Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid tuisklume tõkestamiseks tapitud mingisse auku kiviseinas. Einetasime telgis ja otsisime seejärel nõlva jalamil keeduaparaadi kadunud detaile, kuid leidsime vaid terve rea puldankatuse tükikesi. Olime väga nõrgad. Pakkisime asjad puldankotti, et hommikul tagasiteele asuda, ja heitsime sootuks väsinuina magama. Tol ööl oli külma vaid 12° (24,5 °C), kuid magamiskotis, mida ma ilma sulgvoodrita kasutasin, võttis külm ära mu vasaku jala suure varba.]

      Teisipäev, 25. juuli 1911. Meie nõlvalt puhus alla 4-palline jäik külm briis SSW-st; kraadiklaas näitas –15,3° (–26,3 °C), ilm näis mornina ja lõunast tõusis Rossi šelfiliustiku kohalt tihe pilvitus. Lõpetasime kähku kõik viimased ettevalmistused ja tegime minekut. Meie tee viis alla, kitsasse läbipääsu survejääseljandike juures, kus meil tuli rühkida vastu üha tormisemaks muutuvat edelatuult.

      [Minu tööks oli, kirjutab Cherry-Garrard, kelku tagant tasakaalus hoida. Olin nii kurnatud, et ei suutnud vist üldse seda tõugata. Birdie oli meist kõige tugevam. Mind vaevasid uni ja roidumus ning ka Bill nägi väga halb välja.]

      Kui olime miili maad maha käinud, muutus tuul nii tugevaks, et vastupidi oma tavadele jäime laagrisse jäiste ning tuulest lihvitud lumevirede keskele. [Meie käed said üksteise järel külmanäpistusi.] Torm tugevnes kuni 9 pallini ja kestis terve öö. Bowers oli vandunud, et telk enam üksipäini minema ei lenda ja sidus end magamiskotis lamades nööriga telgi ülaosa külge kinni. Päeva jooksul oli temperatuur olnud –15,3° (26,3 °C) kuni –17° (–27,2 °C) ja kogu taevas oli pilves.

      Bowers pööras täna oma magamiskoti karvase poole välja. Cherry tegi oma kotis hea uinaku, seda oli talle väga tarvis.

      [Tundsin end kokkuvarisemise piiril olevat, kirjutab Cherry-Garrard, ja võtsin vastu Birdie sulgkoti, mida ta polnud kasutanud ning oli mulle juba mitmendat päeva pakkunud. Tema poolt oli see oivaline eneseohverdus, suurem, kui ma kirjeldada võin. Sulgkotti vastu võttes tundsin end alatuna, aga et ma oma suures kotis enam magada ei saanud, hakkasin muutuma kasutuks. Juba sel päeval, kui me keiserpingviinide juurde laskusime, olin omadega nii läbi, et ma suurt ei hoolinudki, kas kukun mõnda jäälõhesse või mitte, ning sestpeale olime kogenud veel nii mõndagi. Bill ja Birdie kinnitasid aina, et ma tegevat rohkemgi kui vaid oma osa meie töös, kuid enese arvates muutusin üha nõrgemaks. Seevastu oli Birdie imestusväärselt tugev; ta magas peaaegu terved ööd läbi ja tal oli raske magamiskotti pugeda, ilma et oleks seejuures uinunud. Väsimatult pidas ta meteoroloogilist päevikut, aga mõnel ööl pidi ta siiski vaatlustest loobuma, sest ei suutnud ärkvel püsida. Vahel jäi ta magama, käes teekann, mis sel juhul maha kukkus. Ükskord jäi ta isegi süüdatud priimusega käes tukkuma.

      Billi magamiskott oli juba lootusetus seisundis: see oli tõepoolest liiga väike sulgkoti mahutamiseks ning lõhenes igalt poolt – tekkisid suured piklikud augud. Bill polnud enam teadlik, et ta öösiti magab; tegelikult ta veidi ikkagi magas, sest me kuulsime seda. Välja arvatud see ja järgmine öö, mil Birdie sulgkott oli üsna kuiv, polnud ka mina teadlik, et magan, kui poleks juhtunud nii, et viiel või kuuel ööl ärkasin enam-vähem ühest ja samast luupainajalikust unest – oleme lumme tuisanud ning Bill ja Birdie lõikavad lõhki mu magamiskotti, et sinna varustust pakkida – siis poleks ma üldse teadnudki, et olin uinunud.]

      Selleks ajaks olid meie magamiskotid lausa vettinud ja külmusid sedavõrd jäigaks, et me ei julgenud neid painutada, ning nüüdsest peale kuni Evansi neemele jõudmiseni me neid enam kokku ei rullinudki, vaid ladusime kelgule täies pikkuses nagu puusärgid. Sellest hoolimata murdusid ja pragunesid kotid paljudest kohtadest, kui õhtuti neisse magama pugesime. Võtsime nüüd alatasa tarvitusele ettevaatusabinõud ning pakkisime isiklike asjade kotid, karusnahast öösaapad ja sokid magamiskotti nii, et sisseronimiseks jäi valla küllaldane ava. Kõik me magamiskotid olid väga ebamugavad ning tervel koduteel saime üpris napilt sügavasse unne suikuda. Priimuse juures magamiskotil istudes, mis kotis lamamisest suhteliselt mugavam oli, jäi vaevalt üks või teine meie hulgast tukkuma.

