Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seepeale veel neli tundi matkamist.

      Laagrisse jäädes panime võimalikult kähku teised jalanõud jalga. Meie öösaapad olid väga head.

      Pärast seda kui oled juba kaks ööd puhanud tosina mehe hulgas, kes püüavad ette aimata igat su soovi, ja kui sind uuesti ümbritsevad onni mugavused, muutub juba raskeks täielikult tajuda, kui rängad olid need äsjamöödunud nädalad ning kui palju kordi oli sul juba ükskõik, kas pääsed eluga või mitte. (Räägin siinkohal vaid enesest.) Kui oleksin hukkuma pidanud, poleks selleks palju aega kulunud. Kuigi meie kehakaalud suurt ei erine, olen mina ainult ühe, Bill ja Birdie aga kolme ja poole naela võrra kergemad kui retke algul. Saabumisel olime väga kurnatud, tukastasime käies, polnud võimelised oma lapi saapaid jalga panema ega einet võtma, ilma et oleksime seejuures magama jäänud. Ehkki retke lõpupoolel tegime pikki matku, vedasime kelku siiski nõrgalt ja aeglaselt ning külm hakkas meid sellisel määral kimbutama nagu ei kunagi varem. Niipea kui võtsime labakud käest, algasid meie sõrmedel tõelised põrgupiinad; iga kinnitusköie lahtitegemine võttis väga palju aega. Tol ööl, mil onni naasime, arvas Scott, et see oli raskeim retk, mis iial sooritatud. Bill väidab, et see rännak olevat palju halvemini kulgenud kui lõunaretk aastail 1902-1903.

      Tahaksin veel kord ära märkida, et kapten Scott pidas seda retke kõige raskemaks, mis iial sooritatud. See oli hästi läbimõeldud otsus.

A. Cherry-Garrard.

      JUTUSTUS PÕHJARÜHMAST

Komandör Victor L. A. Campbell25. jaanuar 1911 – 18. jaanuar 1913

      PÕHJARÜHMA LIIKMED

      Mereväeleitnant Victor L. A. Campbell

      Kirurg G. Murray Levick

      Raymond E. Priestley (geoloog)

      Mereväeallohvitser G. P. Abbott

      Mereväeallohvitser F. V. Browning

      Madrus H. Dickason

      Kolmapäev, 25. jaanuar 1911. Jätsime hüvasti kapten Scotti ja lõuna varustusladude meeskonnaga ning asusime järgmisel hommikul kell 9 liustikukeelelt teele Võineemikule, et seal geoloogilist läänerühma maale saata. Kerge lõunatuul oli triivjää lahest välja viinud ja meil polnud mingeid raskusi laeva jääjalami äärde toomisega. Veel samal päeval kell 18 õhtul olime rühma kaldale toimetanud, sinna lao püstitanud ning jällegi merele läinud, et jätkata oma reisi itta, kus lootsin maabuda kui mitte Kuningas Edwardi maal endal, siis vähemalt mõnes väikses lahes jääbarjääri idapoolse otsa lähedal.

      Olin kapten Scottilt saanud alljärgnevad instruktsioonid, mis selgitavad meie pärastisi rännakuid:

«Talvekorter, Evansi neem,23. jaanuar 1911.

      Instruktsioonid idarühma juhile.

      Siinjuures antakse teile juhtnöörid teie rühma maabumise kohta, mis sisalduvad «Terra Nova» komandörile määratud instruktsioonides.

      Kuigi loodan, et suudate maabuda Kuningas Edwardi maal, olen siiski teadlik olude võimalikus ebasoodsuses ning teile usaldatud ülesande raskuses.

      Ma arvan, et te ei peaks üritama maabuda, kui te pole veendunud, et laev võib vähemalt kolmeks päevaks ohutult teie lähedusse jääda, või et kõiki teie varusid saab turvalisse kohta paigutada lühema ajaga.

      Laevalt saate kõikvõimalikku abi onni püstitamisel jne., kuid loodan, et te ei pea vajalikuks alust pikemat aega kinni pidada.

      Kui teie maabumine peaks õnnestuma, siis on teie ülesandeks uurida Kuningas Edwardi maa ulatust ja selle loodust. On nii mitmeid võimalusi, missuguseks teie olukord võib kujuneda, et otsustada selle üle, kuidas nimetatud eesmärki saavutada, võite ainult teie.

