Kaval Kilk ja kaksteist lolli. Tarmo Teeväli
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaval Kilk ja kaksteist lolli - Tarmo Teeväli страница 7

Название: Kaval Kilk ja kaksteist lolli

Автор: Tarmo Teeväli

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949387953

isbn:

СКАЧАТЬ ka suvepealinnas? Aasavi tiimil oli plaan Sunset nii käima tõmmata, et Pärnust saaks taas peopealinn ka talvel. Eriti, kuna Pärnu rannabaar oli vähemalt sama pika ajaloo ning kurikuulsate traditsioonidega peopaik nagu Emajõe-äärne restoran Kaunas Tartus. Küllap olid kunagi metalliäri tippaegadel peatunud nahktagides ärikate tumedate klaasidega mersud ka Pärnu rannakõrtsi parklas.

      „Noortel oli tohutu usk ja sellepärast investeeris Olga sinna üle viie miljoni krooni,“ avab tuttav tausta, „ta tegi sinna restorani ja kaptenisaali. Uputas klubisse tohutu raha. Lisaks maksis Kilgile üüratut renti, üle kahe miljoni krooni aastas, mis oli kindlasti üle turuhinna ning rohkem, kui Sunset kasumit suutis teha. Kuna Olgal läks Atlantises hästi, siis kraapis ta rendiraha sealt kokku ja ei kaevelnud.“ Olga vedas ööklubiäri Pärnu Sunsetis seitse aastat.

      Aasavi äri klubis algas Pärnu suure üleujutusega jaanuaritormis aastal 2005. Aasavi tuttav meenutab, kuidas omaniku poeg kühveldas tormidele ja tuultele avatud rannaribal asuva Sunseti terrassilt kühvliga merre tagasi liiva, mille torm sinna oli toonud. Pärnu Postimehe fotograaf sattus sündmuskohale ja jäädvustas ta pildile. Hiljem kui Kilk seda fotot lehes nägi, tegi ta Aasavile peapesu, justkui oleks ta poeg varastanud liiva. „See oli absurd ja tegi Olgale haiget,“ ütleb tuttav. Kuigi Sunset ei ole enam Aasavi kätes, tegutseb see töötava ettevõttena tänaseni ja Kilgil pole olnud tarvis pärast nii suuri investeeringuid majas uusi remonte teha.

      Kuna Aasavi ettevõte oli hea rentnik, tegid Kilgi „poisid“ nüüd Aasavile uue ahvatleva ettepaneku. „Restoran Volga oli Tartus küll renoveeritud, aga keegi ei suutnud seda käima tõmmata. Nüüd pakutigi seda Olgale, kes Pärnus hiiglaslikku renti maksis ja tohutuid remonte ette võttis…“

      Tuttava sõnul rääkis Kilgi toonane parem käsi Karl Liivapuu temaga nii mesimagusalt, et naine lõigi Kilgiga käed ja asus Eestis majanduslikult kõige raskemal ajal, 2009. aastal, tegutsema ka Volgas. Sellega käis kaasas Ateena maja haldamine, kuhu Piletilevi tahtis kino ehitada. Ateena maja osas oli üks Kilgi esindajaist, Peeter Kukk, Olgale oma allkirjaga kinnitanud, et kui äri kehvasti läheb, võib maksta pool algsest rendisummast. Kuidas läksid lahku Piletilevi omaniku Rain Lõhmuse ning Rein Kilgi ärilised teed, on omaette jutt ning kas ja kui palju Rein Rainile võlgu jäi ja miks Kilk LHV pangast laenu ei saanud, võiks jääda järgmise raamatu teemaks.

      Kuid Volga ja Ateena maja tõmbasid Olga Aasavi äril hinge kinni, kuuldavasti pidi ta renti maksma 120 000 eurot aastas ning lisaks ostma ise välja ka vajalikud väikevahendid, mööbli, tehnika ja muu säärase. „Nad olid kavalad ja tegid Olgaga sellise lepingu, mida ta ei suutnud täita. Kui Olga ütles Karlile, et ta ei suuda enam ja soovis lahkuda, andis Karl talle täpselt nii palju järele, kui neil endal oli vaja, et asi edasi tiksuks,“ kirjeldab Olga tuttav.

      Hoolimata majanduslikust depressioonist suutis Aasav vedada Tartu restorani kolm ja pool aastat. Ometi mõjus see talle hävitavalt ja mingil hetkel sai ta aru, et peab sellest ärist lahkuma. Et karmid lepingud olid alla kirjutatud, pingutas ta mõnda aega siiski veel edasi. Kuna rendivõlad Volgas tõusid iga kuuga, tegi Aasav Liivapuule pakkumise: ta annab renoveeritud Sunseti töötava ettevõttena Kilgile täiesti tasuta üle ja räägib ära ka ööklubi tiimi, kes juhiks tööd Kilgi alluvuses edasi. Liivapuu oli nõus.

      Ei möödunud palju aega, kui Aasav pidi siiski tegema otsuse ka Volgast lahkumise osas, kuna restorani kahjum kasvas iga päevaga. „Volga probleem tuli sellest, et inimesed käisid seda vaatamas kui muuseumi. Astusid sisse, vaatasid ja läksid siis mujale einestama…“ räägib Aasavi tuttav, kelle sõnul tegutseb nüüd majas Lauri Laubre. „Täna on Volga sama kehvas seisus!“ teab ta.

