Scotti viimne ekspeditsioon. II osa. Edward A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sel juhul, kui keegi peaks onnist väljuma: see osutanuks, et kõik oleme tagasi. Leian selle idee väga kasuliku olevat.]

      See oli meie äraoleku kolmekümne kuues päev.

E. A. Wilson.

      Nii lõpeb Crozieri neeme retkkonna lihtne ja viimse võimaluseni tagasihoidlik ametlik ettekanne. Kuid värvikamaid pilte ihaldavale lugejale on taas teretulnud täielikum kirjeldus tagasitee viimasest matkalõigust, vastuvõtust Evansi neemel ja retke üldmuljeist, mida vahendab meile Cherry-Garrardi sulg.

      Vedasime kelku kõigest väest ja liikusime edasi peaaegu kaks miili tunnis. Paar miili oli kehvavõitu soolast jääpinda, siis aga kohtasime suuri, lainelisi ja kõvu lumeviresid, kus matk sujus hästi. Mitu korda jäin käies tukkuma. Kuni kella 16 olime läbinud kaheksa miili ja möödunud liustikukeelest. Seejärel tuli pool miili liustikukeelelt Telgisaarele ulatuvat halba survejääd ja Ligipääsmatust saarest mööda viiv raske teelõik, kus kohtasime tugevat põhjatuult. Siiani oli kuu hästi valgustanud meie teed, kuid nüüd läks hämaramaks ja pealegi olime väga väsinud. Lõpuks käändusime ümber neeme ja vedasime kelgu pikkamööda ja märkamatult otse ukse juurde. Kui end rakmeist vabastasime, mis meie kangeks külmunud liikmete puhul nii lihtne töö polnudki, väljus onnist Hooper. «Pagan võtaks!» hüüdis ta ootamatult, tormas onni tagasi ja siis tõusis põrgulärm.

      Kell oli juba 21.30 ja mitmed tõusid üles oma voodeist. Kõik haarasid meist kuskilt kinni ja püüdsid lahtirõivastumisel aidata. Järgmisel hommikul kaalusid mu riided 24 naela. Kuulates meie jutustust või killukesi sellest, muutus me kaaslaste hämmeldus üha suuremaks. Meid pandi istuma lauda ning kostitati kakao, leiva, või ja keedisega; muud midagi me ei soovinud. Kuulsin Scotti sõnavat: «Vaat kus lugu, see on minu teada raskeim retk, mis iial sooritatud!» Hiljem ütlesid me kaaslased, et meil olnud näol selline ilme, nagu oleksime hinge heitmas; järgmiseks hommikuks oli see sootuks kadunud. Ponting rääkis, et ta oli niisugust ilmet näinud Mukdenis mõnede vene sõjavangide näol. Ma lausa langesin oma kuivade, soojade tekkide vahele. Arvan, et mul oli nii õnnis tunne, kui ühel inimlapsel siin ilmas üldse olla võib.

      Magamiskotid. (Kirjutatud 3. augustil 1911.) Niisugusel retkel oleneb inimese elu põhiliselt ta magamiskoti seisundist. Me kõik kolm võtsime kaasa ka sisemised sulgkotid. Billi magamiskott osutus tegelikult liiga väikeseks, et sinna veel sulgkotti mahutada, ja tagasiteel läks ta kott murettekitaval määral õmblustest lahti ning laskis sisse külma õhku. Sellel retkel polnud mingiks ebatavaliseks nähtuseks, et kotti pugemine tunnist rohkem aega võttis. Eriti jäi mulle meelde, kuidas Bill oli ühel õhtul kaotanud lootuse saada oma pea magamiskotti. Lõpuks lõikas ta sulgkoti kattelapid ära ning meil õnnestus Birdiega mõlemalt poolt koti otsakate lahti kangutada. Nii sai Bill vähehaaval oma pea sisse tõmmata. Tegin ränga vea, võttes kaasa nõndanimetatud «suuremõõdulise» koti, mis siiski oli väike. Tegelikult on ränduril vaja suurt «keskmisemõõdulist» kotti. Viimase kahe nädala jooksul, iga kord kui temperatuur oli väga madal, ei sulatanud ma kunagi üles oma koti neid osi, mis tihedalt vastu mu keha ei liibunud. Olen unustanud, kui palju kaalusid Billi ja Birdie magamiskotid pärale jõudes. Minu oma (magamiskott koos sulgkotiga) oli 45 naela raske; isiklik riidevaru kaalus 10 naela. Retkele minnes oli koti raskus umbes 18 naela: järelikult kogunes koti külge 27 naela jääd.

      Birdie magamiskott sobis talle hästi, ehkki koos sulgkotiga oleks see veidi väikseks jäänud. Nagu kuulsin Atkinsonilt, oli Birdie’l kaheldamatult suurem soojavaru, kui on tavaliselt teistel inimestel. Kunagi polnud tal tõsist häda oma jalgadega, kuna meie jalad said alatasa külmanäpistusi. Kardan, et ma ei tea öelda, kui palju ta meist rohkem magas. Aga seda tegi ta isegi retke viimastel päevadel. Oli lihtsalt nauding peaaegu terve öö ärkvel lamades tema norskamist kuulata. Tänu kinnituspöörade süsteemile, sulgkoti puudumisele ja eriti oma erakordsele energiale pööras ta mitu korda retke jooksul oma magamiskotil teise poole ning sai nõnda lahti suurest hulgast niiskusest, mis tuli välja kas lume või tõeliste jäämügarate näol. Magamiskotte saime ainult siis pöörata, kui olime neist äsja välja roninud, ja isegi sel juhul tuli toimida kähku, et kott ei jõuaks külmuda. Öösel pärast väljas käimist tuli päris võidujooksu tempos kotti tagasi pugeda, enne kui see jäigaks muutus. Muidugi tuli seda ette vaid kõige karmimate pakaste puhul.

