Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katte. Kui magama heitsime, polnud tuult niisama hästi kui üldse, kuid taevas oli pilves. Kolm või neli tundi hiljem välja vaadates märkasin, et ikka veel valitses tuulevaikus, aga varsti pärast kella kolme hakkas äkitselt puhuma tugev lõunatuul, millega kaasnes kerge lumetuisk.

      Laupäev, 22. juuli 1911. Kell 6.30 oli puhangulise SSW tuule tugevus 9 kuni 10 palli ja lumi tuiskas metsikult. Kui Bowers üles tõusis, nägi ta, et telk koos tugede, nööride, katteriide ja muu juurdekuuluvaga oli kadunud; maas vedeles keeduaparaat ja kogu varustus, mille eelmisel õhtul telki olime jätnud. Lumetuisk oli nüüd väga tihe ja me ei saanud teha muud, kui vaid oma asjad kokku korjata. Bowers ja Cherry tegidki seda ja ulatasid varustusesemed mulle onni. Väga vähe asju oli kaduma läinud. Kõik me lapi saapad olid alles jäänud, niisamuti nagu enamik pisiasjadestki. Ainukeseks kaotuseks võisime lugeda kaks keeduaparaadi detaili, mida me hiljem enam üles ei leidnud.

      [Meid äratas uksest kostev Birdie hirmuhüüd: «Bill, Bill, telk on läinud!» Ronisin välja, aitasin Birdiel korjata telgis olnud asju ja ulatasin need iglusse Billi kätte. Tuule käes oli võimatu püsti seista, Birdie paisati jalust maha. Iga kord, kui midagi leidsime, tuli nende kolme või nelja jardi pärast, mis meid iglu uksest eraldasid, tuulega kõvasti võidelda; oleks tuul meid nõlvalt alla tõuganud, siis poleks meil enam pidamist olnud. Kohas, kus enne telk oli seisnud, valitses nüüd segipaisatud esemete kaos. Kõiki asju hiljem kokku lugedes ilmnes, et kaotsi olid läinud ainult keeduaparaadi põhi ja välimise keedunõu kaas. Esimene oli jäänud keeduahju peale, teine selle õõnde. Neid ei saanud me enam kunagi kätte. Imepäraseim lugu oli aga see, et meie lapi saapad lebasid sellessamas paigas, kuhu nad olid jäetud, telgipõranda selles osas, mis jäi iglu tuulevarju. Ka Birdie isiklike asjade kott ja üks purk kompvekke oli seal.

      Birdie oli kaasa võtnud kaks purki kompvekke: see oli lausa luksus, sest meie toidunormis suhkur puudus. Mäekingule saabumisel oli meil üks kompvekipurk; see aga oli teine, mis homseks, Billi sünnipäevaks oli mõeldud ja sellest purgist ei teadnud me midagi. Kompvekke hakkasime siiski juba laupäeval sööma ja ka purki läks Billil hiljem tarvis. Iglusse tungiv tuul tekitas sellist mürinat nagu läbi tunneli kihutav kiirrong. Nõlvast üles suunduvad tuulehood kiskusid ülespoole ka meie katusepresendi ja lasid selle siis kohutavate paukudega jällegi alla langeda. Kõnelda võisime vaid hõigates ja peagi hakkasime oma katuse pärast tõsist muret tundma.]

      Onnis hakkas meid nüüd enda alla matma peenike tuisklumi, mida maru peente jugadena seinapragudest sisse surus. Eriti tuli seda tuulepoolsest seinast ja ukse kohalt. Püüdsime mõrasid sokkidega kinni toppida, kuid niipea kui ühe neist tihedaks saime, rõhus tuisk sisse teisest, ja kuue- kuni kaheksatolliseid lumehunnikuid kuhjus pikkamööda kõikjale. Näis, et üle onni puhuv tuul imes katust ülespoole ja püüdis seda kõigest jõust lahti kangutada, tekitades onni sisemuses niivõrd suure tõmbe, mis peene tuisklume igalt poolt sisse imes sellele vaatamata, et olime terve päeva kõiki neid lõhesid ja pragusid tihendanud. Kui sadu lakkas ja tuisklumi enam sisse ei tulnud, hakkas selle asemel onni tungima must moreentolm, mis söetolmutaoliselt kõik mustaks määris. Puldankatus, millele raskeid, jäätunud lumekamakaid olime asetanud, tõusis nagu pingul trumminahk lausa kummi ja paisus pringi kuplina üles- ja väljapoole. Kusagil polnud mingit hõõrdumist ega marrastust, välja arvatud tuulealuse seina ülemises servas, ja sealgi toppisime iga prao puldani ning seinakivide vahel kinni pidžaamakuubede, karusnahksete labakute, sokkide ja muude riietusesemetega. Niikaua kui jääkamakad katusele jäid, polnud mingit laperdamist ja kõik paistis üsnagi kindlana. Meie ainuke hirm oli, et onni ümbritsev lumemüüritis võib olla auklikuks muutunud, sest pealttuulesein laskis sisse nii palju lund ja tolmu ning seetõttu võis püsivalt üles suunduv tuulesurve puldankatuse kuhjete alt välja tõmmata. Me ei võinud olla päris kindlad, kas jääkamakad katusel terveina püsivad. Ilmnes siiski, et seda ohtu polnud; jäätükid jäid kuni lõpuni terveks ja kuhjete alla maetud present ei tulnud kusagilt tolligi välja.

