Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Brad sõid pärast õhtusööki alati kahe peale ühe kreemi, tõstes seda teineteisele lusikaga suhu nagu kaks teismelist, kes on teineteisesse nii juhmilt armunud, et ülejäänud maailma pole neile peaaegu olemaski. Kui õndsalikud olid olnud need kurameerimise päevad, kui kõik elu paljutõotavad tahud avanesid nende ees nagu raamatulehed. Kuidas nad küll naersid, kui Lila oleks äärepealt alla neelanud kihlasõrmuse, mille Brad oli vahu õhuliste kakaokurdude vahele sokutanud, ja siis jälle tol õhtul, kui Lila saatis Bradi õue paduvihma kätte, öeldes, et talle kõlbab ükskõik milline šokolaad, olgu Kit Kat, Almond Joy või vana lihtne Hershey’s, ning ärkas tund hiljem, nähes teda läbimärjana magamistoa uksel seismas, näol kõige lustakamatest lustakam naeratus ja käes hiigelsuur Tupperware toidukarp François’ … Pierre’i? … kuulsa šokolaadivahuga, millest oleks jätkunud terve sõjaväe toitmiseks. Just nimelt niisugune mees Brad oligi. Ta läks kohviku tagaküljele, kus tuled ikka veel põlesid, ja kolkis seni uksele, kuni keegi tuli tema vihmasajus läbi ligunenud viiekümnedollarilist vastu võtma. See oli kõige armsam asi üleüldse. „Taevake, Lila,” ütles Brad, kui ta lusikatäie vahtu huultele tõsis. „Kui sa niiviisi jätkad, sünnib ju poolenisti šokolaadist laps.”

      Aga ta oli omadega jälle sealmaal. David. David Centre on tema abikaasa. Lila pidi selle tõepoolest teatavaks võtma. Mitte et tema ja David oleksid kunagi üheskoos šokolaadivahtu söönud või Café des Amis’s käinud või üleüldse midagi kübekegi sellesarnast teinud. Sellel mehel ei olnud terves kehas küll ainsatki romantikakonti. Kuidas ta võis lasta niisugusel meesterahval endale abiellumise asjus augu pähe rääkida? Nagu oleks ta kõigest järjekordne punkt mingis üliolulises täitmist vajavate ülesannete nimestikus? Saada kuulsaks arstiks, linnuke. Lila Kyle rasedaks teha, linnuke. Täita oma aumehekohus, linnuke. David ei paistnud peaaegu teadvatki, kes ta säärane üldse on.

      Ta läks trepist alla. Väljas tulvas taevast alla päikesepaistet, mis täitis koridori nagu kullakarva gaas. Kui ta uksele jõudis, ringles tema soontes juba sulaselge elevus. Kui magus vabanemine! Pärast nii pikka kambris konutamist viimaks ometi välja tungida! Ta võis endale üksnes ette kujutada, mida David sellest teada saades ütleks. „Jumala eest, Lila, ma ju rääkisin sulle, et see ei ole ohutu. Sa pead lapsele mõtlema.” Aga lapsele ta mõtleski. Laps oligi põhjus. Just sellest David aru ei saanud. See David, kellel oli liiga palju tegemist maailma päästmisega, et teda lastetoas abistada, kes sõitis autoga, mille kütuseks on spargel või haldjatolm või tervisele kasulikud mõtted või mis iganes, ja kes jättis ta siia üksi. Üksi! Ja veelgi hullem ning tõesti kõige hullem oli see, et Davidile ei meeldinud Peeter Pikk-kõrv. Kuidas on võimalik, et ta sünnitab lapse mehele, kellele ei meeldi Peeter Pikk-kõrv? Lila jõudis järeldusele, et ei, ei ole Davidi asi, mida ta teeb, võttis esikulaualt ridiküli ja võtmed ning tõmbas välisuksel riivi eest. Ei ole Davidi asi, kas ta läheb välja või värvib lastetoa rohekaskollaseks, kinaverpunaseks või lillakaspruuniks. David sõitku seenele. Just nimelt seda ta võib teha.

      Lila Kyle ostab värvi ise.

      8

      Asedirektori kabinetis ei olnud see päev teps mitte hea päev. Tänane päev ehk 31. mai – sõdades langenute mälestuspäev, kuigi sellel polnud tähtsust – oli maailmalõpu moodi päev.

      Colorado oli üldiselt läinud. Coloradoga oli kaputt. Denver, Greeley, Fort Collins, Boulder, Grand Junction, Durango ja tuhat väikest linna nende vahel. Kõige värkemad õhuluurefotod nägid välja nii, nagu oleks tegemist sõjategevuse piirkonnaga – purunenud autod maanteedel, põlevad hooned ja kõikjal surnukehad. Päevasel ajal ei paistnud liikuvat keegi peale suurte spiraalina tiirutavate linnuparvede, otsekui oleks maailm läinud üle raisakotkaste keskväejuhatuse alluvusse.

      Kas keegi räägiks talle, kellele tuli pähe mõte tappa maha kogu Colorado osariik?

