Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pinnale rahnude jalamil, aga ikka oli langus selleks liiga suur. Valitsevas hämaruses moondusid kõik mõõtmed; mõned kohad, kust tegelikult saime läbi jääkirveste ja julgestusköie abil, paistsid täiesti ligipääsmatutena, ning kui liugu lasksime, siis sattusime ikka pinnalõhedele. Sel päeval kukkusin vähemalt kuus korda mitmesugustesse lõhedesse. Kord juhtus see päris mere lähedal, langesin vööni sisse, vajusin küljeli ja veeresin siis ühest järsust nõlvakust alla, kuni Birdiel ja Billil õnnestus mind köiega üles tõmmata.] Proovisime järgemööda kõiki võimalikke teid mööda läbi pääseda, kuid need viisid endiselt ummikusse. Kaks kolmandikku päevavalgusest oli juba läbi, kui leidsime end suures lumelohus jäärüngaste ja lumehangede kaootilise kuhjatise eest, mis peaaegu vertikaalselt meie teel ees ning ümberringi ülespoole, umbes kuuekümne jala kõrgusele kerkis. See takistus peatas meie edasiliikumise täielikult [arvatavasti kahe merejäässe tunginud seljandiku otste moodustatud suur ummiktee]. Siin tuli meil leppida vaid keiserpingviinide kisaga, mis vasakul asuvailt kaljurahnudelt vastu kajas. Et olime endiselt väljaspool haudeasunduse nähtavust ja oleksime pidanud ületama veel veerand miili kaootilist survejääd [hirmu ajas nahka mõte, et öö võib meid tabada seal], loobusime vastu tahtmist oma üritusest ning läksime väga ettevaatlikult ja pimeduse tõttu suurt vaeva nähes tagasi tuldud teed mööda, mille läbimiseks olime umbes kolm tundi asjatult aega kulutanud. Kogu aeg olime köiega ühte seotud ja pidevalt kasutasime purdena kelku pehmete ja nigela väljanägemisega lumesildade ületamisel. Oli juba täiesti pime kui turvalisele pinnale jõudsime, olles viis tundi otstarbetult roninud. [Birdie oli küll väga osav jälgi otsima, ent lõpuks kadusid need meil hoopis käest. Otsustasime siiski edasi minna. Tõepoolest sattusimegi uuesti jälgedele ja siis oli halvim juba seljataga. Jällegi telki nähes olime aga rõõmsad.]

      Päeva jooksul oli puhunud kerge lõunabriis, taevas oli pilvitu. Temperatuur oli vaheldunud –30° (–34,5 °C) kuni –37° (–38,5 °C). Esimene näit registreeriti 2-pallise edelatuulega kell 16, ja teine, miinimum, kella 3 ja 9.30 vahel varahommikul.

      Neeme rannakaljude all oli jällegi veidi pakaseauru merejää kohal ja väikeses kaldalähedases lahvanduses sätendas avavesi.

      Neljapäev, 20. juuli1911. Kell 3 tõusime üles kavatsusega saada vaikse ilmaga onnile katus peale ja kinnitatuks. Veel olime otsustanud päeva hakul, kell 9.30, uuesti üritada keiserpingviinide haudeasundusse matkata, et saada traani, mille järele meil nüüd tõsine vajadus hakkas tekkima. Saimegi onnile katuse peale ja kinnitasime selle turvalisesti. [Meil polnud aimugi, mida sel katusel oli meie jaoks varuks, kui kiilusime selle kinni lumepankadega, olles eelnevalt tõmmanud puldani üle meie teise, 8-jalase kelgu, mille asetasime põiki üle seinte keskkoha. Tuulepoolsel küljel ulatus presentkatus maani ja enne kinnikiilumist sidusime selle hoolikalt kivirahnude külge. Selleks oli meil igalt poolt rohkem kui kahe jala pikkusi köiejuppe ja igaks juhuks kinnitasime puldani köitega kaljude külge kahejalaste vahedega. Raskusi tekkis uksega ja esialgu jätsime presendi võlvikujuliselt üle kivide nii, et see midagi portaalitaolist moodustas. Kõik sai hästi tihendatud kõva lume viilukatega, kuid puudus pehme lumi pragude täitmiseks.] Siis sõime hommikueine ja asusime aegsasti enne päevatõusu teele survejääseljandike poole. Kaasas oli meil seesama varustus mis eilegi ja uut tüüpi ronimisrauad, mida me Cherryga kõige töökindlamaks ja mugavamaks pidasime, ehkki Bowers vanamoodsaid, Onnineemikul kasutatud ronimisraudu eelistas. Tänasel matkal suundusime alla mööda teist, kitsamat nõlvakut, mis palju otsemini maajää rahnude jalamile viis. Eile, rahnudelt allaviivat teed otsides, polnud me seda pimedas märganud, kuid silmasime nõlvakut alt [kohast, kus ühes suures jäärahnus oli pragu], ja otsustasime proovida täna sealt kaudu minna. Laskusime sealt õiges suunas [kaks korda roomasime asjatult rahnu servale, aga kolmandal korral pääsesime nõlvakult alla] ja jõudsime otse vana maajää rahnude jalamile, mis ikka veel Mäekingu basaltkaljude lõunapoolseid osi katavad. Need jäärahnud annavad otsekui monumentaalset tunnistust tuule tohutule jõule; paiguti on need üle saja jala kõrged ja nagu hiiglasliku rennpeitliga töödeldud: rahnude pinda katavad sügavad õõnsad vaod ning uurded. Puhuti vaid ronimisest ja libisemisest moodustuval edasiliikumisel silmasime tihti murenenud ning määrdunud pinnaga jääreliktide jalamil tumedate kaljurahnude paljandeid, mida polnud näha, kui ma kümne aasta eest siin viibisin.

