselt ning eelistas hängida kohtades, kust noormees võis teda hõlpsalt leida. Reede õhtu oli esimene kord, kui nad pidid kohtuma eelneva kokkuleppe alusel. Paksu oli kondoome ostnud.

      Väljavaade viimaks ometi lõpuni minna oli kuidagi seotud tänase popiviskamise ja Fieldsi tulekuga, ehkki Paksu polnud mõelnud Krystalile endale (küll aga tema oivalistele rindadele ja imeliselt kättesaadavale tupele) enne, kui nägi tema tänava nime.

      Paksu tõmbus küüru ja pani järjekordse suitsu põlema. Foley Roadi silti nähes oli tal millegipärast tekkinud tunne, et ajastus on vale. Fields oli täna labane ja läbitungimatu ja see, mida Paksu otsis, see, mida ta lootis ära tunda, kui selle leiab, oli kusagil peidus, nägemisulatusest väljas. Sestap läks ta tagasi kooli.

      IV

      Keegi ei vastanud telefonile. Taas lastekaitseosakonna ruumidesse jõudnud, oli Kay peaaegu kaks tundi numbriklahve klõpsinud, teateid jätnud, palunud kõigil talle helistada: Weedonite tervisenõustajal, perearstil, Cantermilli lastesõimel ja Bellchapeli võõrutuskliinikul. Terri Weedoni paks ja päevinäinud toimik oli tema ees laual lahti.

      „Tarvitab jälle, jah?” küsis Alex, üks naistest, kellega Kay kabinetti jagas. „Seekord viskab Bellchapel ta lõplikult välja. Oma jutu järgi kardab, et Robbie võetakse temalt ära, aga ei suuda heroiinist eemale hoida.”

      „See on tal juba kolmas kord Bellchapelis ravil olla,” ütles Una.

      Selle põhjal, mida ta oli täna pärastlõunal näinud, arvas Kay, et aeg on küps juhtumianalüüsiks ja nende ametimeeste kokkukutsumiseks, kes Terri Weedoni elu eri külgede eest vastutasid. Muu töö sekka vajutas Kay ühtelugu taasvalimisklahvi, samal ajal kui nende enda telefon kabineti nurgas vahetpidamata helises ja kohe automaatvastaja peale klõksatas. Lastekaitseosakonna ruum oli kitsas ja tuubil täis ning lõhnas tilgastanud piima järele, sest Alexil ja Unal oli harjumus oma kohvitassi pära nurgas seisva nukrailmelise tääkliilia potti tühjendada.

      Mattie viimased märkmed olid korratud ja kaootilised, mahatõmmetest kirendavad, valesti dateeritud ja lünklikud. Toimikust oli mitu olulist dokumenti puudu, nende seas kiri, mille võõrutuskliinik oli kahe nädala eest saatnud. Alexilt ja Unalt küsides sai info kiiremini kätte.

      „Viimane juhtumianalüüs oli …” ütles Alex tääkliilia poole kulmu kortsutades, „minu meelest rohkem kui aasta tagasi.”

      „Ja siis arvati ilmselt, et Robbie’l pole tema juures häda midagi,” ütles Kay, telefonitoru kõrva ja õla vahele surutud, sellal kui ta üritas paksust kaustast tulutult analüüsi üksikasju leida.

      „Asi polnud lapse Terri juurde jäämises; asi oli selles, kas laps läheb tema juurde tagasi või mitte. Ta saadeti kasuperre, sest üks klient peksis Terri läbi ja ta sattus haiglasse. Terri sai uimastitest lahti, haiglast välja, ja tahtis iga hinna eest Robbie’t tagasi. Ta läks uuesti Bellchapelisse ravile, lõpetas enda müümise ja pingutas tõsiselt. Tema ema lubas aidata. Niisiis sai ta poisi tagasi ja hakkas mõne kuu pärast jälle süstima.”

      „See pole siiski Terri ema, kes teda aitab, või kuidas?” ütles Kay, kellel hakkas pea valutama, kui ta üritas Mattie suurt lohakat käekirja lugeda. „See on tema vanaema, laste vanavanaema. Nii et küllap ta on igivana, ja Terri mainis täna hommikul, et ta on haige. Kui Terri on praegu ainuke hooldaja …”

      „Tütar on kuueteistkümnene,” ütles Una. „Enamasti hoolitseb Robbie eest tema.”

      „Noh, ta ei saa sellega kuigi hästi hakkama,” vastas Kay. „Kui ma täna hommikul sinna jõudsin, oli poiss päris kehvas seisukorras.”

      Kuid ta oli palju hullemat näinud: vorpe ja vermeid, haavu ja põletusi, mustendavaid sinikaid; sügelisi ja tingusid, lapsi, kes lamasid koerasitastel vaipadel; luumurdudega roomavaid lapsi; ja ühel korral (ta nägi seda ikka veel unes) last, kelle psühhopaadist kasuisa oli viieks päevaks kappi luku taha pannud. See oli riiklikesse uudistekanalitesse jõudnud. Kõige suurem oht Robbie Weedoni tervisele oli ema elutuppa kuhjatud raskete kastide virn, mille otsa poiss oli üritanud ronida, kui taipas, et see tõmbab endale kogu Kay tähelepanu. Kay oli enne äratulekut kastid hoolikalt kahte madalamasse virna tõstnud. Terrile polnud meeldinud, et ta kaste puutus; ka polnud talle meeldinud, kui Kay ütles, et ta peaks Robbie pissise mähkme ära võtma. Terri oli tegelikult sedavõrd virgunud, et temas tärkas viha, ehkki ikka veel ähmasevõitu, ja ta kukkus ropendama, käskis Kayl persse minna ja mitte enam tagasi tulla.

      Kay mobiil helises ja ta võttis kõne vastu. See oli Terri tugiisik võõrutuskliinikust.

      „Ma olen püüdnud teid mitu päeva kätte saada,” ütles naine tõredalt. Kay pidi mitu minutit selgitama, et tema pole Mattie, kuid see ei kahandanud naise vimma kuigivõrd.

      „Jah, ta käib meil ikka veel, aga tema proovid olid möödunud nädalal positiivsed. Kui ta jälle tarvitab, siis on temaga lõpp. Meil on praegu järjekorras kakskümmend inimest, kes võiksid tema kohale asuda ja võib-olla sellest mingit kasu saada. Ta on siin juba kolmandat korda.”

      Kay ei rääkinud oma veendumusest, et Terri oli täna hommikul tarvitanud.

      „Kas kellelgi paratsetamooli on?” küsis Kay Alexilt ja Unalt, kui tugiisik oli talle Terri kliinikuskäimisest ja edusammude puudumisest kõik ära rääkinud ning kõne lõpetanud.

      Kay jõi valuvaigistile СКАЧАТЬ