Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli eesmärgiks hoopis erinevatele juriidilistele kehadele eurorahasid taotleda ning firmad seejärel pankrotti lasta.

      Kuidas asjad tegelikult olid, seda on tagantjärele raske öelda ning võib olla, et mingil hetkel jäi Kilk isegi oma juttu uskuma ning mõtles endast tõemeeli kui suure toidutööstuskontserni omanikust. Erinevaid katseid selle unistuse elluviimiseks aga saatsid pidevalt keerulised skeemid, konfliktid, võlgu jäämised ja pankrotid. Kuigi lühiajaliselt õnnestus Kilgil mõned toidutööstuse harud ka oma kontrolli alla saada, sünergiat sellest ei tekkinud. Paljud Kilgi ettevõtetes juhtidena töötanud inimesed peavad ebaõnnestumise peapõhjuseks lisaks üldisele korralagedusele Kilgi ärides ka kroonilist toorainete ja käibevahendite defitsiiti ehk rahapuudust.

      Kuna Rein Kilgi metalliäriga teenitud napp algkapital oli kinnisvara ning muude ostude peale juba 1997. aastaks ära kulunud, olid kõik tema hilisemad ärid rajatud laenudele. Vaatamata tollal pankades leidunud „Kilgi omapoiste“ abile, sai reeglina laene juurde siis, kui õnnestus omandada mõni järjekordne niinimetatud perspektiivikas ettevõtmine. Arusaadavalt läks ka laenude teenindamisele ja intresside maksmisele märkimisväärne hulk ressurssi, oma osa tahtsid ka arvukaid kohtuasju lahendavad advokaadid. Tagantjärele vaadates meenutab see tegevus kasiinosõltlase visklemist, kes oma mängukire rahuldamiseks võtab SMS-laenu ning hakkab seejärel järgmiste laenudega eelmise laenu intresse ning osamakseid tasuma, jätkates samas mängimist, lootuses kunagi saabuva peavõiduga maksta kuhjunud võlad. Peavõitu aga ei saabu ning sõltlane on sunnitud asuma kuritegelikule teele, varastama, petma ning otsima viise võlausaldajate šantažeerimiseks või kõrvaldamiseks. Vaid selle erinevusega, et Kilk jäi lisaks äripartneritele võlgu ka riigiasutustele ja – ametitele, teiste hulgas PRIA-le, EAS-ile, Kredexile ning maksuametile.

      Peale selle olid Kilgi kontserni asjad juriidiliselt aetud nii keeruliseks, et materjalide esimesel läbivaatamisel ei saa tehtud tehingutest selget sotti isegi äriküsimustele spetsialiseerunud advokaadid ega pankrotihaldurid, rääkimata siis lihtsast maksuametnikust või ajakirjanikust. AS Pere Leib, AS Pere Leib Tootmine, AS Pere, Pere Pagar, LT Pagar – firmade nimekiri, mis tegutsevad tegelikult samade inimeste, samade seadmete ja hoonetega samadel aadressidel on aga pikemgi. Kas see on teadlik vee sogaseks ajamine, et oleks lihtsam kala püüda ja hiljem jälgi peita või on asi nii kujunenud ajaloolistel ja majanduslikel põhjustel, et laene, käendusi ja garantiisid paremini kombineerida – tulemus on üks. Laenates mõtte Ilfilt ja Petrovilt: keegi kahmas raha, järele jäid vaid tühjad kestad. Järgnevalt püüamegi selles segaduses selgust saada.

      Meie igapäevane leib

      2005. aasta lõpul teatasid vendadele Vambola ja Neeme Raigile kuulunud leivatööstus Pere Leib ning Rein Kilk, et moodustavad ühise toiduainetööstuskontserni Lõuna Toiduainetööstuse AS. Formaalselt asutasid uue firma Pere Leib ja Kilgi valdusfirma Elikante. Pere Leib pidi panema loodavasse suurfirmasse oma pagaritööstused Tartus ja Pärnus ning Kilk Põltsamaa EDE lihatööstuse, osaühingud Püssirohukelder, Pärnu Kuursaal ja Vana Kohvik, Zum Zum Kohviku AS-i ning Jõgevamaal asuva tapamaja. Juriidiliselt oli asi hoopis keerulisem, kuid sellest pisut hiljem.

      Raigidele kuulunud üks Eesti edukamaid leivatööstusi Pere Leib tekkis pärast Tartu Leivakombinaadi erastamist 1994. aastal, Kilgi kokkuklopsitud äride grupi ehk niinimetatud kontserni saamisloost on juttu käesoleva raamatu teistes peatükkides. Pere Leiva juhataja oli tol ajal Eero Mikenberg, kes kirjeldas Postimehele antud intervjuus, kuidas loodavas kontsernis hakkab tekkima suur sünergia – kogu toiduainetootmise väärtusahel pidi olema sama ettevõtete grupi kontrolli all. Mainiti ka investeeringuprognoosi 100 miljonit krooni ja käibenumbrit 300 miljonit. Kilgi lambakasvatus pidi Raigidega koos loodavast suurtootmisest siiski välja jääma, see oli just see aeg, kui lambakari veel kasvas ning tapamaju polnud kinni pandud, aga neisse polnud ka investeeritud. Kiratsev lambakasvatus koos Tartu raudteejaama põlenud hoonega ilmusid Kilgi mitterahalise sissemaksena firma varade hulka pisut hiljem. Kuid koostöö alguses ja ajaleheartiklites paistis asi igati ilus. Rein Kilgil olid Raigi perega leivad ka otseselt ühes kapis, Neeme Raigi tütrest Kaiest oli saanud Reinu elukaaslane.

