Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma arvan,” ütles Ignacio kurku puhtaks köhides, „et kuna sa oled ärkvel, oleks mul vist targem edasi minna. Mul on veel palju maad läbi käia.” Ta tõusis jalule ja ulatas püstoli ettepoole.

      Grey kõhkles. „Milleks mul püstolit vaja läheb?”

      „Eks ikka selleks puhuks, kui sul peaks tekkima tahtmine ennast maha lasta.”

      Grey oli liiga rabatud, et midagi vastata. Püstol oli küll see kõige viimane asi, mida ta vajas. Kui keegi leiab tema juurest püstoli, siis saadetakse ta kindla peale vanglasse tagasi. Kui ta ei teinud ühtki liigutust, et relv vastu võtta, asetas Ignacio selle voodilauakesele.

      „Pea selle üle siiski veidike aru. Sa ära hakka minu kombel venitama. Mida kauem sa ootad, seda raskemaks see läheb. Ja vaata, millises pigis ma nüüd olen.”

      Ignacio läks ukse juurde ja pöördus, et lasta pilgul viimast korda üle toa käia.

      „Me tegime seda tõesti. Ma ütlesin juhuks, kui sa peaksid kahtlema.” Ta hingas sügavalt sisse, puhus õhu põski punnitades välja ja keeras siis näo poolviltu lae poole. „Naljakas on sealjuures aga see, et ma ei mõista, millega ma olen hakkama saanud, et midagi sellesarnast ära teenisin. Tegelikult ma ju ei olnud nii halb. Ma ei tahtnud teha pooligi nendest asjadest. Ma lihtsalt olin niisuguseks loodud.” Ta vaatas uuesti Grey poole. Tema silmi kattis pisarakelme. „Nii too hulluarst kogu aeg rääkis. Ignacio, sa lihtsalt oled niisuguseks loodud.”

      Greyl polnud ainugi, mida ta peaks ütlema. Vahel ei olnudki midagi öelda, ja ta oletas, et praegu on just nimelt üks neid kordi. Ilme Ignacio näol tuletas talle meelde mõnd nendest vangidest, keda ta oli Beeville’is tundnud, ja need mehed olid nii kaua vanglas viibinud, et meenutasid vanaaegse filmi zombisid. Neil ei olnud mõelda millelegi muule peale mineviku, ees ootas neid aga tühjuse lõputu laotus.

      „Noh, kurat temaga.” Ignacio nuhutas ja hõõrus nina käeseljaga. „Nüüd pole enam mõtet selle üle hädaldada. Selle voodi, kuhu sa magama heidad, sead sa enda jaoks ise valmis. Mõtle mu jutu üle järele, eks ole? Kohtumiseni, Grey.” Ja ta oligi avatud uksest sisse tulvanud valgusevihu saatel läinud.

      Mida ta peaks sellest arvama? Grey lamas pikka aega liikumatult ja ta mõtted käisid ringiratast nagu kulunud rehv jääl. Üks osa temast ei olnud kindel, kas ta on ikka ärkvel või magab edasi. Ta vaatas tõsiasjad üle, et leida mõni niisugune koht, kust mõtted saaksid kinni hakata. Ta lamab voodis. Voodi on motellis nimega Punane Katus. Kui eeldada, et ta ei olnud just kaugele läinud, siis asus motell tõenäoliselt kusagil Colorados. Valgus akna taga ütles, et on hommik. Vigastatud ei paistnud ta olevat. Viimased kakskümmend neli tundi – võib-olla rohkem või vähem, aga tõenäolisel mitte enam kui üks ööpäev – olid tal peast kustunud.

      Sellest ta oligi sunnitud alustama.

      Ta ajas ennast küünarnukkidele. Tuba lehkas higi ja suitsu järele. Ta tunked olid määrdunud ja põlvede kohalt rebenenud. Ta liigutas varbaid ning liigesed ragisesid ja naksusid. Kõik asjad näisid siiski toimivat.

      Ja kui mõtlema hakata, siis kas pole tõsi, et ta tunneb ennast nüüd paremini? Mitte üksnes paremini, vaid kohe palju paremini. Peavalu ja uimasus olid kadunud. Pilk selge. Jäsemed olid pringid ja tugevad ning täis uut vedruna kokkusurutud energiat. Suus oli küll ikka veel sant maitse – leida hambahari või nätsupakk oli ta esimene ülesanne –, kuid igas muus mõttes oli Grey triksis-traksis.

      Ta keeras jalad põrandale. Tuba oli väike – ruumi jätkus siin ainult pruuni-oranžikirjude päevatekkidega voodite ja televiisoriga lauakese jaoks. Aga kui ta võttis kaugjuhtimispuldi, et televiisor mängima panna, ei saanud ta sealt kätte muud peale sinise ekraani ja telefoni valimistooni meenutava heli. Ta plõksutas kanalid läbi, kohalikud jaamad, CNN, sõjaajaloo kanal ja ka GOVTV olid kõik sinised. Noh, see lihtsalt ei kõlba kuhugi. Ta peab sellest administraatorile rääkima. Ehkki nii palju kui ta ise mäletas, ei olnud ta numbri eest maksnud ja rahakott oli talt ära võetud juba mitu kuud tagasi, kui ta tsooni saabus.

