Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mida ta küll oli mõelnud?

      Mida nad kõik olid mõelnud?

      Ja ometi polnud kahtlustki, et Lear oli olnud millegi jälil. Suur Jonas Lear – Harvardi haridusega biokeemik, kelle IQ oli mustmiljon ja kes oli vähimagi kahtluseta loonud paleoviroloogia nimelise teadusharu, mis otsis üles ja äratas taas ellu muistseid organisme – avaldas muljet isegi Guilderile. Leari erialakaaslaste ringkonnas oldi üldiselt arvamusel, et kunagi saab ta kindla peale Nobeli auhinna. Heakene küll, võib-olla ei olnud surmanuhtluse täideviimist ootavate vangide rakendamine kõige nutikam käik. Ja kindlasti ei olnud Learil peas kõik kruvid kõvasti kinni keeratud. Aga tuli paratamatult tunnistada, et selle ideega kaasnesid teatavad võimalused. Näiteks võimalus mitte surra. Mitte kunagi. Guilder oli hiljaaegu avastanud, et siinkohal on tal mängus ka sugugi mitte väike isiklik huvi.

      Tema ainus lootus oli see tüdruk.

      Perekonnanimeta Amy. Kolmeteistkümnes katsealune, kes näpati Tennessee osariigist Memphisest ühest nunnakloostrist, kuhu ema oli ta jätnud. Selliseks asjaks luba andes ei tundnud Guilder ennast just päris mõnusalt. Armas jumal, ta on ju laps. Keegi pidi teda paratamatult märkama, ja teda märgatagi: enne kui Wolgast ta kohale tõi, olid kõik korrakaitsjad Oklahoma liikluspolitseinikest kuni kohtutäituriteni teda otsides kogu riigi läbi kamminud, hullumeelne Richards aga oli jätnud endast maha miililaiuse laibarea. Une pealt maha lastud nunnad kloostris. Kaks väikelinna võmmi. Kuus kohvikus istunud inimest, kelle ainus eksitus seisnes selles, et nad olid tulnud Wolgasti ja tüdrukuga ühel ajal hommikust sööma.

      Kuid Leari isiklik nõudmine see tüdruk hankida ei olnud midagi niisugust, mille Guilder oleks saanud kõrvale heita. Kõiki vange nakatati pisut teisendatud viirusevariandiga, kuigi tulemused olid samasugused. Haigestumine, kooma ja moondumine, ning järgmine asi, mida sa teadsid, oli see, et nad ripuvad pea allapoole laes ja rapivad küülikut. Amy variant oli aga teistsugune. See ei olnud pärit biokeemik Fanningult, kes nakatus Leari rappaläinud Boliivia-retke, vaid tuli kogu selle värgi käivitanud matkajate salgalt – need ravimatut vähktõbe põdenud haiged käisid maheturismifirma Viimane Soov vahendusel džunglis seiklemas. Kõik nad surid seejärel ühe kuu jooksul insuldi, infarkti või aneurüsmi tagajärjel ehk nende kehad läksid lihtsalt lõhki. Kuid vahepeal nende tervislik seisund paranes märkimisväärselt – ühele mehele kasvasid koguni juuksed uuesti pähe – ja nad surid vähktõvest vabanenuna. Katse Leari mõtteid lugeda oleks olnud tulutu ettevõtmine, kuid ta oli hakanud uskuma, et see variant ongi lahendus. Küsimus oli selles, kuidas esimest katsealust elus hoida. Seepärast ta valiski välja noore ja terve tütarlapse Amy.

      Ja asjast sai asja. Guilder teadis, et sai asja. Sest Amy ongi senimaani elus.

      Guilderi kabinet asus Fairfaxi maakonnas igas muus mõttes ilmetu madala föderaalasutuste hoone kolmandal korrusel – ERA jagas maja muu hulgas ka tehnoloogiate hindamise büroo, sisejulgeoleku ministeeriumi jõujaamade eriüksuse, riikliku ookeani- ja atmosfääritalituse ning laste päevakoduga – ja selle aken vaatas 66. osariikidevahelise maantee poole. Oli mälestuspäeva nädalavahetusele järgnev esmaspäev, kuid maanteel polnud peaaegu ainsatki autot. Paljud inimesed olid linnast juba lahkunud. Guilderi ettekujutuse kohaselt nõuti nüüd sisse rohkesti tänuvõlgu. Ämm New Yorgi osariigi põhjaosas. Sõber mägedes palkmajakeses. Aga kuna kogu lennuliiklus oli peatatud, said inimesed sõita ainult teatavale kaugusele, ja suurt vahet seal lõppude lõpuks ei olnudki. Pole võimalik ennast igavesti looduse eest peita. Või vähemalt nii oli Guilderile räägitud.

