Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viibisime juba lageda taeva all, kuna suurem osa katusest oli tuules plaksuvaiks ribadeks muutunud. Müra oli kohutav ja seintelt hakkasid kivid Bowersile ning Cherryle robinal kaela kukkuma. Õnneks ei saanud nad viga. Lämmatavas tuisklume pilves pugesime Bowersiga välgukiirul oma kottidesse. Kolmekesi magamiskottides lebades kuulatasime meie peade kohalt kostvat puldannarmaste plaginat, mis ühtejärgi pikki tunde kestvaid püstolite kogupauke meenutas. Arvan, et lamades haudusime kõik plaane, kuidas nüüd Onnineemele naasmiseks valmistada telk meie all maas olevast põrandakattest, ainukesest meile allesjäänud presenditükist, kui mitte arvestada onni seintel veel kõvasti kinniolevaid räbalaid. Meil kõigil oli küllaltki soe, ehkki olime märjad, sest kottidesse pugemisel oli sinna ka hulk lund sattunud, ja iga kord kui välja vaatasime, langes seintele kogunenud tuisklumi meile peale. Heietasin omaette lootust, et see lumetorm ei kujune niisuguseks, mis viis või isegi kaheksa päeva kestab, nagu olime varematel aegadel Crozieri neemel kogenud.

      Esmaspäev, 24.juuli 1911. Kuni keskööni möllas torm raugematu jõuga ja nõrgenes siis kuni 9 pallini, kusjuures tuuleiilid vaheldusid lühikeste vaikusperioodidega. Kell 6.30 oli tuul 2-palliseks vaibunud. Kell kümme oli tuult umbes kolm palli ja nüüd ootasime vaid päeva valgenemist, et minna telki otsima. Vahepeal soovitas Bowers võtta ühe «vabaõhueine» magamiskottides põrandakatte all istudes. Süütasime priimuse, saime keeduaparaadi käima ja valmistasime hea kuuma toidu, esimese pärast 48-tunnilist vaheaega. Süües toetasime puldanist põrandakatet peadega.

      Et pärast einet ikka veel pime oli, pikutasime jälle natuke aega oma kottides. Päevavalguse saabudes tõusime kohe, kuid meile ei mõjunud põrmugi rahustavalt asjaolu, et lõunas paistis ilm ikkagi nii halva ja sombusena kui vähegi võimalik. Seepärast ei raisanud me aega, vaid suundusime kohe allatuult telki otsima. Nägime kõikjal taskurätikusuurusi rohelise presentkatuse räbalaid, kuid telgist ei märkigi. Aga siis kuulsime Bowersit, kes Cherryst ja minust kaugemal idas seljandiku harjale oli roninud, meile valjusti hõikavat, et ta telki näeb. Allamäge tõtates libises ta istukil mööda kõva lumega nõlvakut sadakond jardi alla. Ühinesime temaga seal, kus ta peaaegu vigastamata telgi oli leidnud, veerand miili kohast, kuhu olime selle püstitanud. Üks tugivarras oli ümbrisest välja väänatud ja telgivoodri alumised kinnitusnöörid enamikus ära rebitud, kuid telk ise oli korras ja terve.

      Tõime telgi tagasi ja püstitasime selle onnist allpool asuvasse lumeorgu, kus see algul oli seisnud. Siis tõime oma kotid, keeduaparaadi ja muu hädavajaliku varustuse alla, oodates iga hetk ilma uuesti rajuseks muutuvat, sest lõunas, päris meie lähedal paistis taevas äärmiselt sünge olevat.

      Arutasime oma olukorda ja tulime järeldusele, et kuna meile oli vaid üks kannutäis petrooleumi jäänud, ei võinud me katuseta onnis improviseeritud traaniahju korrastamisega aega viita, vaid pidime Evansi neemele tagasi minema. Pettumuse valmistas asjaolu, et olime nii vähe saanud näha keiserpingviine. Mulle näis see paratamatuna, sest olime talvetingimustes üritanud läbi viia liialt ränka ettevõtet.

      Kahtlesin samuti, kas meie magamiskotid pole juba nii halvas seisundis, et nad täiesti kõlbmatuiks muutuvad, kui me koduteel jällegi kõva pakasega vastakuti satume.

      Otsustasin seepärast juba järgmisel päeval alustada teekonda tagasi Onnineemikule. Reisiks valmistudes sorteerisime läbi kogu oma pagasi ja ehitasime kivionni ühte nurka panipaiga, kuhu paigutasime kõik, millest võisime loobuda ning mida edaspidisel külastusel võis tarvis minna. Järgmisel hommikul seadsime Cherryga selles panipaigas kõik korda, kuna Bowers meie telgi juures kelgule koormat tegi. Oma laole asetasime kive ja üheksajalase kelgu. Hästi nähtavale kohale panime tuura, mille varre külge sai seotud tikutoos kirjaga. Ümberringi kinnitasime seinte äärde veel bambusritvu, et seda paika tähelepandavamaks teha.

      [Cherry-Garrardi aruannet selle episoodi kohta peab tsiteerima täielikult:

      Terve päev ja öö puhus 11-palline tuul, tõelisi vaikusehetki ei esinenud üldse. Milline oli tuule jõud iilides, ei saa me kunagi teada, aga see oli midagi kohutavat. Meie ajaarvestus läks üsna segi, kuid pühapäeva hommikul polnud olukord muutunud. See oli Billi sünnipäev.

