Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kuhu jäänud?”

      „Ellu jäänud.”

      Danny ei teadnud, kuidas sellele vastata. Küsimus näis olevat liiga suur. Võib-olla ei olnudki kedagi. Ta oli näinud palju laipu. Timothy juuresolekul aga ei tahtnud ta seda öelda.

      Ta heitis pilgu poisi poole, kes polnud senimaani midagi lausunud, vaid üksnes närviliselt randmega nina hõõrunud. „Kuule, Timbo. Kas sul on allergia? Minul mõnikord on.”

      „Meie vanemad on Telluride’is,” nentis poiss. Ta vaatas oma jooksukingade poole. „Consuela oli koos meiega. Aga ta lahkus.”

      Danny ei teadnud, kes see Consuela on. On raske, kui inimesed ei vasta sinu küsimusele, vaid hoopiski teisele küsimusele, mis sulle pähegi ei tulnud.

      „Olgu pealegi,” sõnas Danny.

      „Ta on hoovis.”

      „Kuidas ta saab hoovis olla, kui ta lahkus?”

      Poisi silmad läksid pärani. „Sest ta on ju surnud.”

      Paari sekundi jooksul ei öelnud keegi midagi. Danny oleks tahtnud teada, miks nad veel bussi peale pole tulnud ja kas ta peab neid kutsuma.

      „Kõik peaksid Mile High’sse minema,” ütles tüdruk. „Me kuulsime seda raadiost.”

      „Mis seal Mile High’s on?”

      „Sõjavägi. Seal pidavat kõik olema väljaspool ohtu.”

      Otsustades selle järgi, mida Danny oli näinud, oli ka sõjavägi kaunikesti surnud. Aga Mile High oleks nende jaoks vähemalt mingi koht, kuhu minna. Selle peale ei olnud ta tegelikult varem mõelnudki. Kuhu ta õige läheb?

      „Mina olen April,” ütles tüdruk.

      Ta nägigi aprilli moodi välja. On naljakas, kuidas mõned nimed saavad niisugused olla. Nad lihtsalt just nagu sobiksid.

      „Mina olen Danny,” kostis ta.

      „Ma tean,” ütles April. „Danny, palun, eks? Sa vii meid siit kuhu tahes.”

      7

      Värv ei ole õige, jõudis Lila otsusele. Ei, ei ole kohe sugugi õige.

      Seda varjundit nimetatakse võikreemiks. Kaupluse proovitükil oli see mahe luitunudkollane nagu vana linane riie. Aga kui Lila nüüd oma tööd üle vaadates tahapoole astus, tilkuv värvirull käes – ta tekitas tõepoolest kohutavat sodipodi, ja miks ei võiks niisuguseid asju teha David? –, nägi see pigem välja kui … noh, mis asi? Sidrun. Elektriseeritud sidrun. Mõnesse aia poole vaatavate akendega valgesse ja päikselisse kööki oleks see võib-olla isegi kõlvanud. Aga mitte lastetuppa. Jumalukene, mõtles ta, sellise värviga ei maga titt mitte silmatäitki.

      Kui masendav. Kogu tema ränk töö oli tühja läinud. Tiri redel mööda treppi keldrist üles, laota kaitseks tilkade eest riided maha ja lase ennast neljakäpakile, et põrandaliistud kleeplindiga kinni katta, kuid ainult selleks, et saada teada, et ta peab poodi tagasi minema ja otsast alustama. Ta oli kavatsenud toaga lõunaks ühele poole jõuda, jättes nii värvile piisavalt palju aega kuivada, enne kui ta paneb üles Beatrix Potteri korduvate stseenidega tapeedipoordi. David meelest oli säärane poort tobe – ta kasutas sõna „sentimentaalne” –, kuid Lila ei hoolinud sellest. Ta oli tüdrukupõlves armastanud Peeter Pikk-kõrva jutte ning ronis isa sülle või heitis voodisse mõnulema, et kuulda sajandat kord lugu sellest, kuidas Peeter pääses härra McGregori aiast põgenema. Nende Wellesleys asunud kodu õue ümbritses hekk ning ta otsis pisikeses sinises pintsakus jänkut kannatlikult aastaid, ja isegi veel tükk aega pärast seda, kui oleks pidanud lõpetama sellistesse asjadesse uskumise.

      Aga nüüd tuli Peeter Pikk-kõrval ootama jääda. Kurnatuselaine mattis ta enda alla. Ta vajas puhkust. Ja pealegi tegid need aurud ta uimaseks. Kliimaseadmel paistis midagi häda olevat, kuigi last oodates tundis ta ennast kogu aeg pisut ülekuumenenuna. Ta lootis, et David jõuab varsti koju. Haiglas oli täielik hullumaja. David helistas korra ja andis teada, et jääb hiljaks, kuid pärast seda ei olnud Lila temalt enam sõnumeid saanud.

