Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema oli endine tehasetöötaja. Pere elas Põhja-Londonis Islingtonis tagasihoidlikus majas, kus valitses Charles seeniori punktuaalne korraarmastus. „Isa sundis mind panema kõigile raamatutele pruunist paberist ümbrise,” räägib Charlie, „isegi „Buffalo Billi” sarjale.” Ta jumaldas seda raamatut, mille värvipiltidel kappas William F. Cody raevukalt mööda Metsikut Läänt, mis oli – ka hiljem täiskasvanueas – Charlie Wattsi kustumatu kirg.

      Kahekümne ühe aastast Charliet näis ootavat paljulubav karjäär. Pärast Harrow’ kunstikolledži lõpetamist asus ta tööle Regent Streetil asuva Charles Hobson and Gray reklaamibüroo kirjakunstniku ja küljendajana. See oli mainekas ja tolle aja kohta tasuv töökoht, mida Charlie ei tahtnud isegi mitte oma armastatud džässi nimel ohtu seada. Nii oligi ta hiljaaegu loobunud mängimast Blues Incorporatedis, kartes, et sagedased öösse venivad esinemised hakkavad segama ta päevatööd.

      Rollingute silmis polnud asi pelgalt selles, et Charlie Wattsil oli kena trummikomplekt ja ta mängis sellel säärase pealetikkumatu meisterlikkusega, mis sidus ka kõik ligadi-logadi lood tsemendina kokku. Asi oli selles, et ta meeldis neile väga. Kõige paremini tundus ta klappivat bändi ujedaima ja ebakindlaima liikme Keithiga. Sagrises ja karuses Keithis oli midagi, mis tekitas peenetundelises Charlies tema vastu sooja poolehoidu. Ta istus pikki tunde Edith Grove’i korteris, kuulates Keithi ja Briani kitarriduette, milles kõlas Chuck Berry plaatide B-poolelt omandatud kogemus ja tarkus, ning torgates ikka ja jälle järjekordse šillingi elektriarvestisse.

      Charlie silmis oli asja varjupool see, et kuna ta armastas üle kõige džässi, siis ei näinud ta võimalust, kuidas tal õnnestuks nende lootusetute tudengitüüpidega viia ellu oma unistus: sõita New Yorki ja käia Birdlandi klubis, kus oli mänginud Charlie Parker. Sel ajal kui Rolling Stones teda veenis, kaalus ta ka pakkumist hakata mängima palju auväärsemas bändis Blues By Six. „Ta käis mulle selle pärast kaeblemas,” meenutas Alexis Korner. „Rääkisin talle, et minu meelest on kaugemas vaates Rolling Stonesil rohkem lootust tööd saada.” Nii jäigi Charlie Watts – kõhklevalt õlgu kehitades ja tüüne, kuid üksnes halvimat ootava ilmega – Rolling Stonesi.

      Vaikses Thamesi-äärses linnakeses Richmondis võis pühapäevaõhtuti näha, kuidas suured kambad velvetjakkides ja lotakates pükstes poisse ning neid saatvaid valgepalgelisi paljaste jalgadega lõdisevaid tüdrukuid väljuvad raudteejaamast ja võtavad suuna üle tee viktoriaanliku väljanägemisega hoones paikneva kõrtsi poole. Seal seisis isetehtud sildi CRAW-DADDY CLUB all musta habemega noormees, kes valvas kõrtsi peeglitega palistatud saali viivat sissekäiku ja patras klientidega omapärase ning ilmeksimatult võõramaise aktsendiga. „Kõik tüdrukud, kes tahavad sisse tulla …” ütles Giorgio Gomelsky, „meil on nii täis, te peate istuma oma poiste õlgadele.”

      Giorgio oli kahekümne üheksa aastane Gruusias sündinud, sealt Šveitsi pagenud ning Itaalias ja Saksamaal koolis käinud vene emigrant, kes oli nüüd üks Londoni džässiringkondade kõige kuulsamaid tegelasi. Viiekümnendail oli ta töötanud Chris Barberi juures ja aidanud luua rahvuslikku džässiliitu ning seejärel korraldanud Richmondi džässifestivali, millest kujunes hiljem džässiliidu iga-aastane üritus. Ta oli avastanud bluusi, kui saatis Ameerika bluusmuusikuid Londonist Mandri-Euroopasse, kus nood esinesid Barberi korraldatud kontsertidel. „Sonny Boy Williamson elas pool aastat minu juures. Reisisin temaga kõikjal kaasas. Me olime Liverpoolis, kui Cavern oli alles džässiklubi.”

      Kuuekümnendate algul ühendas Giorgio filmitoimetaja abi ja West Endi džässiklubi juhataja ameti ning õppis Stanislavski meetodit järgival näitlemiskursusel. Seal oli üks tema kaasõpilasi noor iirlane Ronan O’Rahilly, kelle perekonnale kuulunuvat suurem osa Corki krahvkonnast ja kes üritas Alexis Korneri Blues Incorporatedi asju ajades samuti Londoni meelelahutusmaailma murda.

