Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isale teatades nägi Lila tema nägu – isa teadis. Isa, kes istus oma armastatud raamatutest ümbritsetuna kabinetis töölaua taga, kattis parajasti ühe laevamudeli vööri liimiga. Tõde oli kirjutatud tema lopsakate kulmude ülipõgusasse kergitusse. „Noh,” ütles isa, köhis kurgu puhtaks ja pidas vahet, et tillukesele liimipurgikesele kaant peale keerata. „Ma saan aru, kuidas sa võid kõnealuseid asjaolusid arvestades seda tahta. Ta on hea inimene. Kui soovite, siis võite teha seda siin.”

      Hea inimene ta oli ja seal nad seda tegidki, lennates kevadtormi serva eest põgenedes Bostonisse, kõikjal nende ümber rutt ja liiklusummikud, nii et viimasel hetkel jõudis kohale ainult käputäis sugulasi ja sõpru, kes seisid abielutõotuste vahetamise ajal kohmetult elutoas (kõige peale kokku kulus ligikaudu kaks minutit), et seejärel lahkumise pärast vabandust paluda. Ka lauakatja läks varakult minema. Kohmetustunnet ei põhjustanud kogu asja juures siiski mitte asjaolu, et Lila oli rase. Ta teadis, et küsimus on selles, et keegi puudus.

      Keegi jääb alati puuduma.

      Aga tühja temast. Tühja sellest Davidist, tühja nende söömata jäänud lõhekuhjade ja lumesajuga kohutavast pulmapeost (tegelikult nägi see rohkem peiede moodi välja) ja tühja kõigest muust. Tähtis oli laps ja iseenda eest hoolitsemine. Kui maailm tahab, siis võib ta käsikorvis põrgusse sõita. Oluline oli laps. Sünnib tüdruk. Lila oli teda ultraheliga näinud. Tillukest tüdrukut. Tillukesi käsi ja tillukesi jalgu ja tillukest südant, mis hõljusid tema enda keha soojas leemes. Lapsele meeldis luksuda. Luks! tegi titeke. Luks! Luks! Ja ka see on üks naljakas sõna. Laps hingas diafragmat liigutades lootevedelikku sisse ja välja, nii et kõripealis sulgus. Diafragma sünkroonne võdin ehk ladina keeles singultus, „hingamiskatkestus nuuksumise ajal”. Kui ta seda meditsiiniinstituudis õppis, oli Lila mõelnud: „Ohoh.” Lihtsalt ohoh. Ja muidugi hakkas ta seepeale kohe ka ise luksuma. Luksuma hakkasid pooled üliõpilased. Lila teadis, et Austraalias on üks mees, kes on luksunud seitseteist aastat ühtejärge. Ta oli näinud seda meest saates „Täna”.

      Täna. Mis päev täna on? Ta oli esikusse jõudnud ja tema mõistus oleks otsekui kikivarvule tõusnud, et üle mingi serva piiluda, sest ta hakkas tasapisi taipama, et on välisilma vaatamiseks kardina eest tõmmanud. Ei, seal ei olnud ainsatki ajalehte. Ei Denver Posti ega New York Timesi ega linnaosa rämpslehekest, mis läks otseteed prügikasti. Ta kuulis klaasi tagant kõrgel puude vahel suveputukate suminat. Tavaliselt oleks ta näinud üht-kaht autot mööda liuglemas, vilet lastes mööda kvartalit edasi liikuvat postiljoni ja mõnda lapsevankrit lükkavat hoidjat, kuid täna neid ei olnud. Ma tulen tagasi, kui olen midagi rohkem teada saanud. Jää majja ja pane uksed kinni. Ära mitte mingil juhul välja mine. Lila mäletas, kuidas David oli neid asju ütelnud. Ta mäletas, kuidas seisis akna all ja vaatas, kuidas mehe auto – üks neid uusi vesinikuküttega Toyotasid – hääletult sissesõiduteed pidi minema tuhiseb. Armas jumal, isegi ta auto on ilma pahedeta. Millegi samalaadsega sõidab tõenäoliselt paavst.

      Aga kas see pole mitte koer? Lila surus näo tugevamini vastu klaasi. Keset tänavat lonkis Johnsonite koer. Tühja kodu hoidjatest Johnsonite abielupaar elas kaks maja kaugemal, nende tütar oli kuhugi mehele läinud ja poeg sõitnud kõrgkooli õppima. Massachusettsi tehnoloogiainstituuti? California tehnoloogiainstituuti? Emba-kumba. Proua Johnson („Kutsuge mind Sandyks!”) oli esimene naaber, kes nende siiakolimise päeval uksele ilmus – ise üleni üks suur külakostiks toodud keeks ja hunnik tervitusi – ning Lila oli peaaegu igal töövabal õhtul näinud teda ja vahel ka abikaasat Geoffi jalutamas suure naerunäose kuldse retriiveri Roscoega, kes oli niivõrd allaheitlik, et viskus ükskõik keda lähenemas nähes selili sillutisele. („Ma palun oma langenud inglist koera pärast vabandust,” ütles Geoff.) See seal väljas oligi Roscoe, kuid midagi oli valesti. Ta ei näinud endist moodi välja. Tema ribid tungisid esile nagu ksülofoniklotsid (Lilat liigutasid põgusad mälestused sellest, kuidas ta algkoolis kellamängu mängis, ja sepapoiste kaanoni kõlisev meloodia) ja ta kõndis kuidagi häirivalt sihitult, hoides sealjuures midagi suus. Midagi … lotendavat. Kas Johnsonid teavad, et koer on lahti pääsenud? Kas ta peaks neile helistama? Aga telefonid ju ei tööta ja ta oli Davidile lubanud, et jääb majja. Noh, see oli Roscoe. Ilmselt oli loom aiast välja saanud.