      Ta läks trepist alla kööki. Seal valitses kohutav segadus. Valamusse kuhjatud sööginõud, määrdunud lauad, jalgade all sopast kleepuv põrand. Lila jäi hämmeldunult uksele seisma. Ta ei olnud taibanudki, kuivõrd ta oli kõik käest lasknud … ja mis oli juhtunud Yolandaga? Millal ta viimati siin käis? Koduabilise tavalised tööpäevad olid teisipäev ja reede. Mis päev täna on? Kööki vaadates võiks arvata, et Yolanda pole nädalaid majas käinud, mõtles Lila. Heakene küll. Selle naisterahva inglise keel ei kuulunud just parimate kilda ja mõnikord tegi ta veidraid asju, näiteks vahetas teelusikad ära supilusikatega – kuidas David küll selle pärast porises – või viskas arved neid läbi lugemata prügikasti. Tegi seda laadi närvi ajavaid asju. Kuid Yolanda ei olnud inimene, kes oleks tööpäeva vahele jätnud. Ühel talvehommikul ilmus ta platsi nii rängalt köhides, et Lila kuulis seda teiselgi korrusel. Ta pidi põrandalapi naisel sama hästi kui vägisi käest väänama, öeldes talle: „Por favor, Yolanda, laske ma aitan teid, ma olen ju arst. Soy médico.” (Muidugi oli see bronhiit. Lila kuulas naise rindkere sealsamas köögi läbi ja kirjutas välja amoksitsilliini retsepti, teades väga hästi, et Yolandal tõenäoliselt ei olegi arsti, rääkimata juba kindlustusest.) Nii et, heakene küll, ta viskas vahetevahel mõne kirja ära, ajas söögiriistad segamini ja pani sokid aluspesu sahtlisse, kuid ta oli kõva, tegelikult väsimatu töötegija, kelle lustakast ja täpipealt õigeaegsest kohalviibimisest nad oma hullumeelset töögraafikut arvestades sõltusid. Ja nüüd ei olnud ta isegi mitte helistanud.

      See oli veel üks asi. Telefon ei paistnud töötavat ja lisaks sellele ei olnud ka kirju. Ega ajalehte. Aga David oli talle öelnud, et ta ei tohi mitte mingil juhul majast välja minna, mistõttu Lila ei olnud saanud seda kontrollida. Võib-olla lebas ajaleht sissesõiduteel.

      Ta tõi kapist klaasi ja keeras kraani lahti. Ägamine kusagil allpool, välja röhitsetud õhk ja … mitte midagi. Ka mitte vett! Seepeale tuli talle meelde, et vett ei ole olnud juba mõnda aega. Nüüd pidi ta peale kõige muu ka torulukksepale helistama. Või oleks pidanud helistama, kui telefon oleks töötanud. Kas see pole Davidi moodi: olla kodust ära just nimelt siis, kui kõik ühe ropsuga käsikorvis põrgusse sõidavad. Käsikorvis põrgusse sõitmine oli olnud Lila isa lemmikväljendeid. Kui Lila nüüd mõtlema hakkas, siis see oli ju kummaline ütlemine. Mis asi nimelt on käsikorv ja kuidas erineb see tavalisest korvist? On ohtrasti väljendid või isegi kõigest üksikuid sõnu, mis võivad jätta ootamatult kummalise mulje, otsekui poleks sa neid kunagi varem näinud. Mähe. Ninapidi veetud. Torujüri. Abielu.

      Kas abiellumine Davidiga oli olnud tõepoolest tema enda idee? Sest ta ei mäletanud ennast mõtlemas: „Ma abiellun Davidiga”. Ja seda inimene tõenäoliselt peaks mõtlema, enne kui ta läheb ja tüki ära teeb. Veidral kombel on su elu ühel hetkel üht moodi ja siis on ta teist moodi, sina aga ei mäleta, mida sa tegid, et see kõik nii juhtuks. Ta poleks saanud öelda, et ta Davidit lausa armastab. David meeldis talle. Ta imetles Davidit. (Ja kes oleks suutnud David Centre’it mitte imetleda? Ta oli Denveri üldhaigla kardioloogiaosakonna juhataja, Colorado elektrofüsioloogia instituudi asutaja, mees, kes jookseb maratoni, kuulub igasugu juhatustesse, kel on nii Nuggetsi kossumängude kui ka ooperietenduste abonentpiletid ja toob päevast päeva patsiente sõna otseses mõttes surmasuust tagasi.)

      Aga kas need tunded annavad liitmisel kokku armastuse? Ja kui ei anna, siis kas tegelikult ikka pead niisuguse mehega abielluma üksnes seepärast, et kannad СКАЧАТЬ