Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jällegi tunda madalat temperatuuri, aga nüüd ei kutsu isegi 60° pakast esile peaaegu mingeid kommentaare; mõnel ööl, kui temperatuur oli –60° (–51 °C), me õigupoolest ei pärinudki, kui palju on külma.]

      Ükskord nägime lumekeerist ootamatult umbes 100 jala kõrgusele õhku tõusvat ja enne vaateväljalt kadumist tüki maad mööda jääpinda edasi sööstvat.

      Pärast lantši nägime huvitavat vaatemängu, kuidas moodustusid ja haihtusid udupangad, mis aeg-ajalt tervel Onnineemiku maaninal tekkisid. Seal näis olevat mingi joon, kus külm barjääriõhk kohtus põhjast tuleva soojema merejääõhuga. Sellest tekkis udu, mis vähehaaval kerkis, laiali levis ja kogu meie ees oleva maa ära varjas, et seejärel niisama ruttu lõunasse kaduda, mispeale taevas ning õhk muutusid niisama puhtaks ja helgeks nagu enne. See nähtus kordus üha uuesti, ehkki mäeahelikust lõunas mingeid pilvi ei moodustunud.

      Lõpptulemusena saabus siiski põhjatuul ja tõi kaasa täieliku pilvkatte, mille all Lääne- ja Lõunamäestik ning silmapiir olid selgelt nähtavad.

      Täna ja eile nägime Erebuse jä Terrori tippude ümber rippumas tumepunaseid, ebatavaliselt õrnu, ämblikuvõrgu taolisi kiudpilvekesi, mis sassis lõnga või lahtiharunenud siidi meenutasid – need olid õhukesed ja haprad, kuid hästi kujundatud ning muutsid end väga aeglaselt.

      Esmaspäev, 31. juuli 1911. Varsti pärast kella 5 tõusime magamast ja meid ootas jälle tuulevaikne selge ilm, ehkki Terror oli taas hädas teda katva pilvemütsiga.

      Matk kulges hästi ja selleks ajaks, kui me umbes 1,5 miili kaugusel Praamineeme seljandikust barjääri servale jõudsime, olime 5,5 tunniga läbinud 5,5 miili.

      Tänase matka jooksul oli šelfiliustiku pind muutunud palju kõvemaks ja rohkem tuulest pühituks. Lumeviresid polnud, kuid esines ümaraid, ainult juhuslike liivjate lumevaaludega kaetud ja madalalt lapikuks poleeritud alasid, mis kelku pidurdasid ja lasid jalal läbi õhukese lumekooriku vajuda. Kõval pinnal sammumine hoidis me jalad märgatavalt soojemaina, vaatamata sellele, et õhutemperatuur oli endiselt –57° (–49,5 °C).

      Barjääri servale jõudnud, jooksime lihtsalt ühest hangenõlvast alla merejääle, mida Bowersi tähelepanekute kohaselt ainult vähem kui kuue tolli paksune kõva ja tuulest siledaks pühitud lumekiht kattis. Siin tundsime jällegi barjäärilt merejääle hoovavat külma õhku. Et sellest väljapoole jääda, peatusime einetamiseks alles sadakond jardi kaugemal. Siin oli temperatuur –43° (–41,5 °C). Teemõõtur näitas, et olime nüüd eemaldunud 38 miili meie laagrist Crozieri neeme Mäekingul. Onnineemikuni jäi veel 3 miili. Kuni Armitage’i neemeni viis tee mööda oivaliselt kõva ja tasast lumepinda, kuid sealt edasi kuni Onnineemikuni oli pigem krobeline rudisev merejää, kaetud üksikute lumelappidega.

      Seks ajaks kui onnini jõudsime, oli taevas täiesti pilve läinud ja temperatuur kuni –27° (–33 °C) tõusnud. Endiselt valitses peaaegu täielik tuulevaikus ja öö jooksul selgines taevas taas. Ööbisime onnis. [Eelmisel päeval olime soojendamiseks kasutanud petrooleumi, sest meil oli seda jäänud veel pool kannutäit; esimese poole kannust olime ära tarvitanud väga säästlikult. Birdie valmistas tühjast kuivikukarbist keeduaparaadile põhja, mis hästi õnnestus. Toitu keetsime keskele asetatud Billi magamiskotil ja tavaliselt pidi keegi meist kätega keeduaparaati kinni hoidma.

      Sageli juhtus, et natuke vett või liharooga üle ääre loksus ja põrandakattel lebavatele magamiskottidele langes, kuid meid see ei häirinud, sest me kotid ei võinud märjemaks saada, kui nad juba olid.

      Viimase nelja päeva vältel jäi Birdie käies üsna sageli magama. Kunagi ma ei märganud, et Bill oleks seda teinud. Mulle endale ei juhtunud seda kuni viimase matkapäevani, mil ma rännakul umbes tund aega pidevalt suikusin; virgusin unest vastu Billi või Birdie’t põrgates.]

