Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku. Ashlee Vance

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viimaks koos Muskiga tema autosse – musta Model Si – ning vurasime tagasi SpaceXi peahoone juurde. „Mina arvan, et tänapäeval läheb liiga palju noori ja tarku inimesi õppima internetiasjandust, rahandust ja õigusteadust,” ütles Musk mulle tee peal. „See on osaliselt põhjus, miks me ei ole näinud sama palju innovatsiooni.”

MUSKIMAA OLI MULLE ILMUTUS

      Ma oli tulnud Silicon Valleysse 2000. aastal ja asunud elama San Francisco Tenderloini linnaossa. See on piirkond, mida kohalikud soovitavad vältida. Pikemalt otsimata võid sealkandis leida kellegi, kes ajab endal pargitud autode vahel püksid maha ja kakab sinnasamasse, või kohata kedagi, kes peksab bussipeatuses pead vastu ootepaviljoni seina. Kohalikes baarides stripiklubide kõrval löövad transvestiidid külge uudishimulikele ärimeestele ning joodikud jäävad diivanitele magama ja lasevad end täis, nagu oleks tegu mõnusalt laisa pühapäevase rituaaliga. See on San Francisco tõetruu, välkuvate nugade piirkond, mis osutus suurepäraseks kohaks, kust jälgida dot-com’i unistust kokku varisemas.

      San Francisco on läinud ajalukku just ahnusega. Sellest sai linn kullapalaviku ajal ja isegi katastroofiline maavärin ei aeglustanud kauaks San Francisco majanduslikku himu. Ära lase end ära petta siinsetel tervisliku hommikusöögimüsli lõhnadel. Hoopis buumid ja pankrotid moodustavad selle koha rütmi. Ning aastal 2000 juhtus nii, et kogu San Francisco haaras enda lummusesse kõikide buumide ema ja ahnus õgis selle linna ära. See oli imeline aeg, kui kogu siinne elanikkond elas vaid ühe fantaasia nimel – kiiret rikkust tõotava internetihulluse nimel. Sellest jagatud väärkujutlusest tekkinud ühise hulluse energia tukslemine oli tuntav, tekitades pideva sumina, mis võnkus läbi terve linna. Ja siis olin siin mina, elades keset kõige pahelisemat San Francisco osa, ja vaatasin pealt, kui kõrgele või kui madalale olid inimesed valmis langema, kui neid hävitas liiasus.

      Lood, mis räägivad nende aegade äritegevuse hullumeelsusest, on kõigile tuttavad. Sa ei pidanud õitsva äri alustamiseks enam valmistama midagi, mida teised tahtsid osta. Sul pidi olema vaid idee mingi internetiga seotud asja kohta ja pidid kuulutama seda kogu maailmale, et innukad investorid teaksid su mõttekatsetust rahastada. Ainus eesmärk oli teenida võimalikult palju raha võimalikult lühikese aja jooksul, sest kõik teadsid vähemalt alateadlikult, et millalgi peab tegelikkus taastuma.

      Valley asukad võtsid väga sõna-sõnalt klišeed, mis väidab, et töötada tuleb sama hoogsalt, kui pidutseda. 20., 30. ja 40. ning isegi 50. eluaastates inimestelt oodati, et nad oleksid võimelised öö läbi töötama. Avatud ruumiga töökohtade tillukesed boksid muudeti ajutisteks kodudeks ja isiklik hügieen jäeti unarusse. Kummalisel kombel oli mitte millestki millegi tegemine raske töö. Aga siis, kui saabus aeg pinget järele anda ja rihm lõdvaks lasta, oli küllalt võimalusi täielikuks kombelõtvuseks. Tolleaja kuumad ettevõtted ja meediamaailma vägevad näisid olevat võtnud eesmärgiks võitluse selle nimel, kes suudab korraldada vägevamaid pidusid. Vana kooli ettevõtted, kes püüdsid muutunud ajaga kaasas käia, rentisid regulaarselt mõne kontserdipaiga, kuhu tellisid tantsijaid ja akrobaate, avatud oli baar ja laval mängis Barenaked Ladies. Noored tehnoloogiainimesed ilmusid kohale, kallasid kõrist alla Jack Danielsi ja koola kokteile ning tõmbasid teisaldatavates välikäimlates kokaiini ninna. Ahnus ja huvi enese vastu olid tollal ainsad asjad, millel tundus mingit mõtet olevat.

      Samal ajal, kui see internetimulli kõrgaeg on hoolega kroonikasse jäädvustatud, on sellele järgnev periood, võrdlemisi tähelepanuta jäetud, mis kahtlemata ei üllata. Palju lõbusam on meenutada ebaratsionaalse joviaalsuse aega kui kogu seda segadust, mis sellele järgnes.

      Ütleme ametlikult välja, et plahvatuslik ruttu-rikkaks-interneti-fantaasia jättis San Francisco ja Silicon Valley sügavasse depressiooni. Lõputud peod said otsa. Enam ei hõljunud prostituudid kell kuus hommikul Tenderloini tänavatel, pakkudes tööleminekueelset armastust. („Kuule nüüd, kullake, see on ju parem kui kohv!”) Ja Barenaked Ladies asemel võisid nüüd kuulda mõnd Neil Diamondi tribute-bändi viletsapoolset show’d, saada mõne tasuta T-särgi ja häbiklombi kurku.

