Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei maksa ju midagi. Nii saad lollidele ebameeldivusi põhjustada täiesti võõraste kätega

      Algatatud menetlused

      Väike ülevaade prominentsematest inimestest, kelle vastu on Kilgi firmade poolt algatatud erinevad menetlused. Nimed esitatud tähestikulises järjekorras, loetelu võib olla ebatäielik.

      Advokatuuri aukohtu menetlus:

      Karoliina Kõrgessaar

      Tarvo Lindma

      Maria Mägi-Rohtmets

      Kriminaalmenetlus

      Olga Aasav

      Erki Aavik

      Mati Einmann

      Helmo Hainsoo

      Tõnu Jaanimets

      Karl Liivapuu

      Eero Mikenberg

      Robert Närska

      Juhan Pihelbu

      Erliko Parisalu

      Vldadas Radvilavičius

      Enn Ruubel

      Tarmo Teeväli

      Mart Viisitamm

      Meelis Virro

      Tsiviilmenetlused

      Mati Einmann

      Tauno Kangro

      Karl Liivapuu

      Maria Mägi-Rohtmets

      Juhan Pihelbu

      Erliko Parisalu

      Tarmo Teeväli

      Meelis Virro

      2. PEATÜKK

      MIS INIMENE ON REIN KILK?

      Autor: Jaano Martin Ots

      See peatükk iseloomustab suuärimeest kui inimest, kes leiab kiiresti nii romantilisi kui ka majanduslikult kasulikke suhteid. Siiski ei kesta need enamasti kuigi pikalt ning järgmised uued tuttavad kuulevad, millised alatud lollid olid eelmised. Selle peatüki lollid on ajakirjanik Katrin Lust, Tartu ärimees Neinar Seli, Tartu Kommertspanga juht Rein Kaarepere ning sama panga toonane pankrotihaldur Andrus Ansip, aga ka olümpiavõitja Erika Salumäe.

      Kasutatud trikid:

      • Anna lubadusi

      • Kutsu ajakirjanikud

      • Räägi tagaselja

      • Aja asjad segaseks

      • Eita

      • Esita „leitud“ dokumente

      Kilk kui ustav sõber

       Katrin Lust

      Minu tutvus ärimees Rein Kilgiga algas 1999. aasta hilissügisel, kui koostasime klassiõe Margega kooli kokkutuleku puhul ilmuvat vilistlasajalehte nimega Tamme Press. Enne seda oli paari ajalehenumbri ilmumist toetanud teine kooli vilistlane Neinar Seli. Astusin pooljuhuslikult Kilgi juurde ühes temale kuuluvas Tartu pubis. Istusime Margega keset päeva nurgalauas ja arutasime leheasju, kui ruumi sisenes pruunis nahktagis kõigile tuntud Kilk. Kuna koolilehe sponsor Seli oli koostöö Tamme Pressiga lõpetanud, kasutasin juhust ja küsisin Kilgilt kui vilistlaselt abi.

      Kilgil läksid silmad särama. Talle meeldis vilistlasajalehe mõte, sest meie ühise kooli, Tartu Tamme Gümnaasiumi on lõpetanud palju tähtsaid tegelasi nagu Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo, Mart Siimann jne. Kui Neinar Seli andis lehe ilmumiseks paar tuhat krooni ja oma seost toetusega kusagile märkida ei soovinud, siis Kilgi kindel idee oli see, et Tamme Pressi igal leheküljel oleks märgitud vähemalt ühe või kahe tema ettevõtte nimi.

      Nii ilmuski Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasajaleht, mida jagati kooli kokkutulekul aula uksel ning mille esikaanel ilutses ligi poole lehekülje suurune reklaam pubist Zum Zum.

      Kilk võlus mind oma jutuga. Ta võis rääkida ükskõik millest. Päikesepatareidest, nisujahust ja Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“. Ta tsiteeris luuletusi ja raamatuid, mida mina kui kirjandushuviline õpilane jumaldasin. Tänapäeval ei ole enam raske seltskonnas valjuhäälselt klassikuid tsiteerida, kui samal ajal nutitelefonis või tahvelarvutis õigeid vastuseid otsida, tean selliseid mehi ka. Üheksakümnendate lõpus aga ei olnud traadita internetti ega otsingumootoreid ning Kilk mõjus kui elus Google.

      Alles aastaid hiljem sain aru, et Kilgi erudeeritud tsitaadid hakkasid tema igapäevases dialoogis korduma. Mõnikord tundsin piinlikkust, kui kuulsin teda mõnele austatud härrale või prouale rääkimas lugu, mida ta oli „puhtjuhuslikult“ veel kellelegi meenutanud kümneid kordi varem.

      Paljude elukunstnikega kokku puutunud Katrin Lust peab Rein Kilki üheks parimaks selles vallas.

      Tema karakterit pikemalt jälgides võis selles märgata korduvat mustrit, mis nagu pehme lõng vilka kuduja näppude vahel ühelt vardalt teisele jookseb ning mis oma pealtnäha siira soojuse ja lihtsusega inimesi jalust rabab. Mind hämmastas aga, kui kiiresti võis Kilgi tuju muutuda. Ühel hetkel kätles ta avala naeratuse saatel mõnd poliitikut, näitlejat või kirjanikku, kelle seltskonda ta pealtnäha niiväga hindas. Kui Kilk aga toru hargile pani või ruumist välja astus, võis ta selle komplimentidega ülevalatud prominendi kohta rääkida detailseid vastikusi. Kilgi juttude põhjal tean ma hoomamatu hulga avaliku elu tegelaste sopaseid eraelusid, mille sügavustesse ma iialgi laskuda ei tahaks.

      Nimekad tegelased aga, kes Kilgile oma hinge avasid, muidugi ei aimanud, et need eraelulised keskustelud võivad tegelikult jõuda veel sadadeni. Kui inimene räägib selja taga kõiki taga, on see esimeseks hoiatuseks ka sinule endale.

      Minu käest on mitu korda küsitud, kuidas ma julgesin Rein Kilgist kirjutada oma raamatus „Seks, valed ja eneseusk“ avameelse peatüki. Mind süüdistati reeturlikkuses. Tegelikult polnuks mul mingit huvi meie suhteid avalikuks kiskuda, kui minu juurde poleks tulnud nii palju inimesi, kes panid mind ikka ja jälle piinlikku olukorda Kilgilt saadud infoga minu kohta.

      Tegelikult ei ole ma kunagi mõistnud, mida Kilk minus nägi? Miks kulutas ta seda nappi aega, mis tal kolme naise, kuue lapse ja meeletu äritegevuse kõrvalt vaevu üle jäi, mulle helistades, hingelt pihtides või mind kiirele lõunale kutsudes.

      Kord viis Kilk mu koos alluvatega Šotimaale lambaid vaatama ja paariks tunniks jõudsime ka Londonisse. Harrodsi kaubamajast hangitud ülikallitest peokingadest – mida Kilk mulle hulgaliselt olla ostnud, nagu kirjutas Kroonika – ei osanud ma temaga suhtlemise hetkel isegi mitte unistada. Kilgi käsi lihtsalt ei liikunud rahatasku suunas.

      Ühe korra küsisin Kilgilt abi, et maksta Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppemaksu. See oli tema hiilgeajal, kui mees ehitas Tartus Püssirohukeldrit ja rääkis ajaleheveergudel kolossaalsetest plaanidest. Tartu СКАЧАТЬ