      Ja viirus liikus edasi. Laotas ennast igas suunas edasi nagu kaheteistkümne sõrmega käsi. Kui sisejulgeoleku ministeerium oli lõpuks tähtsamad osariikidevahelised liikluskoridorid sulgenud – nood koperdistest tagumendiaugud poleks suutnud iseennastki põlevast majast välja toimetada –, oli hobune juba tallist välja kapanud. Täna hommikuks olid haiguskontrollikeskused kinnitanud nakatumisjuhtumeid Nebraska osariigis Kearneys, New Mexicos Farmingtonis, Lõuna-Dakotas Sturgises ja Wyomingi osariigis Laramies. Ja tegemist oli kõigest neile teada olevate juhtumitega. Utah’s ja Kansases polnud veel midagi, kuid see oli üksnes aja, võib-olla mõne tunni küsimus. Virginias oli praegu kell pool kuus ja päikeseloojanguni jäi kolm tundi, läänes aga viis.

      Nad liikusid alati ringi öösiti.

      Staabiülemate ühendkomitee nõupidamine ei kulgenud hästi, ehkki Guilder polnud seda lootnudki. Kõigepealt võeti ette kogu erirelvade „probleem”. Sõjaväe tähtsad ninad ei olnud ennast kunagi tundnud eriti mugavalt selle suhtes, millega tegeleb erirelvade amet, see ei olnud neile ka just kuigi selge ega saanud nad aru, miks ta tegutseb väljaspool sõjaväelist käsuahelat ja saab oma eelarveraha koguni põllumajandusministeeriumist. (Vastus: aga seepärast, et põllumajandus ei huvita keda kuraditki.) Sõjaväelastel oleneb kõik hierarhiast ja sellest, kes urineerib tuletõrjehüdrandile kõige kõrgemalt, ning pagunikandjate meelest ei vastuta erirelvad kellegi ees ja selle üksikud tükid on kokku lapitud tosinast muust ametkonnast ja eraettevõtjast. Kõige rohkem meenutas see kolme tagurpidi pööratud kaardi hulgast õige äraaimamise sulimängu, kus emand liigub kogu aeg ega ole iial seal, kus ta sinu arvates peaks olema. Selle kohta, mida ERA tegelikult teeb, oli Guilder kuulnud mitmesuguseid naljatusi. „Erakordselt Rahumeelsed Asjamehed”. „Eeslirautajate Amet”. „Eriti Rabav Andevaesus”. Ja tema isiklik lemmik „Eriline Rämps, Allahinnatud”. (Ta oli koguni hakanud ametit rämpsulaoks nimetama.)

      Nõnda siis leidiski asedirektor Horace Guilder (kas pärisdirektoreid ongi veel kusagil olemas?) ennast istumast staabiülemate ühendkomitee ees (laua ümber oli piisavalt palju tähti ja triipe, panemaks gaidisalka võpatama), et pakkuda välja oma ametlik hinnang Colorado olukorrale. (Palun vabandust, me valmistasime vampiire. Tollal tundus see olevat hea mõte.) Järgnes tervenisti pool minutit rabatud vaikust, mille jooksul kõik ootasid, kes järgmisena rääkima hakkab.

      „Lubage mul kontrollida, kas ma sain teist õigesti aru,” leelutas esimees. Ta toetas kokkupandud käed lauale. Guilder tundis kaenlaalustest nõrguvat higi, mis vingerdas kogu ülakeha läbides allapoole. „Te otsustasite teisendada üht igivana viirust nii, et see muudaks tosin surmamõistetut hävimatuteks koletisteks, kes toituvad verest, ja teile ei tulnud pähe sellest kellelegi rääkida?”

      Noh, mitte just „otsustasime”. Guilder ei tulnud ERAsse päris selle alguses. Ta saabus juhtkonna vahetumise ajal, kui sinna rotiurgu oli maetud juba nii palju raha ja töötunde, et ta ei oleks enam saanud pidureid peale tõmmata, isegi kui oleks püüdnud. Projekti NOA juhiti niivõrd varjatud käsuahela kaudu, et isegi Guilder ei teadnud, kust see alguse sai – tõenäoliselt riiklikust julgeolekuagentuurist, kuigi tal oli tunne, et võib-olla ulatub ots veelgi kõrgemale ja vahest isegi Valgesse Majja endasse. Aga staabiülemate ühendkomitee ees istudes mõistis ta, et sellisel täpsel eristamisel polekski mõtet. Ta oli saatnud kolmkümmend aastat mööda teenistustes, kus nii paljud asjad olid salastatud, et tegelikult ei vastutanud mitte keegi mitte millegi eest. Jäi mulje, nagu puhkeksid seal ideed õitsele iseenda suva järgi. Mida me tegime? Ei, me ei teinud seda. Ja nii läkski kõik paberihunti. Ning täpipealt niisamuti pidi õige pea sündima ka erirelvade ameti ja arvatavasti ka Guilderi endaga.

      Kuid esialgu oli tarvis süü laiali jaotada. Kohtumisest sai kähku kisamisvõistlus ning Guilderit tabas üks verbaalne rusikahoop teise järel. Ta tundis kergendust, kui ta ruumist välja saadeti, sest teadis, et olukord on tema kontrolli alt väljunud. Edaspidi tegelevad sellega sõjaväelased nii, nagu nad tegelevad kõikide probleemidega: lasevad maha igaühe, kes nende vaateväljale ilmub.

      Kui nüüd järele mõelda, oleks Guilder ju võinud tutvustada olukorda diplomaatilisemalt. СКАЧАТЬ