Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raamatuid, pilte, fotosid ega televiisorit; mitte midagi peale paari vana räpase tugitooli ja katkiste riiulite. Põrand oli sodi täis. Seina najale riita laotud uhiuued pappkastid näisid kui võõrkehad.

      Keset põrandat seisis väike paljaste säärtega poiss, seljas T-särk, jalas pungitavad mähkmepüksid. Kay oli toimikust lugenud, et poiss on kolme ja poole aastane. Lapse vingumine näis alateadlik ja alusetu, justkui mingi masina müra andmaks märku, et ta on olemas. Tal oli tilluke helbepakk rusikasse surutud.

      „See on vist Robbie?” küsis Kay.

      Poiss vaatas oma nime kuuldes talle otsa, kuid vigises endiselt.

      Terri tõstis ühel räpasel narmendaval tugitoolil kügeleva vana kriibitud küpsisekarbi kõrvale, tõmbus toolil kerra ning jäi Kayd kotitavate laugude alt vahtima. Kay istus teise tugitooli, mille käetoel kõõlus üleajav tuhatoos. Konid olid Kay toolile kukkunud ja ta tundis neid reite all.

      „Tere, Robbie,” ütles Kay Terri toimikut lahti lüües.

      Väike poiss vingus endiselt ja raputas helbepakki; selles krabises miski.

      „Mis sul seal on?” küsis Kay.

      Poiss ei vastanud, vaid raputas pakki ägedamalt. Väike plastmasskuju lendas sellest kaarega välja ja kukkus pappkastide taha. Robbie pistis töinama. Kay silmitses Territ, kes vahtis poega ilmetu näoga. Viimaks pomises Terri: „Mes lahti, Robbie?”

      „Vaatame, kas saame selle kätte,” ütles Kay, keda rõõmustas võimalus tõusta ja püksisääred puhtaks rapsida. „Vaatame järele.”

      Ta surus pea vaat et vastu seina, et kastide taha kiigata. Kujuke oli kastiriida vahele kinni jäänud. Kay pistis käe avausse. Kastid olid rasked ja nende liigutamine vaevarikas. Kay sai lelu kätte ja nägi siis, kui see tal pihus oli, et tegemist on paksu masaja erklilla Buddha-taolise mehikesega.

      „Ole lahke,” ütles ta.

      Robbie jättis tönnimise, võttis kuju ja pani tagasi helbepakki, mida ta uuesti raputama hakkas.

      Kay vaatas ringi. Kaks väikest mänguautot vedelesid katkise riiuli all, rattad taeva poole.

      „Kas sulle meeldivad autod?” küsis Kay leludele osutades Robbie’lt.

      Poiss ei vaadanud sinnapoole, kuhu Kay sõrm osutas, kuid vidutas talle juurdlevalt ja uudishimulikult silmi. Siis pani Robbie vudinal minema, võttis ühe auto ja tõstis üles, et Kay seda näeks.

      „Põrr,” ütles ta. „Autu.”

      „Just,” sõnas Kay. „Väga tubli. Auto. Põrr-põrr.”

      Kay istus taas ning võttis kotist märkmiku.

      „Nii, Terri. Kuidas sul on läinud?”

      Sugenes paus, enne kui Terri vastas: „Ästi.”

      „Ma selgitan: Mattie on haiguslehel ja mina asendan teda. Ma pean üle vaatama info, mis ta mulle jättis, ja kontrollima, kas midagi on muutunud pärast seda, kui ta sind möödunud nädalal vaatamas käis, nõus?

      Vaatame siis: Robbie käib praegu lastesõimes, eks ole. Neljal hommikuja kahel õhtupoolikul nädalas.”

      Tundus, et Kay hääl jõuab Terrini kusagilt kaugustest. Oli tunne, nagu räägiks ta inimesega, kes istub kaevu põhjas.

      „Jah,” vastas Terri mõne aja pärast.

      „Kuidas tal läheb? Kas talle meeldib seal?”

      Robbie toppis tillukese auto helbepakki. Ta võttis maast Kay pükste küljest kukkunud koni ja toppis kotti auto ja lilla Buddha juurde.