      Seoses sellega jääb ainult öelda, et 1. veebruaril 1912. a. peate oma talvekorteris valmis olema laevaleminekuks.

      Kui laev 15. veebruariks ei saabu ja kui olud seda lubavad, tuleb teil alustada tagasiteed üle šelfiliustiku, kusjuures algul peate hoiduma jääserva lähedusse, et märgata laeva, kui see peaks mööda sõitma.

      Oleks tark ettevaatusabinõu juba eelnevalt sellel suunal moonaladu sisse seada ja usun, et laevaga itta sõites võib veel teisegi lao mõne lahe kaldale paigutada.

      Niipea kui kuulen, et olete kuningas Edwardi maal turvaliselt maabunud, kannan hoolt kolmanda lao püstitamise eest. Selle paigutab läänerühm kolmkümmend miili Crozieri neemest eemal, ühe miili kaugusele barjääri servast.

      Muidugi matkate te sellisel retkel kerge pagasiga ja peate meeles, et Crozieri neemel võib saada värsket liha. Teel võib teid aidata kelgupuri.

      Crozieri neemelt tuleks teil suunduda Onnineemikule, kus leiate peavarju ja toidumoona ning võite ära oodata põhjapoolsete merelahtede jäätumise.

      Kui teil ei peaks õnnestuma Kuningas Edwardi maa piirkonnas maabuda, siis võite siirduda Robertsoni lahe ümbruskonda, eelnevalt Evansi neemega ühendusse astudes.

      Minu arvates on väga võimalik, et sobiva talvitamispaiga leiate Smithi abaja naabrusest, kuid sealjuures tuleb laevaga olla ettevaatlik, sest mul on alust oletada, et paakjää mõnikord vastu seda randa rõhub.

      Kui te peaksite Robertsoni lahes või selle lähedal maabuma, siis ei või te loota enne järgmise aasta märtsikuud sealt minema pääseda, kuid 25. veebruariks peate siiski olema valmis laevale asuma.

      Selles piirkonnas on loomulikult teie peamiseks uurimisobjektiks rannikuala Põhjaneemest läänes.

      Kui laev 25. märtsiks pole naasnud, siis peate endid ette valmistama teiseks talvitamiseks.

      Mingil juhul pole soovitav üritada kallast mööda tagasi matka. Hülgeid ja pingviine peaks külluses leiduma ja vahest jäävad Adare’i neemele ka mõned kasulikud moonavarud, kuid see võimalus pole sugugi kindel.

      Lõpuks soovin teile kõike head ja olen veendunud, et seda pälvite.

R. Scott.»

      27. jaanuaril kella üheksaks olime Crozieri neeme kohal ja alustasime barjääri vaatlusi, et kindlaks teha, missugused muutused on seal toimunud 1901. aastast saadik.

      30. jaanuaril kella 9 paiku möödusime ühest Nord-ten-Westi avanevast, 1100 jardi pikast ja 250 jardi laiast merekäärust, mille püstloodis kaldaseinad umbes 90 jala kõrgusele küündisid.

      Sama päeva õhtul, umbes kella 19 paiku, nägime barjäärist üht suurt tükki lahti murduvat. Olime sel hetkel järsust jääkaldast umbkaudu 900 jardi kaugusel, kui kuulsime kõuetaolist mürinat ja nägime pool miili eespool kerkimas veepritsmete pilve. Selles kohas varjas pilv barjääri täielikult, aga nähtavuse taastudes märkasime, et barjäärist oli suur tükk lahti murdunud. Laeva vööri ette paiskunud jääkillud sundisid meid kurssi muutma.

      31. jaanuar. Kui me täna pärastlõunal mingisse lahte tossutasime, murdus barjäärist lahti veel teinegi suur tükk. See pidi meist viie miili kaugusel olema, kuid kuuldud raksak sarnanes piksekärgatusega ja oma binokleis nägime veepritsmete pilve uduna selle paiga kohal hõljumas.

      Varsti pärast kella 15 jõudsime lahesoppi, kuhu oli tekkinud noor jää. Siin laskub barjäär alla peaaegu veepiirini ja olnuks see paik kaugemal idas, sobinuks ta talvitamiseks hästi.

      Hulk СКАЧАТЬ