      Teisipäev, 1. august 1911. Püstitasime onnis kuppeltelgi, süütasime ruumi soojendamiseks priimuse ja keetsime endile õhtusöögi. Nõndaviisi möödus öö palju õdusamalt, kui meile oleks võimaldanud traaniahi.

      [Onnis oli hämmastavalt soe; juba ümber Armitage’i neeme käänates tundsime, kuidas soojemaks läks. Meil õnnestus kelk üles jääjalamile sikutada. Püstitasime kuppeltelgi sinna, kus Crean alati oli maganud, ja süütasime mõlemad priimused, sest meil oli veel küllalt petrooleumi. Kütsime telgi tõepoolest soojaks ja jõime suhkruta kakaod nii paksuna, et järgmisel hommikul vaevas meid iiveldus. Hõljusime õndsuses ja jäime iga lonksu järel tukkuma. Kui olime niimoodi veetnud mõned tunnid, arutasime mitmeid võimalusi, kuidas magada kottidesse üldsegi pugemata, aga ei leidnud mingit muud väljapääsu.]

      Puhkasime magamiskottides kolm tundi ja hommikul kell 3 ronisime taas välja, sest lootsime varajase stardiga veel enne lõunat Evansi neemele jõuda. Tõusis kõva idatuul, mis takistas meid teele asumast, ja seepärast tukkusime telgis edasi, eelistades istumist kotis lamamisele.

      Tuul vaibus kell 9.30 ja kell 11 asusime teele, kuid ümber Onnineemiku pöörates kohtasime väga külma maabriisi. Umbes ühe miili pärast, jõudes kaldast kaugemale, pääsesime briisist välja ja suundusime siis otsejoones Evansi neeme poole. Otsustasime lõunaeineks mitte enne peatuda, kui oleme päevavalges möödunud künklikust jääst liustikukeele otsa kohal. Selleks kulus meil 5,5 tundi ja kell 16.30 tegime peatuse, olles Onnineemikust täpselt 8 miili kaugusel.

      Jääpind oli vaheldusrikas, sest tagasirännakul liikusime umbes ühe miili võrra kaldast kaugemal, kui Crozieri neemele suundudes, ja mõlemad teepinnad erinesid teineteisest.

      Pärast Onnineemikult lahkumist oli meil kahe või kolme miili pikkuselt jalge all väga konarlik, kiviprügine ja mainimisväärsema lumikatteta merejää. Märgid jääpinnal osutasid, et valdavad olid kirdest puhuvad maatuuled. Siiski muutus nende suund astmeliselt, kuni lõpuks ristasime tuuletähiseid täpselt täisnurga all, mis viitas seljandikult lõõtsuvaile idatuultele. Kaugemal, liustikukeele ja Evansi neeme pool pöördusid tähised hiljem pikkamööda veelgi ja näitasid, et tuuled tulevad kagust. Peamiselt need tuuled näivadki talve jooksul mõjutavat väinajää pinda. Liustikukeelele lähenedes muutus lumikate järjest paksemaks ja idatuulte tunnused ilmnesid üha selgemini. Rohkesti esines ulatuslikke, lapiku kuju ja kõva pinnaga lumehangi, mis võimaldasid hästi matkata, nii et 6 miili kaugusel Onnineemikust oli meie liikumiskiiruseks 2 miili tunnis. Seejärel, eriti kaheksandal miilil pärast Onnineemikut, kohtasime hulga ebatasaseid mõrasid, kus jää oli surutud pikkadeks, hiljem lumega kattunud seljandikeks. Nüüd olid sinna tekkinud kelgu libisemist takistavad tülikad lumevired. Nende raskuste ületamiseks oli meil veel küllaldaselt päevavalgust ja pärast lantši kuuvalgust, nii et võisime selgesti näha, kui palju vaeva oleks nõudnud sealt läbiminek pimedas; kogesime ju seda ise retke algul.

      Jälgisime terve päeva mõnede sillerdavate pilvede metamorfoose madalal põhjapoolse horisondi kohal. Pilvede servad sätendasid helekollases päikesevalguses, kuna seespool oli lai oranžkollane vööt, mis ümbritses kitsast halli triipu, ning see piiras omakorda suurt eredat smaragdrohelist laiku. Polnud jälgegi küütlevaile kiudpilvile iseloomulikust lillast ja roosakaspunasest värvist, mida võib näha hilisemal aastaajal, kui päike seisab kõrgemal taevas. Nähtaval horisondil paistis mahlakaspunane triip, millel paiknesid pilvede purpursed viirud; üheskoos andis see välja üpris ebatavalise madžentapunase värvi.

      Pärast lantši oli hele kuuvalgus ja teepind tuulest siledaks pühitud ning lumega kaetud. Olgugi et Telgisaare traaversis kohtasime veel survejääseljandikke, jätkus meil valgust ka nendega hakkama saamiseks.

      Täna tuult polnud. Onnineemikul näitas termomeeter –27,3° (–32,9 °C) ja liustikukeele kohal –31° (–35 °C).

      Ligipääsmatu saare kohal hakkas kell 21.30 põhjast puhuma 3-palline briis, mis kestis kuni meie СКАЧАТЬ