Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kliinik pannakse veel kinni, pange tähele,” ütles Una, kes töötas arvutiga, selg Kay poole. „Kulusid tuleb kärpida. Volikogu maksab ühele tugiisikule palka. Hoone on Pagfordi valla oma. Ma kuulsin, et nad kavatsevad selle üles vuntsida ja rahakamale kliendile välja rentida. Nad on aastaid selle kliiniku peale hammast ihunud.”

      Kay meelekoht tuikas. Tema uue kodualevi nimi tegi ta kurvaks. Järele mõtlemata tegi ta seda, mida oli tõotanud mitte teha, kuna mees polnud eelmisel õhtul helistanud: ta võttis mobiili ja toksis sisse Gavini kontori numbri.

      „Edward Collins ja kompanii,” ütles naisehääl pärast kolmandat helinat. Erasektoris, kus sellest võis sõltuda sissetulek, vastati kõnedele kohe.

      „Kas ma saaksin palun Gavin Hughesiga rääkida?” küsis Kay Terri kausta vahtides.

      „Kes räägib, palun?”

      „Kay Bawden,” vastas Kay.

      Ta ei tõstnud pilku; ta ei tahtnud ei Alexi ega Una nägu näha. Paus näis lõputu.

      (Nad olid tutvunud Londonis Gavini venna sünnipäevapeol. Kay polnud seal kedagi tundnud peale sõbra, kes oli ta seltsiks kaasa vedanud. Gavin oli just Lisast lahku läinud; ta oli veidi vintis, kuid paistis korralik, usaldusväärne ja kombetruu, üldsegi mitte selline mees, kellest Kay oleks tavaliselt huvitunud. Ta oli oma lörriläinud suhtest rääkinud ja siis Kayga tema Hackney korterisse läinud. Mees oli agar, seni kuni tegu oli kaugsuhtega, külaskäikudega nädalalõppudel ja regulaarsete telefonikõnedega; kui aga Kay ime läbi Yarvilis tööd sai, olgugi väiksema tasu eest, ja Hackney korteri müüki pani, näis mees põnnama löövat …)

      „Tema number on ikka veel kinni, kas soovite oodata?”

      „Jah, palun,” ütles Kay õnnetult.

      (Kui tema ja Gavini kooselust midagi välja ei tule … aga pidi ju tulema. Kay oli mehe pärast kolinud, tema pärast töökohta vahetanud, tütre Londonist ära toonud. Mees poleks kindlasti iial lasknud sel sündida, kui tema kavatsused poleks tõsised? Küllap mees on mõelnud, millised on tagajärjed, kui nad lahku lähevad: kui kohutav ja piinlik see on, kuna Pagfordi-suguses tillukeses alevis satuvad nad pidevalt kokku?)

      „Ühendan,” ütles sekretär ja Kay lootused tõusid haripunkti.

      „Tere,” ütles Gavin. „Kuidas elad?”

      „Hästi,” valetas Kay, sest Alex ja Una kuulasid pealt. „Kas sul oli tore päev?”

      „Kiire,” vastas Gavin. „Sinul ka?”

      „Jah.”

      Kay ootas, telefon tihedalt vastu kõrva surutud, kuulas vaikust, ent teeskles, nagu mees räägiks temaga.

      „Ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid täna õhtul kokku saada,” küsis ta viimaks, tundes, et süda läheb pahaks.

      „Ee … ma vist ei saa,” vastas mees.

      Kuidas ei saa? Mis sul ees on?

      „Võib-olla mul on tegemist … asi on Marys. Barry naises. Ta tahab, et ma kirstukandjaks läheksin. Nii et võib-olla ma pean … Ma pean ilmselt uurima, kuidas see käib ja nii edasi.”

      Mõnikord, kui Kay lihtsalt vaikis ja laskis mehe hädistel ettekäänetel õhus võbelda, hakkas mehel piinlik ja ta võttis oma sõnad tagasi.

      „Ma ei usu siiski, et see kestab terve õhtu,” ütles mees. „Kui tahad, võime hiljem kokku saada.”

      „Olgu siis nii. Kas tahad minu poole tulla, arvestades, et homme on tööpäev?”

      „Ee … jah, olgu.”

      „Mis kell?” küsis Kay, tahtes, et mees ühegi otsuse langetaks.

      „Ma ei tea … üheksa paiku?”

      Kui mees oli kõne lõpetanud, hoidis Kay veel veidi aega telefoni kõrva ääres ja ütles siis Alexi ja Una pärast: „Mina ka. Hiljem näeme, kallis.”