      „Jah,” vastas Terri uniselt.

      Kuid Kay uuris viimaseid lohakaid märkmeid, mis Mattie oli enne haiguslehele jäämist kritseldanud.

      „Kas ta ei peaks täna seal olema, Terri? Kas teisipäev pole just see päev, kui ta seal käib?”

      Tundus, et Terri võitleb unega. Paar korda vajus tema pea rinnale. Viimaks ütles ta: „Krystal pidi ta ära viima, aga ei viind.”

      „Krystal on su tütar, eks ole. Kui vana ta on?”

      „Neliteist,” vastas Terri uniselt, „ja pool.”

      Kay nägi märkmetest, et Krystal on kuueteistkümnene. Sugenes pikk vaikus.

      Kaks täksitud kruusi seisid Terri tugitooli juures maas. Ühes neist oli verega sarnanev saastane vedelik. Terri käed olid lamedal rinnal vaheliti.

      „Ma panin ta riide,” ütles Terri sõnu teadvuse sügavustest välja tarides.

      „Anna andeks, Terri, aga ma pean seda küsima,” alustas Kay. „Kas sa oled täna hommikul uimasteid tarvitanud?”

      Terri tõmbas linnu küünise taolise käega üle suu.

      „Eih.”

      „Ta-an sitale,” teatas Robbie ja sibas ukse poole.

      „Kas tal on abi vaja?” küsis Kay, kui Robbie silmist kadus ja nad kuulsid teda trepist üles vudimas.

      „Eih, ta saab akkama,” pudistas Terri. Ta toetas nookuva pea rusikale, küünarnukk käetoel. Robbie hõikas mademelt.

      „Uks! Uks!”

      Nad kuulsid, kuidas poiss vastu puittahvlit tagus. Terri ei liigutanud.

      „Kas ma lähen ja aitan teda?” pakkus Kay.

      „Jah,” vastas Terri.

      Kay läks trepist üles ja tegi jäiga lingiga ukse Robbie’le lahti. Ruum lehkas vastikult. Vann oli hall, mitme pruuni räpatriibuga ja klosetipoti sisu polnud alla loputatud. Kay tõmbas vett, enne kui lubas Robbie’l prill-lauale istuda. Poiss vidutas silmi ja ähkis Kay juuresolekust välja tegemata kuuldavalt. Kostis vali plarts ja niigi lehkavasse õhku lisandus uus haisupilv. Poiss kobis potilt maha ja tõmbas pungitava mähkme tagumikku pühkimata üles; Kay käskis tal tagasi tulla ning üritas teda veenda tagumikku pühkima, kuid see tundus poisile täiesti võõras olevat. Lõpuks tegi Kay seda ise. Poisi tagumik oli hell: kare, punane ja ärritunud. Mähe lehkas ammoniaagi järele. Kay püüdis seda ära võtta, kuid poiss kiljatas, virutas talle, rabeles lahti ja plagas kotitava mähkmega tagasi elutuppa. Kay tahtis käsi pesta, aga seepi ei olnud. Hinge kinni hoides sulges ta enda järel vannitoa ukse.

      Enne alumisele korrusele naasmist heitis ta pilgu magamistubadesse. Kõigi kolme sisu oli ülekuhjatud mademele valgunud. Kogu pere magas madratsitel. Tundus, et Robbie magab emaga ühes toas. Räpaste rõivaste vahel, mida terve põrand täis oli, vedeles mõni mänguasi: odavad plastlelud, millest poiss oli üle kasvanud. Kay üllatuseks olid tekil lina ja patjadel püürid.

      Elutuppa tagasi jõudnud Robbie vingus jälle ja võmmis rusikaga pappkastivirna. Terri vahtis teda poolsuletud laugude alt. Kay pühkis tooli puhtaks, enne kui istet võttis.

      „Terri, sa saad Bellchapeli kliinikus metadooniravi, on nii?”

      „Mm,” tegi Terri uniselt.

      „Ja СКАЧАТЬ