      Kolmapäev, 26. juuli 1911. Saime ainult pool päeva edasi liikuda, sest tuul vaibus alles siis, kui päevavalgus oli peaaegu täiesti kadunud. Kella 14 paiku asusime teele ja läbisime 3,5 tunniga 4,5 miili. Pimeduses leidsime end uuesti väga kahtlasel pinnal, kus me siledal, tuulest pühitud jääl mitu korda pudedate lumesildadega kaetud lõhedesse astusime. Endi ees pinda sondeerides läksime siiski edasi. Kõvu jäänõlvu võimalikult kaugemale jättes hoidusime kooriklikule sügavale lumele, mis on iseloomulik survejääseljandike orgudele, kuhu, minu arvates, olime pimedas jällegi eksinud. Orienteerumiseks polnud meil mingit valgust ega maamärke, välja arvatud ees paistvad ebamäärased nõlvad, mille ähmased piirjooned alatasa muutusid ning mille kaugust ja laadi polnud võimalik kindlaks määrata. Me ei teadnud kunagi, kas olime mõne järsu nõlvaku vahetus läheduses või liginesime alles miilide kaugusel paiknevale Terrori laugele mäeküljele. Lõpuks liikusime edasi kuulmise ja taju järgi, sest nii sammude kõla kui ka lumekihi jalaga kompamine osutasid meile, kas satume lõhedele või on edasiminek turvaline. Nõndaviisi jätkasime pimedas matka ja lootsime, et me vähemalt õiges suunas kulgeme.

      Tuule vaibudes taevas selgines ja temperatuur langes –21,5 (–29,5 °C) kraadilt kell 11 –45 (–43 °C) kraadini kell 21. Jäime survejääseljandike vahel, Terrori moreeni ees öölaagrisse. Lumi tundus siin küllalt pehme ja sügavana, uskusime end järelikult viibivat mõnes ohutus lumeorus. [Kui pärast ekslemist lõhede rägastikus öölaagrisse jäime, sõnas Bill: «Arvan, et survejääseljandikest oleme nüüd igal juhul väljas.» Jääsurve tekitatud kõmakad kostsid öö läbi, nagu oleks keegi tagunud vastu tühja tsisterni.]

      Neljapäev, 27. juuli 1911. Saabuva päevavalgusega asusime teele ja leidsime, et meie öised kahtlused osutusid tõeks. Viibisime otse suurimate survejääseljandike keskel ning olime juba kahe niisuguse vahel tüki maad ära käinud, ületades senini vaid üksikuid tähtsusetuid jääsurutisi. Meie ees oli turvaline ja vaba tee lahtisele Rossi šelfiliustikule, lõunasse, kuid meie tahtsime minna edelasse. Et survejääseljandikud olid harjadel pidevalt lõhestatud, siis lootsime, et seda orgu mööda edasi minnes leiame mõne madala koha, kus saame läbi parempoolsest seljandikust ja jõuame jällegi ohutumale maajääle. Ent sellist ülepääsu me ei leidnud ja mõne aja pärast otsustasime siiski üle parempoolse seljandiku ronida [suure mäena kõrguv seljandik, mis varjas moreeni ja pool Terrorit]. Seljandikule ronides õnnestus meil üle pääseda mitmest kitsast, pudeda lumesillaga jääpraost [Bill ja mina vajusime ühe jalaga sisse] ja ühest laiast lõhest, mida märkasime alles siis, kui olime kolmekesi koos kelguga juba selle peal. Ootamatult vajus Bowers sisse ja jäi oma rakmeisse rippuma, kadudes meie nähtavusest ning haardeulatusest: Olin just astunud ühe jalaga lõhesse, aga parajasti siis, kui hüüdsin hoiatuse, vajuski Bowers sisse. Olime oma rakmeis teineteisele liiga lähedal, kelk libises meile järele ja asetus põiki üle lõhe. Mina hoidsin kinni Bowersi rakmeist, kuna Cherry laskis alla julgestusköie, mille otsa oli seotud silmus. Bowers asetas oma jala silmusesse ja siis, rakmeist ning köiest vaheldumisi tõmmates, sikutasime ta jällegi üles. Sellele juhtumile järgnenud päevadel, niikaua kui matkasime kahtlasel pinnal, astusin 12 või 15 jala pikkuse julgestusköie külge kinnitatuna ees ja võisin seega teisi õigeaegselt hoiatada ning hõlpsasti suunda muuta, kui märkasin jalgealust ebakindlaks muutuvat.

      [Cherry-Garrard kirjutab üksikasjalikumalt:

      Just seljandiku tipu kohal kukkus Birdie lõhesse, mis oli küllalt lai teda neelama. Sisse vajus ta pikkamisi, eriti aeglaselt kadus ta pea. Birdie vajus nii sügavale, et ta pea jäi neli jalga pealispinnast allapoole; rakmed olid kuhugi kinni jäänud. Bill hoidis oma rakmeist, mina haarasin kinni kelgu esiotsast. Bill käskis mul võtta julgestusköie ja alt juhendas meid Birdie, mida peame tegema. Otsekohe ei võinud me teda üles tõmmata, sest lõhe servad olid pehmed ja ta ise ei saanud kaasa aidata. Sidusin köie otsa silmuse ja lõhe äärel lamades ulatasin selle Birdiele. Ta asetas silmusesse oma jala ja siis sikutasime teda toll-tollilt üles: kergitanud esmalt jalga, sai Birdie köie veidi lõdvemaks lasta, seejärel tõusis ta jalale sirgu ja СКАЧАТЬ