      Tagasiteel ei rullinud me kunagi kotte kokku, vaid asetasime need hoolikalt niisugusesse asendisse, et nad külmudes omandaksid sobiva kuju, mis võimaldaks neisse uuesti pugeda, ja lasksime kotid siis jäigaks külmuda. Šelfiliustikul olid magamiskotid sõna tõsises mõttes kõvad nagu plangud, kuid väinajääd mööda tagasi tulles ei muutunud need kunagi nii jäigaks, et poleks kokku paindunud. Ma ei suuda väljendada, milliseks eneseohverduseks pean seda, et Birdie loovutas mulle tagasiteel oma kuiva sulgkoti. Tol hetkel oli kuiv magamiskott igaühele meist rohkem väärt kui suur varandus.

      Pärast seda kui olime magamiskottides üle elanud lumetormi, muutusid need muidugi palju halvemaks.

      Rõivastus. Pärast retkelt naasmist pani Scott kirja kõik üksikasjad meie rõivastuse kohta ja neid ma kordama ei hakka. Olime kõik ühel meelel, et paremat riietust me poleks võinud valida. Minu poolt oli rumalus asuda teele juba kantud ja väljaveninud alussärgis. Tihedalt ümber keha liibuv särk olnuks palju soojem, sest väljaveninud särgis oli ka kõige vaiksemal matkapäeval selline tunne, nagu puhuks mul tõmbetuul otse piki selga.

      Me ei jõudnud veel kuigi kaua sellises kõvas pakases viibida, kui riided juba mõni sekund pärast telgist väljumist nii jäigaks külmusid, et me ei saanud oma ülakeha või pea asendit muuta enne, kui rõivastuse järgmisel söögiajal uuesti üles sulatasime. Järelikult tuli teha nii, et riided külmuksid sellisesse asendisse, mis oleks meile kõige mugavam. Käsi saime liigutada vaid tugevasti pingutades ja kelgu ette rakendumine võttis alati palju aega, sest rakmeisse asusime ükshaaval ja teiste abiga. Kõike pidime tegema labakinnastes ja väga aeglaselt. Niipea kui käed külmetama hakkasid, peatasime kohe oma toimingud seniks, kuni vereringvool taastus.

      Matkarutiin. Tavaliselt heitsime puhkama vähemalt seitsmeks tunniks. Et see oli matkapäeva kõige halvem osa, muutus hommikueine selle tagajärjel mulle kõige meeldivamaks söömaajaks. Mõnikord tekkis mul tahtmine hüüda, et peaks olema juba aeg üles tõusta. Hommikune ettevalmistus rännakuks võttis üldiselt aega veidi alla nelja tunni; kui mälu mind ei peta, lugesime 3,5 tundi heaks tulemuseks. Enne teeleminekut lasksime priimusel tükk aega põleda, kuigi me pärast keetmist leegi väikseks keerasime. Kõige karmimatel päeval oli meil tavaks süüdata priimus hommikul siis, kui veel magamiskottides lamasime, ja lasta seda õhtul põleda, kuni olime kottide suud uuesti lahti kangutanud. Priimust otse magamiskottidesse asetades püüdsime viimaseid üles sulatada, kuid see võte ei osutunud eriti edukaks. Hoolimata sellest, et Birdie omatehtud varuosad väga headeks osutusid, kujunes tagasiteel toiduvalmistamine palju aeganõudvamaks toiminguks, sest meil tuli kinni hoida keeduaparaati, mille originaalalus ja välimise osa kaas olid kaduma läinud. Pärast hommikueinet olime juba tublisti sooja saanud, ja kui olime varustuse kelgule laadinud, tuli järgmise ülesandena, kui selleks jätkus nähtavust, peilida kuud või mõnda tähte. See tähendab, et kompassi valgustamiseks pidime läitma tikke, mis oli alati suur töö. Et telgis küünalt süüdata, tuli selleks mõnikord võta tikke kolmest või isegi neljast toosist. Üldiselt toimus liikumissuuna määramine väga plaanitult.

      Siis rakendasime end kelgu ette ja võimaluse korral järgnes sellele neljatunnine kelgumatk. Matkalõigu kestus olenes sellest, kui külmaks me jalad muutusid, kuid raske oli arvata, millal neid ähvardas külmumine.

      Kelkude kordamööda vedamine toimus algul lahtist küünalt ja hiljem tormilaternat kasutades: lumme jäänud jälgi mööda liikusime tagasi teise kelgu järele. Me ei osanud kuidagi otsustada, kumb kelkudest oli raskem. Kui avanes võimalus, peatusime lõunatamiseks enne, kui me liialt kangestusime, sest selle töö juures hakkas alati külm. Päevakaupa olime igaüks kordamööda kokaks. Pahim töö sealjuures oli tule süütamine. Nädalast varu sisaldavas moonakotis sorimine pani СКАЧАТЬ