Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku. Ashlee Vance

Чтение книги онлайн.

      Avalikkus kohtus Elon Reeve Muskiga esimest korda 1984. aastal. Lõuna-Aafrika kaubandusväljaanne PC and Office Technology avaldas lähtekoodi videomängule, mille Musk oli disaininud. See teaduslik-fantastiline kosmosemäng nimega Blastar vajas 167realise juhise sisestamist. See oli veel ajal, kui varajased arvutikasutajad pidid tippima käsklusi, et masinad üldse midagi teeksid. Muski loodud mäng ei olnud küll arvutiteaduse ime, ent see oli kahtlemata suurem saavutus kui need, millega enamik 12aastaseid tollal aega veetsid. See meediakajastus tõi Muskile sisse 500 dollarit ja võimaldas teha mõningaid varajasi järeldusi poisi iseloomu kohta. Blastari 69. leheküljelt võime näha, et noormees soovis esineda ulmeautori kõlava nime E. R. Musk all ja et tema silme ees olid juba tollal visioonid uhketest võitudest. Lühike selgitus annab teada: „Selles mängus tuleb sul hävitada tulnukate kosmoselaev, mille peal on surmavad vesinikpommid ja staatuskiiremasinad. See mäng kasutab osavalt üleloomulikke olendeid ja animatsiooni ning sellepärast tasub seda tähele panna.” (Veel selle raamatu kirjutamise ajal ei tea isegi internet, mis masinad on staatuskiiremasinad.)

      Poisis, kes fantaseerib kosmosest ning võitlustest hea ja kurja vahel, ei ole midagi ebatavalist. Aga poiss, kes neid fantaasiaid tõsiselt võtab, on tähelepanuväärsem. Just nii oli ka noore Elon Muskiga. Selleks ajaks, kui Musk oli jõudnud teismeea keskpaika, olid fantaasia ja tõelisus tema mõtteis segunenud sellise piirini, et tal oli raske üht teisest eristada. Musk hakkas tundma, et inimese saatus universumis on tema isiklik kohustus. Kui see pidi tähendama puhtama energia tootmise tehnoloogia edasiarendamist või kosmoselaevade ehitamist inimrassi eluruumi avardamiseks, mis siis ikka. Musk leiab võimaluse kõike korraldada. „Võib-olla lugesin lapsena liiga palju koomikseid,” ütleb Musk. „Koomiksites jääb alati mulje, et keegi püüab kangesti maailma päästa. Tundus, et on vaja muuta maailm paremaks paigaks, sest vastupidisel tegevusel ei ole mingit mõtet.”

      Umbes 14aastasena tekkis Muskil täielik eksistentsiaalne kriis. Ta püüdis sellest üle saada nagu paljud andekad teismelised, pöördudes religioossete ja filosoofiliste tekstide poole. Musk katsetas mitme ideoloogiaga ja siis lõpetas enam-vähem sealsamas, kust oli alustanud, võttes omaks need sci-fi õppetunnid, mis ta oli saanud ühest teda kõige enam mõjutanud raamatust „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” Douglas Adamsilt. „Ta rõhutab, et üks raskemaid asju on mõelda välja, milliseid küsimusi esitada,” ütleb Musk. „Kui sa suudad õige küsimuse välja mõelda, on vastust leida suhteliselt lihtne. Mina jõudsin järeldusele, et me peaksimegi tegelikult püüdlema inimteadvuse ulatuse ja mahu avardamise poole, et mõista paremini, milliseid küsimusi esitada.” Teismeline Musk jõudis seejärel ultra-loogilise missiooni väljenduseni. „Ainus asi, mida on mõtet teha, on püüelda suurema kollektiivse valgustatuse poole,” leidis ta.

      Küllalt lihtne on mõista neid allhoovusi, kust saab alguse Muski eesmärgiotsing. Ta sündis 1971. aastal ja kasvas üles Pretorias, suures linnas Lõuna-Aafrika Vabariigi kirdeosas, vaid tunniajase sõidu kaugusel Johannesburgist.

      Kuid kogu selle meeldiva poole juures mõjutas kaudselt kõigi elu apartheid. Lõuna-Aafrika oli tollal rahutu paik, täis pingeid ja vägivalda. Mustade ja valgete, samuti kohalike hõimude vahel toimusid sagedased kokkupõrked. Muski lapsepõlv langes kokku apartheidi perioodi kõige verisemate ja inetumate episoodidega. Poiss sai nelja-aastaseks just mõni päev enne Soweto ülestõusu, milles hukkusid sajad mustad üliõpilased, kes protestisid valge valitsuse dekreetide vastu. Aastaid pidi Lõuna-Aafrika kannatama sanktsioone, mille teised riigid sellele rassismipoliitika tõttu kehtestasid. Musk sai kogeda luksust lapsepõlves välismaal reisida ja seal sai ta aimu ka sellest, kuidas väljaspool tema kodumaasse suhtuti.