      Nüüd hakkasime tajuma, et onni katus pidama ei jää. Katuse uksepoolset, tuulealust otsa hoidvad kivid hakkasid liikuma ja tuisk tungis sisse. See koht, kuhu tegin lõike, et puldanit ukse kohale voltida, jäi ilmselt nõrgaks, ehkki sinna laotud moonakotid asja veidi parandasid. Bill ütles, et tema arvates peaksime magamiskotid kattelappidega allapoole pöörama, nii oleksime paremini kaitstud. Me ei saanud midagi teha ja lamasime kottides, kuni Birdie ütles, et katus üha rohkem laperdab. Kohe oli ta ka kotist väljas ja püüdis kive kinni hoida. Meie Billiga tõusime oma kottides istukile ja surusime kive bambusritvadega tagasi. Järsku oligi katus läinud: arvan, et esmalt lõhenes see piki tuulealust seina, uksest ülalpool, seitsmes või kaheksas kohas ja kärises siis umbes poole minutiga sadadeks tükkideks.

      Nii kiiresti kui saime, pugesime magamiskottidesse. Mäletan, et püüdsin selles ka Billi aidata, sest ta oli oma kotist rohkem väljas, kuid ta ei lubanud: «Palun, mine oma kotti, Cherry!» Enne kui Birdie kotti pääses, said ta mõlemad käed külmanäpistusi. Pöörasime magamiskotid, niivõrd kui see oli võimalik, kattelappidega allapoole ja vähehaaval kattis tuisk meid kinni.

      Meie olukord oli otse kohutav. Teadsin, et kord suvel oli Peary oma magamiskotis lumetormi ajal väljas lamanud, aga ma ei uskunud, et meie seisundis olevad inimesed saavad sellega hakkama ka talvel. Küsisin iseendalt, kas ongi enam mõtet end soojana hoida ja tunnistan, et arvasin meie lõpu saabunud olevat. Kui me lumetormist välja pääseme ja, nagu olime otsustanud, tagasiteele asume, kusjuures peame end alati ööseks lumme kaevama, siis kavatsesin sel juhul, kui pakane elu väljakannatamatuks teeb, paluda Billilt küllalt morfiumi meie piinade lõpetamiseks. Veel praegu mõtlen, et nii oleks juhtunudki. Ma ei tea, kas kellelgi meist oli mingit lootust telki leida, sest onnist allpool paiknes järsk jäänõlv, mis survejääseljandikku tungiva jäärahnuga lõppes; hiljem, tuule vaibudes, olime siiski lootusrikkamad. Arvan, et ilma telgita oleksime pidanud surema.

      Oletan, et lumetormi kestes jäime ajuti tukkuma. Mäletan, kord uinakust ärgates kuulsin Billi aeg-ajalt kirikulaule laulvat ja Bill väidab Birdiet sedasama teinud olevat; natuke ümisesin ka mina kaasa, aga mitte palju. Esmaspäeva varahommikul olid tuulel juba kindlad vaheajad ja lumetorm oli end niisama hästi kui tühjaks puhunud. Juba enne päevavalgust, kui tuul alles puhus, ronisime välja ning laskusime nõlvalt alla telki otsima. Et midagi näha polnud, olime sunnitud naasma. Meie viimasest einest oli möödunud juba 48 tundi ja nüüd korraldasime niisuguse söömaaja, millest veidramat pole ei põhjas ega lõunas iial nähtud. Toppisime põrandakatte magamiskottide päitsi alla, pugesime ise kottidesse ja tõmbasime puldani üle pea. Sellisel moel saadud varjualuses panime tööle priimuse ja hoidsime keedupotti käega tule kohal. Peagi saime kuuma teed ja pemmikani, kuid potti jäänud traan kõrbes põhja ning lisas teele kõrbenud maitse. Ükski meist ei unusta seda einet kunagi. Mina nautisin seda nii, nagu taolist einet üldse nautida võib, ja see kõrbemaitse hakkab meile alati noid sündmusi meenutama.

      Taevalaotus hakkas kergelt hahetama ja läksime uuesti telki otsima. Birdie väljus enne Billi ja mind. Tõmbasin magamiskotist välja oma läbimärja sulgkoti; tagasi oli seda võimatu toppida ja ma lasksin sellel külmuda, varsti oligi see juba kivikõva. Järgnesin Billile nõlvakut mööda alla, kui paremalt kuulsime hüüdu ja suundusime lootusrikkalt sinnapoole. Sattusime teisele nõlvakule, vääratasime ja, täiesti võimetuina end peatama, libisesime alla Birdie juurde. Viimane oli leidnud telgi, millel bambustoed veel väliskesta küljes kinni olid. Olime nii tänulikud, et ei saanud sõnagi suust. Telk oli lennanud seljandiku taha, järsu nõlva jalamile, iglust umbes pool miili kirdesse. Minu arvates viis torm telgi seepärast minema, et osa telgist seisis iglu tuulevarjus, osa aga jäi tuule teele.

      Ilm muutus süngeks ja näis, nagu hakkaks iga hetk uuesti tuult tõstma. Siin-seal libisedes tõttasime tagasi ja lõime telgi üles sinna, kuhu olime selle oma saabumiselgi püstitanud. Kunagi polnud keegi telki nii sügavale СКАЧАТЬ