Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nädal. Reede käisin.”

      Robbie vemmeldas kaste rusikatega.

      „Kas sa oskad mulle öelda, kui palju metadooni sa saad?”

      „Sada viisteist milli,” vastas Terri.

      Kayd ei üllatanud, et Terril oli see meeles, kuid tütre vanus mitte.

      „Mattie on siia kirja pannud, et su ema aitab Robbie’t ja Krystalit kasvatada; kas see on endiselt nii?”

      Robbie rammis oma tugeva vintske väikese kehaga kastiriita, ja see õõtsatas.

      „Vaata ette, Robbie,” ütles Kay ja Terri lisas: „Jäta rahu” ärksa tooniga, mida Kay polnud tema loius hääles veel kuulnud.

      Robbie asus uuesti rusikatega kaste peksma, ilmselt lusti pärast, mida õõnes kõmin temas tekitas.

      „Terri, kas su ema aitab sul ikka veel Robbie järele vaadata?”

      „Mitte ema, vanaema.”

      „Robbie vanaema?”

      „Minu vanaema, eks ole. Ta’i … tal on tervis kehva.”

      Kay heitis taas pilgu Robbie’le, pastakas õhus. Poiss polnud alakaaluline; Kay oli seda näinud ja tajunud, siis kui poolpalja poisi tagumikku pühkis. Poisi T-särk oli räpane, aga kui Kay tema kohale kummardus, lõhnasid juuksed üllatavalt šampooni järele. Lapse piimvalgetel käsivartel ning jalgadel polnud sinikaid, küll aga tegi muret vettinud kotitav mähe; poiss oli kolme ja poole aastane.

      „Ta-an süi-ja,” hüüdis poiss kastile viimast tagajärjetut hoopi andes. „Süija ta-an.”

      „Võta küpsist,” pudistas Terri, kuid ei liigutanud end. Robbie hüüded paisusid lärmakateks nuukseteks ja kisaks. Terri ei teinud katsetki tugitoolist tõusta. Lärmi tõttu oli võimatu rääkida.

      „Kas ma toon talle küpsist?” hüüdis Kay.

      „Jah.”

      Robbie jooksis Kayst mööda kööki. See oli peaaegu niisama räpane kui vannituba. Ainsateks kodumasinateks olid külmkapp, pliit ja pesumasin; tööpindu katsid pesemata taldrikud, veel üks üleajav tuhatoos, kilekotid, hallitanud sai. Linoleum oli ligane ja kleepus Kay kingataldade külge. Praht oli üle prügikasti ääre valgunud ja kõige tipus kõõlus ohtlikult pitsakarp.

      „Seal,” ütles Robbie Kay poole vaatamata sõrmega seinakappi toksides. „Seal.”

      Kapis oli rohkem toitu, kui Kay oleks oodanud: konservikarbid, küpsisepakk, purk lahustuvat kohvi. Ta võttis pakist kaks küpsist ja ulatas poisile; too haaras need ja jooksis jälle minema, tagasi ema juurde.

      „Nii, Robbie, kas sulle meeldib sõimes käia?” küsis Kay poisilt, kes põrandal istudes küpsiseid mugis.

      Poiss ei vastanud.

      „Jah, meeldib küll,” vastas Terri veidi ärksamalt. „On ju, Robbie? Meeldib küll.”

      „Millal ta viimati seal käis, Terri?”

      „Viimati. Eila.”

      „Eile oli esmaspäev, ta ei saanud eile seal olla,” ütles Kay märkmeid tehes. „Esmaspäeviti ta ei käi.”

      „Mes?”

      „Ma küsisin sõime kohta. Robbie peaks täna seal olema. Ma tahan teada, millal ta viimati seal käis.”

      „Ma ju ütsin. Viimati.”

      Terri silmad olid rohkem lahti kui varem. Hääletoon oli ikka veel ilmetu, kuid vimm rabeles pinnale.

      „Oled sa lesbi vä?” küsis Terri.

      „Ei,” vastas Kay kirjutades.

      „Sa näed lesbi moodi välja,” ütles Terri.

      Kay kirjutas.

      „Mahla,” karjus Robbie, lõug šokolaadine.

