Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ennast peale kitarrimängu muu tööga koormama. Tema panus ühiskassasse olid toidupakid, mida ema talle Dartfordist saatis. Doris Richards käis kord nädalas korteris ning viis hunniku musta pesu ja särke pessu.

      Et oleks kergem üüri tasuda, võtsid nad kampa neljandagi asuka, noore trükkali, kellest nad ei teadnud muud kui ainult nime Phelge. „Ta oli üks teatavat sorti segane tüüp, nagu neid võis toona Chelseas kohata,” räägib Keith. „Astud eesuksest sisse – ja seal seisab trepil Phelge, aluspüksid pähe tõmmatud.”

      Mickile tähendas Edith Grove’i korter pääseteed kodusest surutisest ja ema noomimisest raisatud võimaluste teemal. Ja ometi jäi ta esmajoones ikkagi majandustudengiks, kes sisimas mõistis, et peab ühel päeval hülgama bluusilaulmise ja pühenduma koolilõpetamisele. Ka pärast Marquees veedetud unetuid öid ja igikestvat pummeldamist Chelseas läks ta hommikul truisti Londoni Majanduskooli. Ehkki isa mõju aina nõrgenes, ei jätnud ta päriselt ka treenimist. Kahvatu ja rambe Chelsea logard käis korrapäraselt LSE teise koosseisu eest jalgpalli mängimas.

      Töötu ja peagu pennitu Keith veetis suurema jagu päevi korteris elektriarvesti ja kitarri seltsis. Brianil oli esialgu veel töökoht Whiteley kaubamajas ja teiste teada ka alternatiivkodu Pat Andrewsi ja lapsega. Kaubamaja töökoht kadus, kui Brian tabati kassast näppamiselt. Suhe Pati ja lapsega oli samamoodi katkenud, aga Dick Hattrell jäi ustavaks sõbraks. Pärast seda polnud ka Brianil enam midagi teha, nii et ta istus päevade kaupa koos Keithiga Edith Grove’i korteris, kus nad harjutasid kitarriduette ja Brian ka suupilli ning pidasid plaani, kuidas korraldada endale järgmine söögikord. Ta õpetas Keithile triki, mille oli omandanud Oxfordi-seikluste ajal: pugeda pummelungijärgsel hommikul naabrite korteritesse, võtta sealt kaasa kõik õllepudelid ning viia need kõrtsi või joogipoodi ja teenida iga pudeli pealt kaks penni.

      Pisut raha nirises ka esinemistelt, mida Brian korraldas paikades, kus ta oli oma Londoni ümbruse rännakutel ringi kolanud. Tegu oli peamiselt nädalalõpu tantsupidudega, mis pandi püsti mõnes kiriku abihoones või äärelinna spordisaalis. Tasu – harva üle paari naela õhtu eest – anti Briani kätte, kes jagas seda pärast teistega. Kuna Brian ei pidanud asja kõneväärseks, ei teadnud nad, et ta maksis iga kord endale kui bändi liidrile – ja nagu ta tavatses ütelda, ka mänedžerile ja agendile – lisatasu. Sel ajal teenis Brian neist alati väikese ja vargse protsendikese võrra rohkem.

      Üks nende korrapärane esinemiskoht oli Richmondi St Mary kogudusehoone, kus nad mängisid vaheldumisi Shepherd’s Bushist pärit bändiga High Numbers, millest hiljem kujunes Who. Teine paik oli Twickenhamis Eel Pie saarel asuv logu puidust tantsusaal, kuhu pääses kuuepennise tasu eest mööda jalakäijate silda. Nad sõitsid sinna ühistranspordiga, bussi või metrooga, ning neid saatis Dick Hattrell, kes näis Briani soovil tegevat kõike, mis too tahtis. Hattrell tegutseski nende tuurimänedžerina, kuni sai väikese tööotsa reservväelasena ja lahkus Londonist.

      Samal ajal ei olnud Harold Pendletoni sarkasm Marquees raasugi raugenud. Isegi Cyril Davies, kellele Rolling Stones oli algul meeldinud, ühines nüüd džässistidega nende vastu ning tõmbas nende nime kuulutusel, kus esikohal seisis tema enda bänd, hoolimatult maha. Need olid päevad, kui keegi ei tundnud Keith Richardsit veel küllalt hästi, et mõista ohu märke. Ühel õhtul, kui ta oli mõnda aega hoolega juurelnud sõnade üle, mida Harold Pendleton oli talle ütelnud, võttis Keith kitarri ja virutas selle nagu ürgmees oma nuia vastu Pendletoni pead.

      Pärast seda ei tulnud Marquees esinemine kõne allagi. Veelgi vähem lootust oli Ken Colyeri Studio 51-s ja Giorgio Gomelsky Piccadilly klubis, kus neid oli tabanud hävitav põrumine. Seetõttu otsustas Rolling Stones teha seda, mida oli teinud Alexis Korner, kui peenutsev tõusiklikkus ja eelarvamused ähvardasid lämmatada Blues Incorporatedi. Nad otsustasid luua oma klubi ja järgijaskonna.