      Gomelsky esimene bluusiklubi oli Piccadilly, mis tegutses džässmuusiku Cy Laurie vana klubi ruumides. Rolling Stones mängis seal ühe korra, pisut enne seda, kui Harold Pendleton ja Cyril Davies andsid neile Marquees hundipassi. Ja ehkki Gomelskyle meeldisid nad väga inimestena, pidas ta nende esinemist vastikuks. Koos Mick Jaggeri noorema venna Chrisiga oli neid tol õhtul kuulama saabunud kõigest umbes kakskümmend inimest.

      1963. aasta algul oli Piccadilly klubi kinni pandud ning Giorgio vajas uut paika, mille saaks üürida selle ainsa viienaelase rahatähe eest, mis tal taskus oli. Ta tundis Richmondi jaamahotelli omanikku ning teadis, et üht selle suurt tagaruumi polnud kasutatud sestpeale, kui seal korraldatud džässiõhtud olid vaikselt välja surnud. „Ütlesin talle, et ta laseks mul kasvõi ühel õhtul bluusiga proovida …” Klubi sai nime Bo Diddley laulu „Do the Crawdaddy” järgi. Üritused toimusid õhtul kella seitsmest poole üheteistkümneni. Esimene residentesineja oli Louis Jordani 1940. aastate stiilis jump-bluusi viljelnud Dave Hunt Group, kus tegi külalisena kaasa ka Ray Davies, tulevane Kinksi juht.

      Brian Jones oli juba ammu tüüdanud Giorgiot jutuga, et ta võtaks Rolling Stonesi aitamiseks midagi ette. „Tal oli väike kõnehäire, ta soseles. See oli üks osa ta sarmist. „Tule ja kuula meid, Giorgio,” anus ta mind. „Oh, Giorgio, palun hangi meile mõned mängud.””

      Pärast nende esimest, katastroofilist esinemist Piccadillys oli Giorgio näinud neid uuesti Suttoni klubis Red Lion ning ta pidi tunnistama tohutut edasiminekut. „Aga mida sain ma teha? Richmond oli juba Dave Hunti päralt.”

      „Lõpuks oli ilm see, mis andis neile võimaluse. Dave Hunti bändil ei olnud võimalik lume tõttu kohale tulla … ja ega ma niikuinii sellest Dave’i jump-bluusi värgist suuremat pidanud. Nii et esmaspäeval helistasin Ian Stewartile. See oli naljakas: et Rolling Stonesiga ühendust saada, pidid helistama mingisse keemiatööstusse. Ütlesin talle: „Anna kõigile oma bändis teada, et järgmine pühapäev lähete lavale.””

      Sel pühapäeval, kui Rolling Stones mängis Dave Hunti bändi asemel esimest korda Crawdaddy klubis, oli publikut tavapärasega võrreldes armetult vähe. „Läksin hotelli kõrtsi, et leida pisut kliente juurde,” räägib Giorgio. „Kõik, kes olid ostnud pileti, võisid tuua ühe inimese tasuta sisse.”

      Giorgio ise seisis pooltühjas ruumis ja vaatas bändi, mis oli võrreldes paari nädala taguse ajaga, kui ta neid viimati Red Lionis nägi, peagu tundmatuseni muutunud. Silmatorkavaim muutus oli lopsaka kollase potisoenguga Brian Jones, kes meelitas ja hellitas suupilli oma käte vahel ning võlus sealt helisid, mis visklesid Keithi kitarririffidel otsekui hõbedased vilkad kalad. Teine muutus oli peenes vestiga ülikonnas tüüp, kes istus trummide taga sama naudinguküllase näoga nagu elektritoolil ootav surmamõistetud kurjategija, ent mängis ometi säärase veatu ja õrna täpsusega, mis sidus kõik lahtised otsad kokku ja sulges iga lõhe. Kui laulja selja taga oli kõik viimseni paigas, oli laulja ise täiesti paigast ära, ja seejuures väga pealetükkivalt paigast ära: ta sviitrikaelus oli libisenud üle ühe õla nagu naisterahva kodukleit, suu korrutamas musta mehe sõnu, tuunjas pilk otsimas ümbritsevailt peegleilt iseennast. Sel lumisel pühapäevaõhtul Thamesi-äärses kõrtsis, kus pudelid klirisesid korvides ja nooled mütsatasid vastu märklauda, astus Rolling Stones oma esimese sammu meistristaatuse poole.

      Kolme nädalaga olid nad köitnud enda külge väga suure fänkonna, kusjuures rütmibluusi austajaid oli nende seas vähemik. Richmond, Twickenham ja Surbiton pakkusid pühapäevaõhtuks lihtsalt liiga vähe põnevust. Selles aina suuremas rahvahulgas, kes kogunes jaamahotelli juurde ja tulvas selle tagaruumi, oli kõikvõimalikke noorte inimeste liike. Seal oli just oma Lambretta rollerilt maha astunud kinninööbitud pintsakus mod’e. Seal oli mustas nahas ja kauboisaabastes motomehi. Seal oli polokrae järgi tuvastatavaid kunstitudengeid, oli müüjaabilisi ning ümbruskonna jõukate keskklassikodude poisse ja tüdrukuid. „Ja tead mis, selles kohas polnud mitte kunagi ühtki löömat,” räägib Gomelsky. „Kogu see klaas seintel – ja mitte ainumastki mõrast peeglit.”

      Algul pidas Crawdaddy rahvas end ülal nagu džässisõbrad: СКАЧАТЬ