      Sedakorda Kay ei liigutanud. Pärast järjekordset pikka pausi hiivas Terri end tugitoolist püsti ja kakerdas esikusse. Kay kummardus ja võttis küpsisekarbil, mille Terri oli enne istumist toolilt ära tõstnud, lahtise kaane pealt. Karbis olid süstal, räpane vatitups, roostekarva lusikas ja tolmune kilekott. Kay pani kaane korralikult peale, samal ajal kui Robbie teda silmas pidas. Kostis kauget kolinat ja Terri naasis, käes kruus mahlaga, mille ta väikesele poisile pihku pistis.

      „Säh,” ütles ta pigem Kayle kui oma pojale ning võttis taas istet. Ta istus esimesel katsel toolist mööda ja lõi end vastu käetuge ära; Kay kuulis, kuidas luu vastu puitu raksatas, kuid paistis, et Terri ei tunne valu. Ta sättis end taas kotitavale polstrile ja silmitses sotsiaaltöötajat häguse ükskõikse pilguga.

      Kay oli toimiku kaanest kaaneni läbi lugenud. Ta teadis, et peaaegu kõik, millel oli Terri Weedoni elus väärtust olnud, oli tema sõltuvuse musta kurku kadunud; et see oli talle maksma läinud kaks last; et ta ei hoolinud eriti allesjäänud kahest lapsest; et ta müüs heroiini hankimiseks oma keha; et ta oli sooritanud kõiki mõeldavaid pisikuritegusid ja üritas nüüd tont teab mitmendat korda end uimastitest võõrutada.

      Kuid mitte tunda, mitte hoolida … Praegu, mõtles Kay, on ta minust õnnelikum.

      III

      Enne teise pärastlõunase tunni algust läks Stuart „Paksu” Wall koolist minema. Tema popiviskamine polnud järelemõtlematu; ta oli eelmisel õhtul otsustanud, et ei lähe arvutiõpetuse kaksiktundi, mis koolipäeva lõpetas. Paksu oleks võinud mõne teise tunni vahele jätta, aga juhtumisi oli tema parim sõber Andrew Price (keda Paksu Arfiks kutsus) arvutitunni ajal teises rühmas ja kõigist jõupingutustest hoolimata polnud Paksul õnnestunud end kehvemate rühma sokutada, et temaga ühes klassis olla.

      Ilmselt teadsid nii Paksu kui ka Andrew, et imetlus voolab nende sõprussuhtes peamiselt Andrew’lt Paksule, kuid Paksu üksi kahtlustas, et tema vajab Andrew’d rohkem kui Andrew teda. Hiljuti oli Paksu hakanud oma sõltuvust nõrkuseks pidama, kuid arutles, et ehkki Andrew’ seltskond meeldib talle endiselt, võib ta väga hästi teha poppi kaksiktunnist, kus peab niikuinii selleta läbi ajama.

      Paksu teadis usaldusväärsest allikast, et kindel ja turvaline viis Winterdowni hoovist pagemiseks, ilma et sind aknast nähtaks, on rattakuuri juures üle külgmüüri ronida. Seda ta siis tegigi ning hüppas müüritagusele kitsale tänavale, nii et sõrmeotsad maad puudutasid. Ta maandus õnnelikult, hakkas mööda kitsast teed astuma ja keeras vasakule, elava liiklusega räpasele peateele.

      Turvaliselt pääsenud, pani ta suitsu põlema ja möödus väikestest väsinud poodidest. Viis maja edasi pööras Paksu taas vasakule, esimesele tänavale, mis kuulus Fieldsi koosseisu. Ta laskis kõndides ühe käega koolilipsu lõdvemale, kuid ei võtnud seda ära. Ta ei hoolinud, et temas koolipoiss ära tunti. Paksu polnud kunagi isegi üritanud oma koolivormi kuidagi kohendada: märke revääridele kinnitada või moekamat lipsusõlme teha; tema kandis kooliriideid vangi põlgusega.

      Viga, mille – niipalju kui Paksu aru sai – tegi üheksakümmend viis protsenti inimkonnast, oli omaenda olemuse häbenemine, valetamine, katse olla keegi teine. Ausus oli Paksu valuuta, tema relv ja kaitsevahend. Ausus ajas inimestele СКАЧАТЬ