Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Grey, kas sa ei mäleta?

      Midagi oli temaga valesti, päris tõega valesti. See polnud Iggy hääl, mida ta kuulis. Hääl oli tema peas. Kõik pinnad, millele ta pilk sattus, näisid värviküllusest lausa tuikavat. Ta hõõrus silmi, kuid see tegi asja üksnes veelgi hullemaks. Talle tundus, nagu ta mitte lihtsalt ei näe asju, vaid ka kombib, haistab ja maitseb neid, otsekui oleksid ta peas juhtmed lühisesse läinud.

      Kas sa mäletad … suremist?

      Ja äkitselt ta mäletaski, meenutus läbistas ta nagu rinda tunginud nool. Pikkamisi avanev meresinine kambriuks. Oma täielikud ja kohutavad mõõtmed omandanud katsealune Null kerkib ta kohale. Nulli lõuad ta kaelal ja vastakuti paiknevaid vaiaridu meenutavate puurivate hammaste pigistus. Null jätab ta rahule, sireenihuige, püssipaugud ja surevate meeste karjed. Ta komberdab koridori, mulje põrgust, kõikjalt paistev veri, mis katab värvina seinu ja põrandat, ja võikad jäänused – tapamaja, mis on täis jalgu, käsi ja köitena rippuvate soolikatega ülakehasid. Kurgule asetatud sõrmede vahelt paiskub tuiksoonest verejuga. Õhk vihiseb tast välja, ta vajub pikkamisi põrandale, embav pimedus, ähmasemaks muutuvad silmad ja siis käegalöömine.

      Oh jumal!

      Grey, tule minu juurde. Tule minu juurde.

      Ta sööstis numbritoast välja lõõmavasse päikesepaistesse. See oli hullumeelsus. Tema oli hullumeelne. Ta jooksis käsi kõrvadele surudes, midagi nägemata ja kindlat suunda säilitamata üle parkimisplatsi nagu suur kohmakas loom. Parklas seisis siin-seal mõni juhusliku nurga all paiknev auto, kusjuures üsna mitmel oli uks avatud. Kuid Grey hõõgvel aju ei suutnud seda tõsiasja jäädvustada ega märganud muidki ärevust tekitavaid üksikasju: hotelli esikülje sissepekstud aknaid, ilma ainsagi liiklusvahendita maanteed, tühja tanklat teisel pool teed, tanklahoone verega määrdunud aknaid ja justkui siestat pidava mehe kombel pumba najal lösutavat surnukeha, laastatud McDonald’sit, mille toolid, lauad, ketšupipakid, mänguasjad ning mitmes vanuses ja eri rassist kliendid olid vägivaldse hooga akendest välja paisatud, kahe miili kaugusel ikka veel põlevast haagisveokirusust kerkivat kemikaalisuitsu sammast ja linde. Laisalt pea kohal tiirutavaid võimsaid suurte mustade raipesööjate vareste, ronkade ja viude parvi. See kõik oli nagu halastamatu suvepäikese paistega üle kallatud tardunud pilt mõne kohutava lahingu tagajärgedest.

      Kas sa näed, Grey?

      „Jäta järele! Pea lõuad!”

      Ta komistas millelegi pehmele. Millelegi orgaanilisele ainele omaselt niiskele ja nätskele jalgade all. Ta kukkus neljakäpakile ja libises mööda asfalti edasi.

      Kas sa näed seda maailma, mille me oleme teinud?

      Ta pigistas silmad kinni. Ta hingeldas. Talle oli vaatamatagi teada, et see nätske asi on laip. Palun, mõtles ta, olemata ise sugugi kindel, kelle või koguni mille poole ta pöördub. Iseenda poole. Selle hääle poole peas. Jumala poole, kellesse ta polnud küll iial uskunud, kuid oli nüüd meelsasti valmis uskuma. Anna mulle andeks kõige eest, mida ma olen teinud. Anna andeks, anna andeks, anna andeks.

      Kui ta lõpuks vaatas, olid kõik lootused jõudnud ta juba maha jätta. See oli naisterahva surnukeha. Liha ta näol oli niivõrd kõvasti vastu luid imetud, et tema vanust oli raske kindlaks määrata. Ta oli rõivastatud dressipükstesse ja avara rinnaväljalõikega T-särki, mille kaelust palistas kitsas roosast pitsist krooge. Grey arvates oli ta voodis lebanud ja tulnud välja vaatama, mis on lahti. Ta lösutas poolviltu sillutisel ning ta õlad ja selg olid kõveraks väänatud. Tema kohal sumisesid suhu ja silmadesse tungivad ning sealt taas väljuvad kärbsed. Üks käsi oli pihk ülespoole asfaldile sirutatud, teine aga rinnale kõverdatud ja selle sõrmeotsad puudutasid haava kurgu all. See ei olnud korralik lõige või lõhe. Ta kõri oli kuni luuni küljest hammustatud.

