Kaksteist I. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas tõele. Millegi sellesarnasega ei olnud Kittridge kogu oma elu jooksul veel sõitnud.

      5

      Mõne aja, tegelikult pika aja jooksul, mis ei olnudki üldse aeg, ei viibinud Lawrence Grey nime all tuntud mees – endine Beeville’i meeste parandusasutuse vang ja Texase avaliku julgeoleku ametis registreeritud seksuaalkurjategija, projekti NOA ja erirelvade ameti tsiviilisikust töötaja Grey Allikas ja Öö Vallandaja – mitte kusagil. Ta ei olnud miski ega olnud tal kohta, ta oli olematuks muudetud olevus, kellel polnud ei mälu ega ajalugu, ja tema teadvus oli lahustunud mõõtmete ja kallasteta merre. Laia ja tumedasse tema nime pomisevate häälte merre. Grey, Grey. Nad olid ja neid ei olnud, nad hõikasid teda, kui ta tumedusega ühte sulanuna üksinda triivides igaviku ookeanil hõljus. Ja kõige kohal olid tähed.

      Aga mitte üksnes tähed. Nüüd oli tulnud ka valgus – tema näo kohal paisuv pehme kuldne valgus. Üle selle liikusid laste pabertuulerattana tiirlevad varjuterad, millega kaasnes aordi või südame moodi pekslev tuks-tuks-tuks, mis pulseeris selle ratta keerlemise taktis. Grey jälgis imelist tiirutavat valgust ja tema teadvusetusse hiilis mõte, et see mida ta silmitseb, on Jumal. Valgus on Jumal seal üleval oma taevas, ta liigub vee kohal, riivates maailma palet nagu eesriide serv, puudutades ja õnnistades iseenda loodut. See teadmine lõi Grey sees õitsele jõulise leebusepuhangu saatel. Milline rõõm! Milline mõistmine ja andestus! See valgus on Jumal ja Jumal on armastus. Greyl tuli üksnes sinna siseneda, tuli minna valguse sisse ja tunda igavesti seda armastust. Ja üks hääl ütles:

      Grey, aeg on kätte jõudnud.

      Tule minu juure.

      Ta tundis, kuidas teda ülespoole kergitatakse. Ta tõusis kõrgemale ja taevas laotas sellal oma tiivad laiali, võttis ta vastu ja viis ta valgusse, mida oli peaaegu talumatult palju, ning siis see saabuski: eredus, mis oli sama pimestav ja pühkis kõik olematuks nagu see kisendus, mille ta ise kuuldavale tõi.

      Tõusev Grey. Uuena sündinud Grey.

      Grey, tee silmad lahti.

      Ta tegi seda. Ta avas silmad. Ta pilk nihkus tasapisi fookusesse. Ta näo ees keerles ebameeldivalt tume moodustis.

      See oli laeventilaator.

      Ta pilgutas silmi, et rähmast vabaneda. Mõru maitse vooderdas suud nagu märg tuhk. Toale, milles ta lamas, oli omane ketimotelli eksimatult äratuntav hõngus: kriipiv päevatekk ja odav vahtkummipadi, aukuvajunud madrats all ja koreda tekstuuriga lagi üleval ning taaskäideldud ja liiga palju kasutatud õhu lõhn sõõrmetes. Tema aju oli tühi nagu lekkiv ämber, keha aga želatiini moodi lodev vormitu mass. Isegi pea liigutamine kippus kujunema üle jõu käivaks vägitükiks. Ruumi valgustas kardinate vahelt sisse imbuv kleepuvkollane päikesepaiste. Tiivik pea kohal muudkui tiirles ja tiirles kinnitusklambrite vahel kõikudes ning kulunud laagrid kriiksusid rütmiliselt. See vaatepilt söövitas ta närve nagu nuusksool, kuid ometigi ei suutnud ta pilku ära pöörata. (Ja kas see tuikav heli ei olnud seotud unenäos nähtuga? Särava valgusega, mis teda ülespoole kergitas? Aga ta ei mäletanud enam.)

      „Tore, sa oledki üleval.”

      Teise voodi serval istus põrandale vaatav mees. Pisike ja pehme mees, kes täitis oma tunked nagu vorst kesta. Ta oli üks projekti NOA koristajate nime all tuntud tsiviilisikutest töötajatest, kelle ülesanne oli kõrvaldada piss ja pask ning pikkamisi segaseks minnes tundide viisi valvata ja jälgida. Nad olid viimse kui üheni põlatud ja unustatud seksuaalkurjategijad, mehed oma lugudega, mida keegi ei võtnud vaevaks mäletada, ning nende keha oli hormoonidega pehmeks tehtud ja meeled ja vaim kesksoost kui kohitsetud koer.

