Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teeb Olga teistega tuttavaks.“

      Nii läkski Olga Aasav koos Rein Kilgiga peole, kuhu teda polnud kutsutud ja kuhu tal ei olnud mingit soovi minna. „Rein oli nii fenomenaalne kuju, et ta suutis Olga ära rääkida. Olga oli seda kohtumist nii kaua oodanud ja mõtles samas, et ega midagi – räägime siis seal.“

      Vaksali kõrval asuv hostel oli avamispeo puhul rahvast täis. Külalistele pakuti head ja paremat. Mingil hetkel pakkus Kilk Aasavile istet ühe suure laua taga ja soovis naisega pitsi viina teha. Aasav kehitas esialgu õlgu, kuid mõtles siis, et mis siis ikka.

      „Olga mõtles, et ega midagi, teen siis ühe pitsi viina Reinuga. Ehk saame oma asju arutada.“

      Kilk valanud aga Aasavi pitsi veel kord täis ja jällegi tõsteti ei millegi toost. Kui proua Aasav siis lõpuks suu avas ja raudteejaamast rääkima hakkas, tõusnud Kilk tema üllatuseks püsti ja öelnud, et ta peab hambaarsti juurde minema. Proua Aasav sai teada, et ärimees ei tulnud Tartusse mitte temaga kohtuma, vaid pani hoopiski endale sinna hambaarsti aja kinni. Kilk kadunud peolt ära, Olga aga jäänud üksinda võõraste keskele istuma, kaks pitsi viina hinge all. „Olgal oli tükk tegemist, et pärast oma lähedastele selgitada, et oli sattunud Kilgiga peole ja joonud kaks pitsi viina ning ei saanud seepärast ise koju sõita.“ Hiljem lõpetas Aasav Kilgiga raudteejaama osas koostöö ja kuigi tal oli õigus lepingu alusel nõuda Kilgilt trahve projekti venimise osas, siis seda ta ei teinud.

      Tuttava kinnitusel on Olga Kilgile tänaseks andestanud, kuid leiab, et tegu on inimesega, kes tahab teistelt ainult saada ja on väga vähe valmis vastu andma. Olga on Kilgi ettevõtetesse nii palju raha pannud ja ei väärinud sellist käitumist. Mis Olgat aga kõige rohkem hämmastab, on see et Kilk on suuteline inimesele nii palju haiget tegema, aga samal ajal naeratades tänaval vastu tulles käe pihku suruma. See on „ausa eesti ärimehe puhul“ tema jaoks kõige arusaamatumaks jäänudki.

      4. PEATÜKK

      AASTA ÄRIMEHE KORTERIÄRI VÕÕRASTE KORTERITEGA

      Autor: Jaano Martin Ots

      Selles peatükis näeme, kuidas Kilk pärast metalliäris vahelt tehtud füüri tühja-tähja peale äraraiskamist esimese suurema skeemi püsti paneb ning sellega ühele firmale laenuralli-pöörded peale lükkab.

      Selles peatükis osutuvad lollideks kommunaalmaksetega raskustesse sattunud inimesed, omandireformi õigustatud subjektid ja erastamislootusega üürnikud. Aga ka tehinguid läbi viia aidanud notar ning nii mõnedki toonased äripartnerid „Pindi poiste pundist“.

      Kasutatud trikid:

      • Anna lubadusi

      • Esita „leitud“ dokumente

      • Ähvarda

      Alates aastast 1995, mille lõpul ajaleht Äripäev Kilgi aasta ärimeheks kuulutas, kuulus Rein Kilgile Pindi Investi kaudu ettevõte nimega Pindi Kinnisvara AS. Selle firma esialgne äriprojekt oli omandireformi käigus inimestele erastamiseks ettenähtud korterite volituse alusel hoopis kellegi teise nimele erastamine.

      Mäletatavasti oli elamispinna erastamine võimalik korterivaldajal ehk üürnikul, kes oli selle elamispinna endale kasutamiseks saanud ENSV-s kehtinud korteriorderi alusel. Peamiselt puudutas sedalaadi erastamine nõukogude ajal ehitatud kortermajades asunud riiklikke elamispindu, erastamine ei puudutanud eestiaegsetele omanikele tagastatavaid hooneid ega nõukogude ajal ehitatud eramuid ning kooperatiivkortereid.

      1990-ndate keskpaigaks oli Kilgil küpsenud selline äriplaan. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist, paljude riiklike töökohtade kadumist ning rahareformist tingitud majanduselu ümberkujunemist olid paljud korteriomanikud raskes olukorras. Neil olid nõukogudeaegsed korterid küll veel käes, kuid nad ei suutnud maksta kommunaalarveid. Inimestel tekkisid majavalitsuste ees võlad, mida nad ei suutnud maksta ning ammugi puudusid neil vahendid korteri erastamiseks. Tõsi, korterite erastamiseks sai kasutada erastamisväärtpabereid ehk EVP-sid, kuid sageli oli neid vaja rohkem, kui inimesed oma tööaastate eest olid saanud ning EVP-de juurde ostmiseks puudusid neil võimalused.