      Tsoon, mõtles Grey, ja see sõna sadas tema sisikonda nagu kivi. Olgu kõik ülejäänu tõde või mitte, igatahes oli ta omadega rängalt puntras. Sa lihtsalt ei tõuse niisama püsti ega lähe sealt minema. Ta mäletas loata lahkunud koristajaid Jacki ja Sami ning seda, kui tige Richards siis oli. Too aga ei olnud leebelt öeldes inimene, keda sa tahaksid tigedaks ajada. Juba üksainus pilk tema poole kiskus Greyl soolikad krampi.

      Võib-olla seepärast panidki kõik koristajad plehku. Võib-olla Richards oligi see, mida nad kartsid.

      Seejärel valdas teda janu, meeletu ja hullunud janu, otsekui poleks ta päevade viisi tilgakestki joonud. Ta surus näo vannitoakraani alla, neelas raevukate sõõmude kaupa ja laskis veel üle näo voolata. Grey, võta hoogu maha, ütles ta endale, sul läheb süda pahaks, kui sa niiviisi jood.

      Liiga hilja. Vesi tabas ta kõhtu kõrgusest langeva lainena ja järgmine asi, mida ta tajus, oli see, et ta põlvitab klosetipoti servade külge klammerdudes maas ja oksendab vee taas välja.

      Noh, see oli küll nõme. Süüdistada polnud tal selles kedagi peale iseenda. Ta jäi veel hetkeks põlvili, et oodata, kuni krambid üle lähevad, ja hingas sisse omaenda okse haisu – enamasti koosnes see küll veest, kuid lõpuks tuli munarebu meenutav kleepuv klomp, mis kujutas endast kahtlemata Burgundia moodi loomaliha seedimata jäänuseid. Ilmselt pingutas ta ka midagi üle, sest kõrvad kumisesid ja neist kostev nõrk, peaaegu mittekuuldav pinin oli nagu tillukese mootori undamine kusagil sügaval kolba sees.

      Ta ajas ennast vaevaga jalule ja uhtus okse potist alla. Ta nägi tualett-tarvete riiulil puutumata seepide ja kosmeetikavedelikega kandikul ka suuloputusvee pudelit, rüüpas sealt lonksu, et kõrvaldada suust see maitse, kuristas kaua ja kõvasti ning sülitas siis valamusse. Seejärel vaatas ta peeglist oma nägu.

      Grey esimene mõte oli, et keegi heidab tema üle nalja. Heidab keerulist, üldsegi mitte naljakat ja ebatõenäolist nalja ning on asendanud peegli aknaga, mille taga seisab keegi palju noorem ja parema välimusega mees. Soov käsi välja sirutada ja meest puudutada oli nii tugev, et ta tegigi seda, kusjuures mees peeglis jäljendas tema liigutusi veatult. Mida kuradit, mõtles Grey, ja ütles selle siis ka välja: „Mida kuradit?” Nägu, mida ta silmitses, oli sihvakas, puhta nahaga ja veetlev. Lopsakas juukselakk oli kõrvadele kammitud ja värvuselt tumeruuge. Silmad olid selged ja erksad. Nad sädelesid päris tõega. Grey polnud kordagi elus nii hästi välja näinud.

      Tema pilgu alla jäi ka miski muu. Mingi jälg kaelal. Ta kummardus pead taha kallutades ettepoole. Kaks rida sümmeetriliselt asetsevaid piisakujulisi süvendeid, mis moodustasid enam-vähem ringjoone, kusjuures selle sõõri ülaserv ulatus lõuaservani, alumine aga ümbritses kaarjalt rangluid. Haav oli roosakas, otsekui oleks see alles hiljaaegu tervenenud. Põrgu päralt, millal see veel juhtus? Lapsepõlves hammustas teda korra koer. Just niimoodi see välja nägigi. See oli vana ja pahur krants, keda Grey sellegipoolest armastas, sest koer oli midagi, mis kulus talle, aga armastas ainult kuni päevani, kui too tema kätt hammustas ja hammustas pealegi ilma mõjuva põhjuseta. Grey tahtis ju kõigest talle küpsist anda … ja seejärel lohistas isa looma õue. Grey mäletas selgesti kaht lasku, kusjuures esimesele järgnes kiunuv haugatus ja teine vaigistas koera igaveseks. Koera nimi oli Buster. Grey ei olnud aastaid kordagi temale mõelnud.

      Aga see värk tema kaelal. Kust see tuli? Selles oli midagi tuttavlikku – oli kunagi juba nähtud asja tunne, otsekui oleks see mälestus olnud talletatud tema peas valesse laekasse.

      Grey, kas sa tead?

      Grey pöördus peeglist ära.

      „Iggy?”

      Vaikus. Ta СКАЧАТЬ