      Raugematult jätkus torm kogu päeva ja me otsustasime keeta oma eine traaniahjul. Tundsime suurt rahuldust, et meil oli kolme pingviininaha rasv kütuseks. Seda jätkus mitmeks päevaks ning meil polnud vajadust lumetormi vaibumist oodates oma viimast petrooleumikannu avada.

      Traaniahju saime kaks või kolm korda tööle panna, kuid iga kord kustus see järsku ilma nähtava põhjuseta. Me polnud veel jõudnud vettki keeta ja püüdsime ahju selleks otstarbeks kasutatava piirituslambi abil uuesti tööle panna, kui äkki toitetoru ahju küljest ära tuli. Lahtisulanud toru muutis kogu ahju kasutuks. See tähendas ahju lõppu. Niisugune lõpp oli iseenesest väga õnnelik, sest see traaniahi oli ilmselt päris ohtlik värk. Kallasime sulatatud rasva kannudesse ja lampidesse, et seda koduteel otsa lõppevate küünalde asemel kasutada ning sokkide ja käpikute kuivatamiseks või ülessulatamiseks tarvitada.

      Siis arutasime oma olukorda, võttes arvesse petrooleumi nappust ja telgi puudumist. Esmalt otsustasime seni, kui lumetorm meid tegevusetusele sunnib, ajada võimalikult kauem läbi ilma sooja toiduta. Mõistsime samuti, et me ei või kauem siin viibida ja viimase petrooleumikannu kallale asuda, ebamääraselt vaid sellele lootes, et meil õnnestub mõni hüljes küttida ning uus traaniahi improviseerida. Meie viies kann oli veel petrooleumi täis. Mis telki puutub, siis uskusime, et leiame sellest mõne osagi, kas või ainult tugivardad, ja meile ei paistnud võimatuna improviseerida onni puldankatusest mingit telgitaolist varjualust isegi sel juhul, kui telgi väliskest ja vooderdis mõlemad kadunuks jäävad.

      Lamades onnis oma magamiskottides, olime märjad ja iga kord kui me kotist välja tulime või sinna sisse pugesime, tegi peen tuisklumi meid veelgi märjemaks. Kõik esemed mattusid pehme peene tuisklume hunnikusse. Aga külma me ei tundnud. Kui traaniahi rivist välja langes, keetsime oma hommikusöögi valmis priimusel ja see kujunes meie viimaseks eineks enne palju tunde kestvat vaheaega. [Järgmise 24 tunni vältel kargas ennastsalgavalt tegutsev Birdie aeg-ajalt püsti ning toppis sokkide, käpikute ja muu käepärasega kinni kõik praod, kust tuul või tuisklumi sisse tungis. Tuulepoolse seina keskel oli üks eriti halb auk, kust meile kõigile lund peale tuiskas ja Birdie nurka terve lumehange kuhjas. Ainuke võimalik moodus katust tugevdada oleks olnud sellele väljastpoolt kinnitusköied üle tõmmata, kuid niisuguse tuulega ei tulnud see kõne allagi. Telgi kaotus tegi meie olukorra üpris täbaraks.]

      Me ei suutnud täielikult mõista, kuidas tuul ikkagi meie telgi ära oli viinud, sest seda püstitades olime erilised ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud ja telgi peaaegu ideaalselt pinguli tõmmanud. Pealegi asus telk onni tuulevarjus ja telgiseinte väljaulatuvad alusservad olime kindlustanud mitte ainult lumekuhjade, vaid igast küljest ka nelja või viie lumele laotud kivilahmakaga. Et asi veelgi kindlam oleks, upitasime Bowersiga enne magamaminekut veel riidevarustusega täidetud raske presentkoti, mida üks mees vaevalt tõsta jaksas, telgi tuulepoolsele küljeäärisele. Võisime ainult oletada, et seesama imev õhuvool, mis meie katust kergitas, tõmbas üles ka telgi või haaras viimast küljelt maruiil, mis osaliselt ümber onninurga tormas ja telgi tugedelt lahti raputas. Igatahes oli telk läinud ja me otsustasime, et esimesel võimalusel, kui ilm vähegi valgeneb, hakkame seda otsima.

      Aga enne, kui see võimalus avanes, juhtus nii mõndagi.

      Pühapäev, 23. juuli 1911. Bowers hindas tuule tugevust 11 pallile ja täheldas, et see puhub peaaegu pideva rajuhooga; üürikesile tuulevaikuse hetkeile järgnesid metsikud tuuleiilid.

      Keskpäeva paiku viis maru minema onni puldankatuse. Tormituul puhus vaibumata kogu päeva, kuid lumetuisk hiljem vähenes.

      See päev oli juhuslikult minu sünnipäev. Veetsime selle päeva tuisklumega kaetud magamiskottides ilma peavarju ja söögita ning soovisime ainult, et tuul raugeks.

      Katuse kaotasime järgmiselt. Niipea kui valgus hakkas varahommikul läbi puldani paistma, nägime, et tuul on katusele asetatud lumelahmakad minema puhunud. Ülespoole kiskuv tõmme oli niisama tugev kui ennegi ning tuulealusel seinal kippus puldankatus rohkem laperdama. Kohas, kus katus ülalpool ust kinnitatud oli, hakkas puldan rappuma ja tõmblema, ähvardades СКАЧАТЬ