      Kuradima David, mõtles ta. Ta võib olla nii enesekeskne ja nii hoolimatu ning teha seal väljas jumal teab mida, tema aga on siin ilma vee, telefoni ja elektrita ning lastetoa värv on täiesti vale. Pole isegi mitte sinnapoole! Rasedus oli küll kestnud kõigest kakskümmend neli nädalat, kuid ta teadis, kuidas aeg lendab. Ühel hetkel on sul veel mitu kuud oodata, aga järgmine asi, mida sa tead, on see, et tõttad keset ööd oma kohvrikesega uksest välja, sõidad ülepeakaela haiglasse ja oled selili lampide all, ähid ja puhid, väitused tormavad sulle möirates kallale ja võtvad su enda valdusse ning midagi muud ei toimugi enam enne, kui laps on käes. Ja kogu selle valuudu keskel tajud oma peos kellegi kätt ja silmi lahti tehes näed enda kõrval Bradi, kelle näol on ilme, millele sa ei oska nime anda, on ilus, kohkunud ja abitu ilme, ning sa kuuled tema häält ütlemas: „Suru, Lila, sa oled juba peaaegu valmis, suru üks kord veel ja töö ongi tehtud,” ja sa surudki – sa küünitad iseendasse, leiad selle kõige viimase asja jaoks jõudu ja lükkad lapse välja. Ja kui Brad ulatab järgnenud vaikuses sulle su lapse näol imelise mähitud kingituse, siis jookseb mööda ta põski alla terve õnnejõgi ning sina tajud, et su elu on sügavalt ja pidevalt õige, sest sa tead, et valisid selle mehe kõikide teiste hulgast välja just nimelt tundest, et oledki määratud nii tegema, ja tead, et teie laps Eva, see soe uus elusolend, kelle te olete kahekesi valmist teinud, ongi just nimelt see – on teie mõlemad, kellest on tehtud üksainus.

      Brad? Miks ta Bradi peale mõtleb? David. Tema abikaasa ei ole Brad, vaid David. Paavst David ja tema paavstiauto. Kas paavst David on olemas olnud? Tõenäoliselt. Lila ise on metodist. Tema pole see inimene, kelle käest tuleks niisuguseid asju küsida.

      No nii, mõtles ta, kui Roscoe oli vaateväljalt minema kõndinud, mis liig, see liig. Tal oli räpasesse majja lõksu jäämisest kõrini. David võib teha seda, mis Davidile meeldib. Tema ei näe mingit põhjust saata laitmatult kaunis juunipäev käed rüpes mööda, kui tal on nii palju tegemist. Truu vana Volvo ootas sissesõiduteel. Kus on ridikül? Kus rahakott? Võtmed? Aga siin nad ongi, välisukse kõrval lauakesel. Just nimelt seal, kuhu ta oli nad mõnda aega tagasi jätnud.

      Üleval läks ta vannituppa – jumalukene, tualettruum oli säärases olukorras, et ta ei tahtnud sellele isegi mitte mõelda – ja uuris peeglist oma nägu. Noh, see polnud sugugi mitte hea. Võis arvata, et ta on laevaõnnetuse läbi elanud, sest juuksed olid nagu varesepesa, silmad aga aukus ja ähmased. Nahk oli igalt poolt luitunud, otsekui poleks ta nädalate viisi päikest näinud. Ta ei kuulu küll nende naiste hulka, kes peavad enne kodust lahkumist ennast tund aega vurhvi ajama, kuid sellegipoolest … Ta oleks meelsasti duši all käinud, aga see oli muidugi võimatu. Ta leppis sellega, et pesi nägu ühest valamul seisvast kannust võetud veega ja kasutas ihu roosaks hõõrumiseks pesukinnast. Juuksed ära kamminud, pani ta põskedele puna, kandis ripsmetele tušši ja värvis huuli. Tal olid palavuse tõttu seljas ainult T-särk ja püksikud. Ta taandus sulanud küünalde, musta pesu kuhjade ja pesemata linade läpatanud lehaga täidetud magamistuppa ning võttis riidekapist ühe Davidi pika päevasärgi. Ent probleemi kujutas see, millega katta ennast altpoolt: talle ei läinud õieti mitte miski enam selga. Ta valis ühed avaramad džiinid, millesse ta suutis ülemist nööpi lahti jättes sisse pugeda, ja sandaalid.

      Veel kord pilk peeglisse. Pole paha, jõudis Lila järeldusele. Nihe paremuse poole oli kindla peale olemas. Ta ei kavatsenud ju lõppude lõpuks minna mingisse erilisse kohta. Ehkki oleks ju olnud meeldiv kuhugi lõunatamiseks sisse astuda, kui need tegemised on tehtud. Pärast kogu seda majas veedetud aega oli ta selle kahtlemata ära teeninud. Mõnda meeldivasse kohta, kus ta saaks väljas süüa. Pole just palju midagi meeldivamat, kui juua vabas õhus istudes klaasike teed ja süüa üks salat. Café des Amis oleks paras paik. Neil on imekaunis lõhnavate õitega väänkasvudega kaunistatud siseõu ja ülioivaline peakokk – ta käis korra nende lauas –, kes on СКАЧАТЬ