      Kilk otsustas kasutada inimeste häda hüppeliseks rikastumiseks. Et erastamise õigustatud subjekt oli üürnik või tema poolt näidatud isik, hakkas Pindi Kinnisvara ostma kokku üürnike võlgu majavalitsuste ees. Majavalitsused müüsid neid nõudeid meeleldi, kuna olid omakorda võlgu vee-, sooja- ja elektritootjatele ning Kilgi pakkumine andis neile vähemalt mingisuguse osa üürnike lootusetutest võlgnevustest tagasi. Pindi Kinnisvara aga hakkas inimesi omandatud võlanõuetega šantažeerima. Kuna inimestel polnud reeglina nõutud summat kusagilt võtta, meelitati või nõuti neilt võlgade tagatiseks välja volitus korteri erastamiseks kellegi kolmanda kasuks ning selle isiku määras Pindi. Väga prominentne erastaja oli Aivar Tõnisson, kes sai enda kätte volitused paljude korterite erastamiseks. Selle skeemiga seoses algatati ka mitu kriminaalasja. Üks tookord korteritehinguid vormistada aidanud notar oli Peeter Tehver, kes hiljem ametialaste kuritegude eest karistada sai. Kannatanute sõnul volitusi võltsiti ning inimesi aeti teadlikult segadusse. Lubati, et korter erastatakse nende inimeste nimel ning nende eest ning nad võivad sinna üürnikena edasi jääda või korteri hiljem endale tagasi osta. Tihti olid volituste andjad vene keelt kõnelevad inimesed, kes ei tundnud seadusi ega saanud aru, millele nad alla kirjutasid. Nii peteti välja suurusjärgus 250–300 korterit, peamiselt Tallinnas ja Tartus. Inimesed said sageli hoopis hiljem teada, et nende korter on erastatud.

      „Minu mure on teie mure. Teie korter on minu korter,“ kõlasid tol ajal Pindi Kinnisvaras tuntuks saanud Aivar Tõnissoni sõnad.

      Kui üürnik oli veel korteris sees, siis hakati neid erinevate meetoditega välja tõstma – kohtuga, ähvardustega. Ja kui inimesed olid väljas, müüdi maha puhtad korterid. Keskmiselt läks korteri erastamine Pindile maksma paar tuhat eurot, aastatel 1999–2000 aga müüdi need hinnatasemega 20 000 – 30 000 eurot. Inimeste häda ära kasutades teeniti vahelt vähemalt kümnekordne kasum. Lisaks küsitavale eetilisele küljele oli neis tehingutes päris palju ka otsest võltsimist ja pettusi, mäletavad asjaosalised, kuid ohvriteks langenud lihtsad inimesed ei osanud end keerulistes juriidilistes küsimustes kuigi hästi kaitsta ning kuritegudena on need juhtumid tänaseks aegunud. Kilk müüs Pindi Kinnisvara 2000. aasta paiku, kui korteriprojekt hakkas lõppema ning partnerid maksid Kilgile firma eest 5 miljonit krooni.

      5. PEATÜKK

      ÄPARDUSTE JA KANTIMISTE JADA PERE KONTSERNIS

      Autor: Jaano Martin Ots

      Selles peatükis näeme, et kuigi tühi kott ei seisa püsti, saab paljudest tühjadest kottidest kombineerida suurepäraseid õhulosse, mille peale pankurid laenu annavad ning eurofondid toetust jagavad, kuid mis pärast vaikse plõksuga lõhkemist paljastavad, et sissepandud raha asemel on seal alles vaid pisut sõnnikulõhnalist õhku.

      Lollideks osutuvad päris paljud tuntud ja tublid inimesed. Lambakasvatuse spetsialist Hillar Kalda. Ajakirjanik Katrin Lust, keda Kroonika esitleb kui Kilgi lambahuvilist Londoni pruuti. Vorstimeister Elmut Paavel. Koolipapa Toomas Kõiv. Veterinaarametnik Arbo Kepp. Vambola Raig, kes eduka leivatööstuse 50 % aktsiapaki asemel avastas end olevat varatu ja väärtusetu riiulifirma kaasaktsionär. Oma Pärnu leivatööstusest Cibus jäi ilma pärnakas Mati Kuusk, tõenäoliselt ka kiuslik ja loll inimene, kes suuärimehe lennukaid plaane mingi regionaalse väiketootmisega torpedeeris. Sõgedad leivatöösturid Tõnis Väli ja Andres Linnas püüdsid järgemööda Kilgi Pere-kontserni leivatehast päästa, kuid muidugi ei saanud hakkama ja tegid suuärimehele sellega suurt kahju. Millega seoses selgus, et lollid on СКАЧАТЬ