      Nendest kaljudest mööda jõudnud, sattusime veelgi kõrgematele ja arvukamatele jäärahnudele ning palju võimsamatele kaljudele. Vahetult nende jalamil pidime katsuma nii künkataolisse nõkku langenud kaljurüngastest kui ka kiviprügist, lumehangedest ja kinnikülmunud sulaveelompidest mööda pääseda. Merejääl asetseva haudeasunduse poole tuli meil astuda ja roomata, libiseda ja ronida. [Edasi minnes hakkasime viimaks ronima piki lumeseljandiku teravat harja. Paremalt ähvardas sügav järsak, mille põhjas paistsid lõhed; vasakul olid samuti lõhed, kuid langus väiksem. Siis tuli roomata; poolpimedas oli see põnev tegevus. Lõpuks viis tee üle terve lõheliste nõlvakute rea ja me jõudsime välja otse moreenpinnasel paikneva kaljuni.) Kord näis juba, et oleme jällegi sattunud tupikusse, sest üks suuremaid ja kaootilisemaid survejääseljandikke oli nüüd kerkinud Crozieri rannakaljude vastas, aga jää ning kalju vahelt leidsime ava, mis oli parajasti küllalt suur, et sealt ükshaaval läbi pugeda. [Bill kadus auku, järgnesime talle ja meil õnnestus sealt läbi vingerdada. Surusime keha vastu augu üht külge ja jalad vastu augu teisel küljel olevat kaljut, ning pääsesime nii ka üle nõva. Teisal leidsime kahe rüsihunniku vahelt veel ühe ava, mis küll pigem suurendatud jäneseauguna näis. See koht oli allavarisenud jäärahnude ja kividega üle puistatud, ning kui üks neist juhtunuks meile kaela kukkuma, tähendanuks see meie lõppu. Tahtnuks Barjäär just nüüd jääd kokku suruda, oleks tulemus olnud samasugune.] Kelgu pidime siia jätma. August läbi pugenud, sattusime peaaegu vertikaalse seinaga suletud lumenõkku, kust välja pääsemiseks tuli seina raiuda viisteist astet, Edasi läks me tee läbi terve rea kivirahnude ja surveseljandike vahel asetsevate lumelohkude, kuni jõudsime praegusele jääjalamile. Viimane rippus kitsa etteulatuva rahnuna 10 või 12 jala kõrgusel merejää kohal. See oli jääjalami madalaim koht ja kuskilt ei viinud ükski lumehang sealt alla merejääle. See asjaolu lubab oletada, et isegi see lahejää polnud veel vana, võib-olla ei ulatunud ta vanus ühe kuunigi. Kaugemal, Crozieri rannakaljude jalami ümber oli jääjalam tunduvalt kõrgem, küündides 20 kuni 30 jalani.

      Kui me viimaks merejääni jõudsime, hakkas juba kiiresti pimenema ja pidime kähku ära tegema töö, mis siin teha tuli. Märkasime, et ühtki hüljest polnud näha. Veel panime tähele, et haudeasunduses oli ainult sadakond keiserpingviini nende paari tuhande asemel, kes 1902. ja 1903. aastal siin viibisid. Kõik linnud seisid kompaktse rühmana Barjääri jäärahnude all, mõnisada jardi kohast, kust olime nähtavale ilmunud. Otsustasime hankida kolme pingviini nahad koos nende traaniga ja mõned munad. Jätsime seepärast Cherry jääjalamile, et ta julgestusköiega meid merejäält uuesti üles aitaks. Bowers ja mina hüppasime alla ning läksime keiserpingviinide poole. Märkasime kohe, et mõned neist küürutlesid ja püüdsid end eemale nihutada, laskmata lahti mune, mida nad jalgadel hoidsid. Kui me nad üles peletasime, kaotasid siiski mitmed oma munad, mis jääle jäid või uuesti üles korjati mittehauduvate lindude poolt, kes juhust kasutasid, et mune endale kahmata. Kogusime kuus muna, tapsime ja nülgisime kolm lindu ning läksime tagasi jääjalamile, kus Cherry ootas, et meid köiega üles aidata. Saatsime munad ja nahad üles ning ronides Bowersi seljale, pääsesin ka mina jääjalamile, aga vaatamata ühistele pingutustele, ei suutnud me kahekesi Bowersit üles sikutada, sest köis lõikus väljaulatuva jäärahnu serva ja jäi sinna kinni. Ent Bowers otsis senikaua, kuni leidis paiga, kus ta astmeid jääseina raiudes ise üles ronis, kuna meie teda köiega hiivasime. See kõik võttis aega, kuid viimaks olime kõik ülal ja üha kahanevas päevavalguses hakkasime otsekohe tuldud teed mööda tagasi minema. Õnnetul kombel oli Bowersi jalg sattunud ühte merejää prakku ning ta ronimisraud, lapi saabas ja sokid külmusid ühtseks jäätombuks. Oleks me võinud kelgu siia tuua, poleks jääjalam meile mingeid raskusi tekitanud, kuid olime selle ju ava taha jätnud. [Terve keiserpingviinide protsessioon naasis rahunenult, nagu oleks tegu olnud vaid tavalise tagasipöördumisega ujuvalt jääpangalt.]

      Üllatav oli sel aastaajal siia kogunenud keiserpingviinide СКАЧАТЬ