      Vend ei tunne venda läbi kolme kohtuastme

      Nagu Kilgi ettevõtmistes sageli juhtus, hakkas asi huvitavalt arenema. Lihtsate ja selgete ostu-müügitehingute asemele ilmusid komplitseeritud aktsiatevahetused, tütarfirmade moodustamised, ülevõtmised, erinevalt hinnatavad mitterahalised sissemaksed ja muu selline. Kui algselt olid vennad Raigid Pere Leivas võrdse osalusega partnerid, siis millalgi 2004.–2005. aasta paiku hakkas olukord muutuma. Neeme Raig, kes oli ühtlasi Kilgi äi, hakkas keerukate osaluste liitmis- ja ülevõtmistehingutega oma osakaalu firmas vähehaaval suurendama. Neeme Raig saavutaski oma osaluse tõusu 51 %-le, peamist rolli mängis selle juures Pere Leiva Pärnus asunud tütarettevõtte liitmine emaettevõttega. Seejärel eemaldati Neeme Ameerikas elanud vend Vambola Raig ettevõtte nõukogust, Pere Leiva varad ja tootmine kanditi üle sarnase nimega uude firmasse Pere Leib Tootmine ning vanast firmast jäi sisuliselt alles vaid tühi kest.3 Pere Leib Tootmine tegi aga ühise ettevõtte Rein Kilgiga, mida hiljem hakati nimetama Pere kontserniks. Vambola Raig jäi vähemusomanikuks väärtusetus ettevõttes Pere Leib, mille osalusel polnud pärast varadest ja tootmistegevusest ilmajäämist ka enam mingit müügiväärtust, kuigi toodangut turustati endist viisi Pere kaubamärgi all. Lisaks näitas Neeme Raigi kontrolli all olev firma Pere Leib iga-aastaselt miljonitesse kroonidesse ulatuvaid üldhalduskulusid, mistõttu firma oli raamatupidamislikult suures kahjumis. Neeme Raig aga paigutas vennalt üle kavaldatud firma varad ühisettevõttesse Rein Kilgiga, kusjuures Kilgi varade väärtus oli Raigide ettevõtte omast oluliselt madalam.

      Neeme Raig – mees, kel oli enne Kilgiga kohtumist kaks edukat pagaritööstust.

      End petetuna tundnud vend Vambola pöördus loomulikult kohtusse. Esimese astme kohtust Vambola Raig õigust ei saanud: kohtu arvates oli kõik tehtud juriidiliselt korrektselt. Võtmesõnaks oli väljaande Ametlikud Teadaanded lugemine. AS-i Pere Leib aktsionäride 50/50 osaluse muutmiseks oli Neeme Raigil vaja vormistada ühinemine tütarettevõttega, mis oli tema kontrolli all. Juriidilises mõttes piisas AS-i Pere Leib ja tema tütarettevõtte Cibus ühinemiseks tookord teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded ning kui Vambola Raig seal avaldatud teate peale vastuväidet ei esitanud, oligi temalt võetud nii hääleõigus kui hiljem ka omand. Vambola Raig kaebas otsuse edasi ning Riigikohus leidis 2010. aastal, et temalt firma ülevõtmine ei olnud siiski korrektne ning tal on õigus nõuda Neeme Raigilt kahjutasu.

      Kahjutasu suuruseks määras kohus 2012. aastal 319 558 eurot, millele lisandusid viivised, riigilõivud ja õigusabikulud, kokku ligi 500 000 eurot. Kuna aga Neeme Raig ei kiirustanud nõuet tasuma, sõlmiti vendade vahel 2013. aasta alguses kohtulik kokkulepe, mille alusel Neeme Raig tasub oma 1931. aastal sündinud vennale Vambolale võlgnevuse osamaksete kaupa 2016. aasta oktoobriks.

      Sellest tuli Peres suur skandaal

      Aastavahetusel 2005–2006 aga paistis, et vend Vambola on edukalt paljaks tehtud ning Neeme Raigi ja Rein Kilgi toiduainekontserni taevas on sinine ning heinamaa roheline. Raporteeriti suurtest investeeringutest, Kilk teatas, et investeeringuid on tehtud peamiselt lihatööstuse rekonstrueerimisse ja uute seadmete hankimisse, kusjuures 7,8 miljonit tuli PRIA toetusena Euroopa Liidust. Firma sai nimeks Pere AS, selle omanikeks olid saanud Kilgi valdusfirma Elikante ja Neeme Raigile kuuluv ettevõte Frominer.

      Pere Leib oli juba enne Kilgi huviorbiiti sattumist olnud pikalt ka Tartu võrkpalliklubi toetaja, mistõttu firma kaubamärk oli hästi tuntud nii toidu- kui ka spordihuvilistele. See koostöö jätkus ka pärast Kilgi kontserniga liitmist, aga kui ajad keeruliseks hakkasid minema, vähenesid ka spordi toetamiseks antud summad.

      Kontserni leivatööstuse uuendamisse aga eriti ei investeeritud ning kuna konkurents СКАЧАТЬ