      Tegu oli rändklubiga, mis kogunes laupäevaõhtuti või pühapäeva pärastlõunati järjepanu Suttoni, Richmondi, Putney ja Twickenhami kõrtsides. Igast esinemisest andis teada üks ja sama lakooniline plakat: „Rütmibluusi Rollin’ Stonesiga [sic]. Sissepääs 4 šillingit”. Õnneks ei olnud Ian Stewartil mitte ainult võidusõiduratas, vaid ka väikebuss, millega sai vedada bändi ja selle varustust kaugemalegi, näiteks Windsori, Guildfordi ja Maidenheadi kõrtsidesse. Kitarride ja võimendite transpordi võis julgelt Stew’ hooleks jätta, isegi kui ta ei saanud ise alati kaasa mängida. „Kui kontserdikohas ei olnud klaverit, siis sättisin ennast bussi ja keerasin magama. Ma pidin järgmisel hommikul kindla peale tööle jõudma.”

      Koosseisulise trummari puudumine põhjustas pidevat meelehärmi. Mick Avory, kes mängis nendega kõige sagedamini, ei olnud hingega rütmibluusi juures. Cyril Daviese pundi Carlo Little, kes meeldis neile palju rohkem, oli esmajoones hõivatud oma teise kõrvalbändiga, mille nimi oli Screaming Lord Sutch and the Savages. Kuna Charlie Watts jäi kättesaamatuks, leppisid nad vastutahtsi Tony Chapmaniga, kes oli mänginud paljude poolkutseliste rock’n’roll-gruppidega. Kuid müügimehena töötavale Chapmanile ei saanud alati loota, sest ta oli tihti linnast väljas proovireisil.

      Vahetult enne jõule tabas neid järjekordne tagasilöök. Bassimees Dick Taylor teatas, et ta lahkub ja läheb õppima kuninglikku kunstikolledžisse. Teised uurisid Tony Chapmanilt, kas ta teab mõnd tööd otsivat basskitarristi. Chapman ütles, et teab tõepoolest üht, nimelt oma endist kolleegi tavalist poppi viljelnud bändist Cliftons. Lepiti kokku, et Chapmani sõber tuleb ühel külmal lumisel detsembriõhtul Chelseasse Wetherby Armsi nimelisse kõrtsi koos Briani, Keithi ja Mickiga proovimängimisele.

      Bill Perks oli alati oma perekonnanime vihanud ja sestap soovinud vahetada selle millegi vastu, mis oleks paremini kooskõlas tema loomuse ja ambitsioonidega. Ta teadis, et vanaisa Perks oli teinud sedasama viiskümmend aastat tagasi, kui osales illegaalsetel rusikavõitlustel. „Ja kui ta sai vanemaks ja hakkas tegelema võistlustuvide aretamisega, kasutas ta ikka teist nime,” räägib samasuguse metamorfoosi läbi teinud Bill Wyman. „Ta lennutas oma tuvisid alati Jacksoni nime all.”

      William ja Kathleen Perksi 1936. aasta 24. oktoobril sündinud poeg ei andnud pikka aega õieti mingitki vihjet oma tulevase saatuse kohta. Lapsena oli ta mõtlik, rahulik, vaikne, jumalakartlikki. Ta ema meenutas, kuidas ta võis veeta tunde magamistoas piiblit lugedes. Beckenhami gümnaasiumis oli ta tubli kunstiõpetuses ja matemaatikas ning ka edukas sportlane. Oma täpse mõistuse ja imelise mäluga olnuks ta kindlasti tulevane tudeng, kui vaid sündinuks kümmekond aastat hiljem. Kuid sel ajal, sõjajärgses ja klassilõhedest vaevatud hangumuses, oli parim, mida helge peaga töölisklassi poiss võis loota, mõni lugupidamisväärne ametnikukoht. Ta isa, iga ilmaga väljas töötav müürsepp, nautis mõtet, et Bill võib hakata tööle mugavas kontoris.

      Tema esimene töökoht oli Londoni West Endi kihlveovahendusfirmas. Seejärel kutsuti ta kaheks aastaks väeteenistusse, mille ta veetis õhuväes paberitööd tehes. Osa sellest ajast möödus Lääne-Saksamaal Bremeni-lähedases õhuväebaasis, kus ta kuulis Ameerika sõjaväeraadiost esimest korda rock’n’roll’i. Ta mäletab ka, et teda võlus seal üks väga tore kaasajateenija, Lee Wyman, taipamata veel, et tegelikult köitis teda tolle nimi.

      Kui ta väeteenistusest vabanes ja asus tööle laohoidjana Londonis Streathamis asuvas masinaehitusfirmas, mõtles ta endast juba kui Bill Wymanist. Ta tegi oma tööd täiusliku tõhususega, kataloogides laoseisu toreda sedeli- ja lipikusüsteemi abil. 1959. aastal abiellus ta Diane’i-nimelise neiuga, keda oli kohanud Beckenhami tantsuõhtul, ja kolis temaga ühte äärelinnakorterisse.

      Tema esimene, veel sõjaväes ostetud Hispaania tüüpi kitarr oli nii kehvake, et keeli oli raske sõrmitsedagi. Järgmised paar aastat mängis ta mitmesugustes poolpiduseid pille kasutavates puntides. „Ma polnud kunagi suurem asi kitarrist. Ma ei saanud akordidega hakkama. Seepärast läksingi bassile üle kohe, kui need levima hakkasid.”

      1962. aastal oli ta juba poolkutseline basskitarrist, mängides regulaarselt СКАЧАТЬ