      Aga Muski iseloomule avaldas veelgi rohkem mõju Pretorias ja selle ümbruses valitsev afrikaansi ehk rassistlik valgete kultuur. Hinnati hüper-maskuliinset käitumist ning au sees olid sitked ja tugevad tüübid. Kuigi ka Musk kuulus selle privilegeeritud rahva hulka, oli ta pigem autsaider, kelle veidrad kalduvused olid pigem vastuolus tollase valitseva suhtumisega. Muski arusaam, et inimkond vajab päästmist, pidi neis oludes elades saama pidevat kinnitust. Aga selle asemel, et aidata kaasa Lõuna-Aafrika otseste probleemide lahendamisele, nägi Musk juba algusest peale inimkonda pigem ühtse tervikuna. Ta nägi Ameerikat selle kõige klišeelikumas kujutuses kui kõigi võimaluste maad ja kõige tõenäolisemat paika oma unistuste teostamiseks. Nii juhtuski, et too üksildane ja kohmakavõitu Lõuna-Aafrika poiss, kes rääkis äärmise siirusega „kollektiivsest valgustatusest”, sai Ameerika kõige seikluslikumaks ja riskialtimaks ettevõtjaks.

      Kui Musk viimaks 20. eluaastates Ameerikasse jõudis, märkis see tema tagasitulekut oma juurte juurde. Perekonna sugupuu avaldab, et Muski emapoolsed esivanemad, kes kandsid Šveitsi saksa perekonnanime Haldeman, lahkusid Iseseisvussõja ajal Euroopast New Yorki. Sealt liikusid nad edasi Kesk-Lääne preeriatesse – peamiselt Illinoisi ja Minnesota suunas. „Meie esivanemad olid farmerid ning Kodusõja ajal võitlesid meie pereliikmed nähtavasti mõlemal poolel,” ütles Scott Haldeman, Muski onu ja mitteametlik perekonna-ajaloolane.

      Kogu lapsepõlve narriti Muski tema ebatavalise nime pärast. Esimese osa sellest sai ta oma vaarisalt John Elon Haldemanilt, kes oli sündinud 1872. aastal ja kasvas üles Illinoisis, enne kui kolis Minnesotasse. Seal kohtus ta oma naise Almeda Jane Normaniga, kes oli temast viis aastat noorem. 1902. aastaks oli paar end sisse seadnud kenas palkmajakeses Kesk-Minnesotas asuvas linnas nimega Pequot ja saanud oma esimese lapse Joshua Norman Haldemani, Muski vanaisa. Temast sai erakordne ja ekstsentriline mees ning Muskile suur eeskuju.7

      Joshua Norman Haldemani on kirjeldatud kui sportlikku, äärmiselt iseseisvat poissi. 1907. aastal kolis tema pere elama Saskatchewani preeriatesse, kus tema isa suri juba natuke aega pärast poisi seitsmeaastaseks saamist, jättes pojale majapidamises ema abistamise kohustused. Ta harjus avara ja lageda maastikuga ning õppis ära metsikute hobuste taltsutamise, samuti poksimise ja maadlemise. Haldeman taltsutas kohalike farmerite jaoks hobuseid, saades selle tegevuse käigus ise sageli raskelt viga, ja organiseeris Kanada esimesed rodeod. Perepiltidel on näha dekoratiivsetesse nahksetesse jalakaitsmetesse riietunud Joshua, demonstreerimas oma piitsakeerutamisoskusi. Teismelisena lahkus Haldeman kodust, et minna õppima Palmeri kiropraktika kooli Iowas ning naasis seejärel Saskatchewani ning hakkas samuti farmeriks.

      Kui 1930. aastatel algas suur majanduslangus, tabas Haldemani finantskriis. Ta ei suutnud enam pangalaenu maksta ning temalt võeti ära kogu vara ja 2000 hektarit maad. „Sellest ajast saadik ei usaldanud isa enam pankasid oma raha hoidmisel,” rääkis Scott Haldeman, kes läks hiljem kiropraktikat õppima samasse kooli, mille oli lõpetanud tema isa ja kellest sai hiljem üks maailma parimaid seljavalu asjatundjaid. Olles 1934. aastal oma farmist ilma jäänud, elas Haldeman mõnda aega samasugust nomaadielu, mida tema pojapoeg mitukümmend aastat hiljem Kanadas samuti harrastab. Kuna ta oli peaaegu 190 sentimeetrit СКАЧАТЬ