Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli

Чтение книги онлайн.

      Karjakasvatuse algus oli ambitsioonikas. Kilgi ainuomanduses oleval firmal OÜ Elikante oli osalus sellistes ettevõtetes nagu OÜ Nurmus Grupp ning Marga Roosikasvatus, millest moodustuski esialgne lambakasvatusettevõte. Hiljem tekkis Elikante omandisse veel Eesti Lambakasvatuse Tõukeskus OÜ, kuid see oli ette nähtud varade kantimiseks, kui algsed lambakasvatusfirmad pankrotistuma hakkasid.

      Kuid alguses osteti massiliselt lambaid ning palgati inimesi, ajakirjandus raporteeris Kilgi karja kasvamisest Eesti suurimaks lambakarjaks. Projekti hakkas juhtima nii usaldusväärne mees nagu Eesti Lambakasvatajate Seltsi tõuaretuse peaasjatundja Hillar Kalda. Kuid nagu sedasorti lennukate ideedega Kilgi kontsernis ikka kippus juhtuma, nappis käibevahendeid ning üsna varsti selgus tõsiasi, et ilma söömata lambad elada ei oska. Kohaliku omavalitsuse töötajate ning veterinaarametnike läbiviidud inspekteerimistel ja kontrollimistel ilmnes muidki puudusi.

      Lambad hakkasid massiliselt surema ning Kilk süüdistas Kaldat. Tartu Postimehele antud intervjuus ütles Kilk Kalda kohta: „Tegemist on äriliselt täiesti saamatu vennaga.“ Mis puutus tol hetkel Nurmus Gruppi ähvardavasse kohtuasja, siis soovitas Kilk ajakirjanikul mureta olla: „Selle eest hoolitsen mina ja mingit kohtussekaebamist ei tule.“ Mõningad võlausaldajad saidki pärast ajakirjanduse sekkumist oma raha kätte, kuid see oli lühiajaline seis. Maksmata arvete ning tasumata riigimaksude kuhjumine kestis.

      Sama tempoga kulges kogu suure lambakasvatuskeskuse allakäigutee ning jutud ja reportaažid koplis kümnete ja sadade kaupa surevatest lammastest muutusid järjest sagedasemaks. Küsimus muutus ebameeldivaks ka Rein Kilgile endale, kes lasi teatada, et lambakasvatus teda enam ei huvita, tema sellega ei tegele ning kommentaare tuleb küsida inimestelt, kes firmat juhivad. Nurmus Grupi omand liikus otseselt Kilgi kontrolli all olevalt OÜ Elikantelt Kilgiga seotud, kuid tol hetkel ka kaasaktsionäridele kuulunud AS-i Pere Leib kätte. Inkassofirmade ning riigimaksude võlgnevus jäi üles ning ettevõte Nurmus Grupp läks pankrotti. Pankrotimenetlus rauges, kuna firmal polnud vara nõuete ja menetluse kulude katteks.

      Kui Nurmus Grupp pankrotistus, kanditi tolleks hetkeks alles jäänud lambad firmale Eesti Lambakasvatuse Tõukeskus. Selle aadressiks oli Kilgile kuulunud kinnistu, toonane omanik aga Kilgile kuulunud Tartu Sadama juht Peeter Kukk. Lambakasvatust asus uues ettevõttes arendama varem pedagoogina töötanud Toomas Kõiv. Taas anti lubadusi asjad korda ajada ning massiline lambapiinamine lõpetada. Paraku tulutult. Veterinaar- ja toiduameti Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja asetäitja Arbo Kepi hinnangul võiks ärimehed tegeleda äriga, mitte põllumajandusega. „Viimati oli sellel ettevõttel registri järgi 700 lammast, aga tegelikult tunduvalt vähem,“ ütles Kepp reporter Nils Niitrale 2012. aasta märtsis antud intervjuus. Tema sõnul jätsid Kilgi firmad täitmata elementaarse kohustuse anda seitsme päeva jooksul teada loomade hukkumistest ja liikumistest teise karja. Lambakasvatuse juhtimissüsteem oli Kepi hinnangul mäda igal ajahetkel, mil veterinaarametnikud selle karjaga kokku puutusid. „Otsest taudi karjas polnudki, oli loomakasvataja süsteemne viga – lambad tahavad saada süsteemset karjatamist erinevates koplites, mitte seda, et neid peetakse pikaajaliselt ühel rohumaal,“ selgitas Kepp, „lambad olid otsast otsani parasiite täis, see oli jube, mis seal oli.“ Hiljem suremus siiski mõnevõrra vähenes, kuid oli ikkagi loomulikust väljalangemusest suurem. „Kõige suurem väljaminek ühe kuu jooksul oli 108 täiskasvanud lammast,“ tunnistas Kepp. Lambaid ka lihtsalt kadus koplitest ära. „Haldussuutmatus käib sõnaga „Kilk“ kaasas – see on täielik bardakk. Ei tahaks midagi arvata, aga ei saa ka midagi head öelda,“ sõnas Kepp. Ka lammastele laudas antud sööt kippus olema ebakvaliteetne.

      Kilgi hädaks kujunes ka see, et ehkki tal oli vahepeal nii tapamaja kui ka kaks lihatööstust, puudus tal võimekus lambaid realiseerida. „Tekkis elementaarne rahapuudus,“ ütles Kepp. „Nagu me teame, on kõik Kilgiga seotud põllumajanduslikud projektid läinud hingusele. Ta ostis toimiva tapamaja, aga kuna ta ei investeerinud sinna midagi, panime selle tapamaja kinni.“

      Kilgi lihatööstusi juhtinud Elmut Paavel meenutas kontsernis valitsenud korralagedust, mis takistas lambakasvatusel ja lihatööstusel koostööd tegemast. Tema sõnul oli Kilgi farmis mingil hetkel küll lambaid, mis pidanuks jõudma Lihameistri tööstuseni, aga kui oli vaja lammast kätte saada, siis ütlesid lambakasvatuse kohalikud ülemused, et neil ei ole kedagi, kes lambad kinni püüaks. Nälgivate lammaste toitmiseks tegi Paavel Kilgile ettepaneku küsida Pere leivatööstuselt tootmisjääke, kõrbenud leiba ja praaksaia. Mõnda aega nii tehtigi, kuid siis teatas leivatööstuse kaasomanik Neeme Raig, et kuna lambakasvatus nende koorikute eest raha ei maksnud, siis lõpetas ta nende andmise ära.

      2012. aasta kevadel müüdi Kilgi suurejooneliseks planeeritud lambakarjast maha viimased sadakond lammast ning selle etapi Eesti lammaste tõuaretuses võis tulemusteta lõppenuks lugeda. Kui mitte arvestada tulemuseks maksuvõlgu ja partneritele maksmata jäänud raha.

      Nurmus Grupp jättis riigile maksmata 913 207 krooni riigimakse ning 225 779 krooni intresse.

      Äia vennalt välja petetud leivatehase pankrotti juhtimine ehk leivad ühte kappi Kilgi moodi

      Paljuhaarmeline toiduainekontsern, milles kõik etapid alates toiduainete tootmisest kuni valmis roogade serveerimise ning söömiseni kuulub ühele omanikule, paistis uue millenniumi alguses olevat Rein Kilgi suur helepruun unistus – vähemalt intervjuude põhjal, mis tol ajal ajakirjanduses ilmusid. Lambakasvatus-tapamaja-restoran oli СКАЧАТЬ