      Ta ei olnud ainus. Grey vaateväli avardus nagu sündmuspaiga kohale tõstetaval kaameral. Vasakul oli kahekümne jala kaugusele pargitud suur Chevrolet’ pikap, mille juhiuks oli avatud. Tüse traksidega viigipükstes mees oli istmelt maha rebitud ja rippus nüüd poolenisti autos ja poolenisti väljas, pea pool armatuurlaua kohal kõlkumas, kuigi pead ennast ei olnudki. Pea oli kusagil mujal.

      Hotelli sissepääsu juures lamasid maas uued surnukehad. Rangelt võttes mitte kehad, see oli pigem inimese kehaosade vöönd. Üks naispolitseinik oli kohe pärast patrullautost väljumist seest tühjaks rapitud. Ta lösutas peaga porilauale toetudes, püstol ikka veel pihku surutud ja rind vihmamantli hõlmade kombel valla. Läikivas lillat värvi treeningülikonnas mees, kelle kaela ümber oli nii palju kulda, et sellega oleks saanud täita piraadi aardekirstu, oli õhku paisatud ja ta rindkere oli nagu tuulelohe ühe vahtra oksaharude vahele pidama jäänud. Alakeha oli leidnud endale asupaiga süsimusta Mercedese kapotil. Mehe jalad olid pahkluude kohalt ristatud, otsekui poleks keha alumine pool kuulnudki tõsiasjast, et ülejäänud osa on puudu.

      Selleks ajaks Grey teadis juba, et ta viibib omamoodi transilähedases seisundis. Midagi sellesarnast vaadates ei ole võimalik endale mingeid tundeid lubada.

      Asjad pani lõpuks paika see, keda polnudki kohal. Parkla väljasõidutee läheduses olid sattunud laupkokkupõrkesse Honda Accord ja Chrysler Countryside, mis olid esiotsa pidi akordionilõõtsadena teineteisesse kurdunud. Sedaani juht oli läbi esiklaasi maha lastud. Sedaan ise oli igas muus mõttes puutumata, kuid maastikuuniversaal nägi rüüstatud välja. Selle liuguks oli küljest kistud ja visketaldrikuna üle parkla lennutatud. Ukseava kõrval sillutisel lamas rämpsukuhja – kohvrite, mänguasjade ja suure mähkmepaki – keskel naise laip. Parajasti tema väljasirutatud käe haardeulatusest väljas oli maas tühi lapse kandmiseks mõeldud kõhukott. Mis lapsega juhtus? mõtles Grey.

      Ja siis tuli: Oi.

      Grey valis pikapi. Tal poleks küll olnud midagi Mercedesega sõitmise vastu, kuid ta oletas, et kastiga auto on tema jaoks mõistlikum. Kunagi ammu oli tal selles elus, mis ei paistnud nüüd enam mingit tähtsust omavat, olnud suur Chevrolet’, nii et pikap oli midagi tuttavat, mille külge klammerduda. Ta nihutas peatustatud juhi välja ja asetas ta sillutisele lebama. Paha lugu küll, et tal ei ole vaesele vennikesele pead anda. Teda niiviisi ilma peata maha jätta ei paistnud õige olevat. Kuid pead ei torganud kusagilt silma ja Grey oli juba piisavalt palju näinud. Ta vaatas ringi, et leida endale sobivat mõõtu ehk XXXL kingi – Null võis ju olla teinud temaga mida tahes, kuid jalalabasid polnud see küll kahandanud – ja langetas viimaks otsuse Mercedese mehe mokassiinide kasuks. Need olid Itaalia tallenahast ja pehmed nagu või ning ehkki varvaste kohalt jäid nad pisut kitsaks, saab sedasorti nahka venitada. Ta istus autosse ja käivitas mootori. Paak oli pisut rohkem kui kolmveerandi ulatuses täis. Grey arvas, et suurema osa Denverini jäänud maast sõidab ta sellega läbi.

      Ta oli juba liikuma hakkamas, kui talle tuli pähe veel üks mõte. Ta tõmbas käsipiduri peale ja läks numbrituppa tagasi. Ta naasis püstolit kehast pisut eemal hoides auto juurde ja asetas selle kindalaekasse. Siis lükkas ta käigu sisse ja sõitis minema, ainsaks kaaslaseks seesama püstol.

      6

      Emme oli magamistoas. Emme oli magamistoas ega liigutanud ennast. Emme oli magamistoas, kuhu ta ei tohtinud minna. Emme oli surnud mis surnud.

      Ära sa süüa unusta, kui mind enam ei ole, sest vahel sa ju unustad. Käi üle päeva vannis. Piim on külmikus, Lucky Charms kapis ja küpsetamisvalmis hamburgerivormid sügavkülmas. Pane need üheks tunniks 350 kraadi peale ja ära unusta pärast seda praeahju välja lülitada. Danny, ole mu suur poiss. Ma armastan sind alati. Ma lihtsalt ei suuda enam karta. Armastades emme.

      Ta oli pistnud selle kirjakese köögilauale soola- ja pipratopsi alla. Sool Dannyle meeldis, aga pipar СКАЧАТЬ