      „Ma arvasingi, et ventilaator ajab asja korda. Kui tõtt rääkida, siis mina ei suuda selle riistapuu poole isegi vaadata.”

      Grey püüdis midagi vastata, kuid ei suutnud. Keel oli otsekui röstitud, nagu oleks ta ära tõmmanud miljard sigaretti. Silmade ees oli kõik taas vesiseks läinud. See kuradima pea oli lõhkemas. Oli möödunud aastaid ajast, kui ta oli joonud üle paari õlle korraga – nende rohtude tõttu oled sa liiga unine ega tunne enam millegi vastu kuigi suurt huvi –, kuid Grey mäletas, mida pohmelus tähendab. Just nimelt niisugune tunne see oligi. Nagu kõige rängem pohmelus maailmas.

      „Grey, milles on küsimus? Kas kass neelas keele alla või?” Mees kihistas omaenda nalja peale naerda. „Tead sa, see on naljakas. Olukorda arvestades istuks mulle praegu sutsuke kassiliha tatari moodi.” Ta pöördus kulme kergitades Grey poole. „Ära tee nii jahmunud nägu pähe. Küll sa hakkad aru saama, mida ma silmas pean. Selleks kulub küll mõni päev, aga siis see jõuab tõepoolest rängalt pärale.”

      Greyle tuli meelde mehe nimi: Ignacio. Ehkki too Ignacio, keda Grey mäletas, oli vanem, kulunum, tüseda kortsus otsaesisega, nii suurte ihupooridega, et nendesse oleks võinud auto parkida, ja lõuavoltidega, mis lotendasid nagu bassett hound’il. See Ignacio siin roosatas tervisest – ta oli sõna otseses mõttes roosa, põsed õhetasid, nahk oli sile kui titel ja silmad sädelesid nagu tsirkooniumitükikesed. Isegi ta juuksed nägid nooremad välja. Aga selles, kes ta on, polnud tätoveeringu tõttu võimalik eksida – tema türbi avara kraeava vahelt tõusis mööda kaela ülespoole laialivalguva ja sinaka vanglatušiga joonistatud kobra.

      „Kus ma olen?”

      „Tead sa, ühe kenakese supi sees. Me oleme Punases Katuses.”

      „Kus?”

      Mees turtsatas korraks. „Selles kuradima Punases Katuses, Grey. Kas sa arvasid, et nad saadavad meid Ritzi?”

      „Nemad?” mõtles Grey. Kes need nemad on? Ja mida pidas Ignacio silmas „saatmise” all? Saadetakse milleks? Ja sel hetkel märkas Grey, et Ignacio hoiab midagi kõvasti peos. Kas püstolit?

      „Iggy? Mida sa selle asjaga teed?”

      Ignacio kergitas laisalt pika rauaga 45-kaliibrist püstolit ja vaatas seda kulmu kortsutades. „Ilmselt suurt ei midagi.” Ta osutas peaga ukse suunas. „Ka need teised sellid oli mõnda aega siin. Aga nüüd on nad läinud.”

      „Millised sellid?”

      „Jäta nüüd, Grey. Sa ju tunned neid selle. See kondine George. Eddie mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Hobusesabaga Jude.” Ta vaatas Greyst mööda kardinate poole. „Tõtt-öelda ei meeldinud ta mulle kunagi. Ma olen kuulnud sellest värgist, millega ta hakkama sai – mitte et ma hakkaksin kellelegi edasi rääkima. Aga see mees oli läbi ja lõhki jälk.”

      Ignacio kõneles teistest koristajatest. Mida nad kõik siin teevad? Mida tema siin teeb? Püstol polnud hea märk, kuid Grey ei osanud esile manada ühtki mälestuskildu selle kohta, kuidas ta sattus sinna, kus ta praegu viibis. Kõige viimane asi, mis talle meenus, oli õhtustamine tsooni sööklas – rammusas kastmes loomaliha Burgundia moodi koos vormikartulite ja roheliste ubadega ning kokakoolaga, et kõik alla uhtuda. See oli tema lemmikroog ja loomaliha Burgundia moodi ootas ta alati rõõmuga. Ehkki kui ta praegu niisugusele toidule ja selle rasvasele maitsele mõtles, tõmbus kõht iiveldusest krampi. Kurku purskus sappi. Ta pidi viiv aega vaeva nägema lihtsalt selleks, et hingata.

      Ignacio viipas püstoliga loiult ukse poole. „Vaata ise, kui tahad. Kuid ma olen üsna kindel, et nad on läinud.”

      Grey neelatas. „Kuhu läinud?”

      „Sõltub asjaoludest. Eks sinna, kuhu nad pidid minema.”

      Grey ei saanud mitte millestki aru. Ta ei osanud välja nuputada isegi seda, milliseid küsimusi ta peaks esitama. СКАЧАТЬ