      Kui Aasav 2011. aastal Ateena majast lahkus, tegi ta Kilgiga tolle toonase usaldusmehe Liivapuu vahendusel uue diili. Et mitte firmat pankrotti lasta, tegi ta ettepaneku, et nad maksavad kahe peale Volgas kasutusel olevat tehnika liisingut. Ka pidi ta Ateena majas maksma uue rentniku leidmiseni kommunaalmaksud. Aasavi tuttav peab silmas, et Volga restorani juurde kuulusid ka samas majas asuva kino Ateena ruumid, mille seinal rippus kallis ekraan, lisaks oli majja ostetud kallis helitehnika, soetatud tõstukid ja restoranis kasutusel olevad kõlarid, mikrofonid jne.

      Liivapuu toonasel kinnitusel ei olnud Kilgil selle plaani vastu midagi. Kokkulepe jäi, et proua Aasav maksab pärast firmast lahkumist tehnika liisingut edasi. „Ühel päeval helistas Olgale aga tema vana raamatupidaja, kes oli jäänud Kilgi alluvusse tööle. Ta hoiatas Olgat, et ärgu too Kilgi firmale enam midagi maksku, sest tegelikult ei tasu nad juba kuude kaupa tehnika eest mingit liisingut.“

      Kui Aasav asja uurima hakkas, oli tema kunagine kontaktisik Liivapuu aga Kilgi juurest juba tüliga lahkunud ja tema asemel istus nüüd troonil Kilgi uus parem käsi, värskelt suusaradadelt naasnud Kaspar Kokk. Too olevat hakanud Olgat ähvardama, nõudnud, et koos majaga tuleb Kilgile tagasi anda ka kogu tehnika ja väikevahendid, mis olevat maja omad, kuigi Aasav oli need välja ostnud.

      „Olga kirjadele ei vastatud liisingute osas, kuigi ta oli neid maksnud. Olga hakkas hoopiski Kilgi advokaatidelt saama kirju selle kohta, et ta olevat jätnud liisingud maksmata ja Aasavilt nõuti tehnika osas sisse kahjunõue 500 000 eurot. Kirjad tulid Tallinnast Zelluloosist, kuhu Kilk oma ärid oli üle kantinud. Aasavil ei jäänud muud üle kui lasta Volgas tegutsenud firma siiski pankrotti. Sellest aga jäi Kilgile väheks, ta otsustas, et Olgalt tuleb võtta, mis võtta annab. Selleks, et kättemaksuaktsioon oleks mõjuvam, anti Aasavi vastu sisse kriminaalasi ning Kaspar Kokk rääkis üle linna erinevatele inimestele, et tegu on vargaga.“ Kriminaalasi puudutas Olga poolt liisinguga soetatud ning juba kinni makstud 17 mikrofoni, mis Koka arvates oleks tulnud lepingu lõppemisel koos majaga üle anda.

      See on ilmselt see tõik, mille pärast Tartu raudse leedi silmad täna Kilki meenutades pisaraid täis valguvad – aastaid ausat äri ajanud inimene tembeldati vargaks ning sai hirmutamiseks kaela kriminaalsüüdistuse. Tõsi, see asi lõpetati peagi, kuna politsei tuvastas, et tegelikult pole kuritegu toimunud.

      Olga Aasav ehk Tartu Raudne Leedi teenis Kilgile suuri summasid, kuid sai „tänuks“ valesüüdistuse omaenda vara varguses.

      Kuidas Kilk võõra viinaga ärikohtumisi peab?

      Ülikoolilinna kuluaarides räägitakse juhtumist, kuidas Aasav olla kunagi Kilgiga käed löönud seoses Tartu Raudteejaama restorani puudutava projektiga. See olnud Ukraina päritolu naisele hingelähedane mõte. Tartlased teavad, et teda on alati tõmmanud slaavilike ideede poole ja 1876. aastal ehitatud vanasse vaksalisse sobis valgete laudlinadega ja armastatud slaavi köögiga restoran suurepäraselt.

      Kilgi lubadusi uskunud Aasav oli Reinuga käed löönud ja palganud isegi juhtaja, kes hakkaks uue plaanitava restorani asju ajama. Kuigi leping oli sõlmitud, venis raudteejaama ehitus aga kuude kaupa – ja nagu käesoleva raamatu vastavast peatükist võib lugeda, koguni aastate viisi. Kui Olga juba restorani avapidu planeeris, olevat ta Tartu Linnavalitsusest teada saanud, et Kilk pole veel isegi mitte ehitusluba taotlenud. Aasav helistas Kilgile nädalate kaupa, et vaksali osas kohtumine kokku leppida ja äriplaani arutada. Kõik lepingud olid selleks ajaks allkirjastatud.

      „Kilk aga ei tulnud ja ei saanud,“ mäletab Aasavi tuttav. Olga olla muutunud iga hetkega närvilisemaks, sest raudteejaama tulevik oli Kilgi käitumist arvestades hämar. Et saada kindlaid vastuseid, suutis ta siiski ühel päeval Kilgi nii kaugele rääkida, et too lubas temaga Tartu Raudteejaamas kohtuda. „Olga ütles Reinule, et ootab teda terve päeva vaksalis. Et tulgu, millal ta jõuab. Lihtsalt nad pidid kohtuma! Asi oli juba kriitiline.“ Kilk lubas tulla kella seitsmeks õhtul, kuid oli Aasavi imestuseks suisa pool tundi varem kohal.

      „Olga oli üllatunud, et ta pidas kohtumise ajast kinni ja tuligi kohale,“ naerab anonüümsust palunud tartlane. Proua Aasavi rõõm jäi siiski üürikeseks. Kilk teatas kohtumisel naisele, СКАЧАТЬ