      Tehnoloogiatööstusel ei olnud õrna aimugi, mida endaga peale hakata. Rumalad riskikapitalistidest investorid, kes olid lasknud end mullil mõjutada, ei tahtnud jätta veel rumalamat muljet, seepärast lõpetasid nad uute ühisettevõtete toetamise sootuks. Ettevõtjate suured ideed asendusid pisitillukeste arvamusavaldustega. Oli tunne, justkui oleks Silicon Valley nagu üks mees taastusravile läinud. See kõlab melodramaatiliselt, ent on tõsi. Miljonitest tarkadest inimestest koosnev elanikkond hakkas uskuma, et nemad leiutavad tulevikku. Ja siis… põmm! Äkitselt läks riskimise asemel moodi ettevaatlik toimetamine.

      Tõestused selle epideemia kohta on sel perioodil tekkinud ettevõtetes ja ideedes. Google oli juba tekkinud ja 2002. aastal õide puhkenud, ent see oli erand. Google’i ja 2007. aastal toimunud Apple’i iPhone’i turuletuleku vahel on igavate ja rutiinsete ettevõtete kõnnumaa. Ning need uued kuumad ärid, mis just tegevust alustasid – Facebook ja Twitter –, ei olnud kindlasti enam samasugused kui nende eelkäijad Hewlett Packard, Intel ja Sun Microsystems, mis valmistasid tegelikke asju ja tooteid ning palkasid selleks kümneid tuhandeid inimesi. Järgnevatel aastatel eesmärk muutus ning uute tööstusharude ja suurte uhkete ideede käivitamisega seotud tohutute riskide võtmise asemel hakati taga ajama kergemat raha, pakkudes kliendile peamiselt meelelahutust ja pumbates turule hunnikute viisi lihtsaid rakendusi ja reklaame. „Minu põlvkonna parimad ajud mõtlevad sellele, kuidas panna inimesi uutele rakendustele klikkima,” ütles mulle Facebooki üks esimesi insenere Jeff Hammerbacher. „See on nõme.” Silicon Valley hakkas kahtlaselt Hollywoodiga sarnanema. Samal ajal olid tarbijad, keda infotehnoloogiasektor teenindas, pöördunud sissepoole ning hakanud huvituma ainult enda virtuaalsest elust.

      Üks esimesi, kes avaldas arvamust, et kogu see tuulevaikus innovatsiooni valdkonnas võib olla hoiatuseks palju suurematest probleemidest, oli füüsik Jonathan Huebner, kes töötab Pentagoni mere- ja õhuväe sõjalises keskuses (Naval Air Warfare Center) China Lake’is Californias. Huebner on „Leave it to Beaver”2 tüüpi surmakutsar. Ta on keskealine, kõhn ja kiilanev ning talle meeldib kanda töölise stiilist inspireeritud rõivaid: khakivärvi pükse, pruunitriibulist särki ja tugevast puldanriidest khakivärvi jakki. Ta on alates 1985. aastast disaininud relvasüsteeme, seepärast on tal täpne ülevaade uusimatest ja parimatest tehnoloogiatest materjali, energia ja tarkvara vallas. dot-com’i pankroti järel muutus ta rahulolematuks tema kätte jõudvate väidetavalt innovaatiliste leiutiste tegeliku rutiinsuse üle. 2005. aastal avaldas Huebner uurimuse „A Possible Declining Trend in Worldwide Innovation” („Võimalik langustrend ülemaailmses innovatsioonis”), mis oli kas süüdistus Silicon Valleyle või vähemalt kurjakuulutav hoiatus.

      Huebner otsustas kasutada puu metafoori, kirjeldamaks, millisena tema innovatsiooni praegust olukorda näeb. Inimene on juba roninud üles mööda puutüve ja jõudnud selle suuremate oksteni, olles teinud teoks juba enamiku tõeliselt suurtest ideedest, mis on kaasa toonud suuri muutusi – ratta, elektri, lennuki, telefoni, transistorraadio. Nüüd oleme jäänud puu otsas kõikuma peenemate okste tippudesse ja tegeleme seal peamiselt kunagiste uuenduste kallal nokitsemisega. Et paberil seda teooriat toetada, näitas Huebner, et elumuutvate leiutiste sagedus on hakanud aeglustuma. Ta kasutas ametlikke andmeid, tõestamaks, et aja jooksul on ühe inimese kohta esitatavate patentide arv kahanenud. „Minu arvates muutub meie tõenäosus teha järgmised 100 olulist uuendust aina väiksemaks ja väiksemaks,” ütles Huebner mulle intervjuu ajal. „Innovatsioon on piiratud ressurss.”

      Huebner ennustas, et inimestel läheb selle mõttega harjumiseks umbes viis aastat aega ja see ennustus osutus peaaegu punktipealt õigeks. Umbes 2010. aastal hakkas PayPali kaasasutaja ja üks esimesi Facebooki investoreid Peter Thiel kuulutama mõtet, et tehnoloogiatööstus on inimesi alt vedanud. „Me tahtsime lendavaid autosid, selle asemel saime 140 tähemärki” („We wanted flying cars, instead we got 140 characters”) sai tema riskikapitalil põhineva ettevõtte Founders Fund lipukirjaks. Essees pealkirjaga „What Happened to the Future” СКАЧАТЬ