      V

      Tessa kui sotsiaalpedagoogi tööpäevad varieerusid mehe omadest rohkem. Tavaliselt ootas ta koolipäeva lõpuni, et poeg Nissaniga koju viia, ning Colin (keda Tessa kunagi Suhvliks ei kutsunud, ehkki teadis, kuidas kutsuvad teda kõik ülejäänud, kaasa arvatud vanemad, kellele see komme oli lastelt külge jäänud) järgnes neile paar tundi hiljem Toyotaga. Kuid täna sai Colin Tessaga parklas kokku kümme minutit enne poolt viit, kui õpilased ikka veel väravast välja vanemate autodesse või tasuta bussidesse valgusid.

      Taevas oli kalk ja raudhall otsekui kilbi pahem pool. Vinge tuul kergitas seelikuääri ja pani puude verinoored lehed habisema; õel vilu tuul, mis leidis üles su nõrgimad kohad, kukla ja põlved, ei lasknud sul unelda ega veidigi tegelikkusest irduda. Isegi siis, kui ta oli autoukse kinni pannud, tundis Tessa end ärritatuna ja tõredana, nagu oleks tundnud siis, kui keegi oleks talle otsa tormanud ja vabandamata jätnud.

      Tessa kõrval eesistmel, põlved kitsas autos pentsikult kõrgele tõstetud, rääkis Colin, mida arvutiõpetaja oli talle kakskümmend minutit tagasi tema kabinetis öelnud.

      „… polnud kohal. Ei ilmunud terve kahe tunni jooksul. Ütles, et räägib mulle parem kohe. Nii et homme teab seda terve õpetajate tuba. Just seda ta tahabki,” ütles Colin vihaselt ja Tessa teadis, et mees ei räägi enam arvutiõpetajast. „Lihtsalt mõnitab mind nagu alati.”

      Mees oli kurnatusest kahvatu, varjud punetavate silmade all, ja portfellile asetatud käed tõmblesid kergelt. Suurte nukkide ja pikkade saledate sõrmedega peened käed olid poja omadega üsna sarnased. Tessa oli sellele hiljuti mehe ja poja tähelepanu juhtinud; kumbki polnud ilmutanud vähimatki rõõmu mõtte juures, et nende vahel on kas või ähmane kehaline sarnasus.

      „Ma ei usu, et ta …” alustas Tessa, kuid Colin hakkas jälle rääkima.

      „… Nii et ta jääb pärast tunde nagu kõik teised ja ma karistan teda igatahes kodus ka. Vaatame, kuidas see talle meeldib, eks ole. Vaatame, kas ajab naerma. Kõigepealt saab ta nädal aega koduaresti, eks me näe, kui naljakas see on.”

      Tessa neelas vastuse alla ja silmitses musta riietatud õpilaste väge, kes sammusid, pea maas, värisedes, õhukesi mantleid koomale tõmmates, juuksed suhu lendamas. Paksupõsine ja veidi jahmunud näoga esimese klassi õpilane vaatas ringi auto järele, mis polnud saabunud. Summ lahknes ja seal oligi Paksu, kes tuli pikal sammul koos Arf Price’iga nagu alati, ja tuul puhus juuksed tema kõhnalt näolt eemale. Mõnikord, teatud nurga all, teatud valguses, oli hõlpus aimata, milline Paksu vanast peast välja näeb. Hetkeks, väsimuse sügavusest vaadatuna, näis poiss võhivõõrana ja Tessa mõtles, kui kummaline on, et ta keeras nende auto poole ja et tema peab jälle selle kohutava hüperreaalse tuule kätte minema, et poiss sisse lasta. Kui aga Paksu nendeni jõudis ja emale grimassitaolise naeratuse kinkis, sai temast kohe jälle see poiss, keda ema kõigest hoolimata armastas, ja ta tuli autost välja ning seisis stoiliselt lõikavas tuules, sellal kui poiss kobis autosse isa juurde, kes keeldus end liigutamast.

      Nad sõitsid kolme bussi ees parklast välja ja edasi läbi Yarvili, Fieldsi inetutest lagunenud majadest mööda, sõidutee suunas, mis nad tagasi Pagfordi viis. Tessa silmitses Paksut tahavaatepeeglist. Poiss kössitas tagaistmel ja vahtis aknast välja, nagu oleksid vanemad kaks inimest, kes on ta hääletajana peale võtnud ning kellega teda seovad vaid juhus ja ligidus.

СКАЧАТЬ