      Tüdruk oli kuidagiviisi Coloradost minema pääsenud. Mõne tunni pärast püüti tema tunnussignaal kinni Wyomingi lõunaosas. See tähendas, et ta viibib autos ega ole üksi, sest keegi pidi ju autot juhtima. Seejärel ta kadus. Tema biomonitori raadiosaatja oli väikese levialaga ja tehiskaaslaste jaoks liiga nõrk. Ta pidi jääma kõigest paari miili kaugusele mõnest mobiilsidemastist ja pealegi mitte kohaliku, vaid föderaalse jälgimisvõrguga ühendatud süsteemi mastist. Wyomingis aga oli tähtsamatest maanteedest kaugemale hoidudes kerge neid vältida. Ta võis praegu olla kus tahes. Inimene, kelle seltsis ta viibis, oli taibukas.

      Uksekoputus katkestas ta mõttejärje. Guilder pööras ennast aknalt ära ja nägi uksel seismas ameti peatehnikut Nelsonit. Tont küll, mis nüüd lahti on?

      „Mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid,” kuulutas Nelson.

      Nelson kandis nagu ikka musta värvi T-särki ja džiine, tema kasimata jalad olid aga topitud plätudesse. Kiire jutuga Nelson oli Rhodesi stipendiumi saades lõpetanud Massachusettsi tehnoloogiainstituudi mitte ühe, vaid kahe doktorikraadiga – biokeemia ja infosüsteemide alal – ning tarkuselt kõikidest teistest hoones viibijatest miili võrra eespool, kusjuures see tõsiasi oli talle endale liigagi hästi teada. Talle oli ikka veel omane noore inimese hoiak pidada maailma terveks sarjaks pisut ärritavateks probleemideks, mida loovad inimesed, kes ei ole nii vinged ja nutikad, kui on tema ise. Ehkki nende suhted olid südamlikud, oli Nelsonil kombeks kohelda Guilderit nagu tudisevast vanurist lapsevanemat, kes väärib küll austust, aga pole enam päris täisväärtuslik, ja see tekitas nördimust, sest tuli tegelaselt, kes kammib juukseid vist ainult igal neljandal päeval, kuigi Guilder oli sunnitud möönma, et lausa alusetu selline suhtumine ka ei olnud. Nelson ei olnud viiekümne seitsmene nagu Guilder, vaid kahekümne kaheksane, ning kõik, mida ta tegi, pani Guilderi ennast vanana tundma.

      „Kas tüdrukust on mingeid märke?”

      „Nada.” Nelson sügas oma sassi habet. „Neid ei ole me saanud.”

      Guilder hõõrus magamatusest kipitavaid silmi. Ta pidi koju minema, et duši all käia ja puhas ülikond selga panna. Ta polnud kahe ööpäeva jooksul kontorist lahkunud, oli tukkunud sohval ainult mõne silmatäie ja toitunud müügiautomaatide rämpsust. Ka sõrmedega oli midagi lahti. Need olid tuimad ja kihelesid.

      „Sa ju ütlesid midagi heade uudiste kohta?”

      „Sõltub sellest, kuidas asja vaadata. Väljendusvabaduse seisukohalt ei ole tegu tõenäoliselt just parima uudisega, aga näib, et keegi on selle Denveri kuutõbise lõpuks vaikima sundinud. Minu oletuse kohaselt oli see RJA või siis sai mõni Leari lemmikloomake ta viimaks ometi kätte. Emmal-kummal juhul on too eputis eetrist igaveseks väljas.”

      Denveri Viimane Kaitseliin … Guilder oli nagu kõik teisedki tema videoid vaadanud. Seda selli tuleb söakuse eest tunnustada. Tema isiku kohta liikus ringi mitmesuguseid teooriaid ja üldise arvamuse kohaselt oli ta erivägedes või mereväe eriüksustes teeninud endine sõjaväelane.

      „Ja milline on siis see halb uudis?”

      „Haiguste kontrollist saabusid äsja uued numbrid. Paistab nii, et esialgses algoritmis ei võetud õigesti arvesse seda, kui palju need elukad süüa armastavad. Kui nad oleksid minu käest küsinud, oleksin võinud neile öelda. Küsimus on kas selles või siis on mõni suveks tööle võetud intern unelenud, kuidas ta oma plikale viimati keeras, ja kusagil koma valesse kohta pannud.”

      Mõnikord meenutas Nelsoniga vestlemine katset hoida viieaastast last õigel järjel. Küll geeniust, kuid sellegipoolest viieaastast. „Palun lase lihtsalt tulla.”

      Nelson kehitas õlgu. „Praeguse seisuga näib kõige värskemate prognooside alusel sedamoodi, et meid ootab ees tihendatud ajagraafik. Midagi kolmekümne üheksa päeva kanti.”

      „Kas sa pead silmas rannikuid?”

      „Hm, mitte just täpselt.”

      „Mida siis?”

      „Kogu Põhja-Ameerika mandrit.”

      Guilderi silmade eest jooksis läbi hall vari. Ta oli sunnitud istet võtma.

СКАЧАТЬ