Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Niisiis läks Bill Wyman Wetherby Armsi kohtuma bändiga, kelle juurde Tony Chapman oli talle proovimängimise korraldanud, ilma eriliste ootuste-lootusteta. Ta esimese, klassivimmase mulje järgi olid nad eemaletõukavalt boheemitsevad ja kunstipäratsejad. Nemad omakorda ei leidnud midagi ühist aukuspõskse ja tõsimeelse, Mickist ja Keithist seitse aastat vanem mehega, kelle reserveeritud olek näis väljendavat üleolekut, mille talle just nagu taganuks Dickie Pride’i basskitarristi staatus.

      Kuid üks asi tegi ta ihaldusväärseks: tema vapustav varustus. Peale oma basskitarri vinnas ta ühes kaks tohutu suurt võimendit. Isegi see, mida ta nimetas möödaminnes tagavaravõimuks – Vox 850 –, oli suurem, kui Keith oli väljaspool poevitriini eales näinudki. Ühendades oma basskitarri, viipas ta 850 poole ja ütles: „Keegi teist võib panna selle oma kidra taha.”

      „Ma polnud sugugi kindel … mõtlesin ainult, et vaatan mõnda aega, kuidas nendega asjad laabuvad,” räägib Bill, „ehkki minu arvates nägid nad välja liiga boheemlikud. Õige varsti otsustasid nad, et tahavad Tony Chapmanist lahti saada ja asendada ta Charlie Wattsiga. Tony tuli minu juurde ja ütles: „Ongi kõik, Bill. Me võime nüüd teha päris oma bändi.” Vastasin: „Ei, ma mõtlen, et mulle sobib praegune seis küll.” Ma arvan, et tegin targa otsuse.”

      Esialgu tundus see kõike muud kui tark. Bill Wymani värbamine „Rollin’ Stonesi” sattus tavatult lumesajusele ajale, mistõttu pääsesid nad vaid üksikutesse sissetöötatud kontserdipaikadesse. Ja seal, kuhu neil õnnestus jõuda, oli kuulajaskond masendavalt kahanenud. Koguni nende suur Eel Pie saare fänkond ei paistnud tahtvat maksta sillamaksu, mida võeti kiiresti jäätuva Thamesi ületamise eest. Võimendikastil külitav Wyman, sigaret suunurgas tilpnemas, kahetses ebaõnne, mis oli viinud ta Larry Parnesi etendustelt mingite kunstipanijate juurde, kes mängimise ajal isegi ei seisnud, vaid istusid poolringis toolidel oma pead pilduva vokalisti ümber.

      See osutus Suurbritannia üle saja aasta kõige karmimaks talveks. Terve maa muutus ühtlaseks valevaks lagedaks, mille mässis endasse järeleandmatu ja metsik külm, mis muutis piima kreemjaks kristallipudruks ja purustas pauguga õllepudeleid. Detsembrist veebruari keskpaigani oli ilm brittide ainus jututeema – kui välja arvata põgus jõulujärgne skandaalike Carlisle’is, kus konservatiivse partei noorteühenduse tantsupeolt aeti minema Beatlesinimeline bänd, kuna nad olid näidanud üles täiesti kujuteldamatut taktitust ja ilmunud kohale mustades nahktagides.

      Edith Grove’il olid kõik torud kinni külmunud, nii et Mick, Keith, Brian ja Phelge ei saanud pesta ega vetsus vett tõmmata. Tubade hädised küttekehad suutsid lõikavat külma parimal juhul vaid pisut leevendada. Bill Wymanile, oma kodus elavale abielumehele, tundusid need armetud olud mõistusevastased. „Süüa nad ei teinud, elasid üksnes lihapirukatest ja lahustuvast kohvist,” räägib Bill. „Jätsin neile mõned naelad, et nad saaksid oma elektriarvestit kasutada.”

      Nende menüü koosnes peamiselt kartulist ja munadest, mida Brian ja Keith näppasid ümbruskonna toidupoodidest, ning kuivanud ja hallitanud leivast, mida nad korjasid teiste majaelanike prügikasti visatud toidujäänuste seast. Kui Bill Wyman sattus läbi põikama, tõi ta süüa ja suitsu ning münte nende täitmatule elektriarvestile. Kord nädalas ulatas Ian Stewart neile portsu kuuešillingilisi lõunasöögitalonge, mille ta oli töö juures ühe šillingi eest ostnud kaalu jälgivatelt sekretäridelt.

      Keithi mäletamist mööda polnud paljudel päevadel mingit mõtet voodist välja tullagi. „Meil polnud ühtki mängu. Mitte midagi polnud teha. Veetsime tunde üksteisele nägusid tehes. Brian oli selles alati parim. Eriti jube oli see, kui ta kiskus silmanurgad alla ja surus sõrmedega nina üles. See grimass sai tuntuks kui Nanker.” Ehkki kõik torud olid läbi külmunud, õnnestus Brianil mingil moel iga päev juukseid pesta ja leida kusagilt šilling, et need lainjaks föönitada. Kogu oma nõudlikkuse juures paistis just tema tulevat säärase karmi eluga kõige paremini toime. Kui pärastlõunad nende räpase jääkirmese akna taga aina õhtusse hämardusid, ei suutnud lõpuks isegi Keith enam jagada Briani hooletut veendumust, et alati on võimalik laenata, kerjata või varastada vahendeid, mis aitavad neil sooja saada ja nälga vältida.

      Täiesti ootamatu õnn tabas neid Dick Hattrelli näol, kui too saabus reservväe laagrist, taskus kaheksakümmend naela teenistust ja valmis tegema kõik, mida iganes Brian käsib. Ühe nädalaga oli Brian kulutanud vihuviimasegi Hattrelli penni söögile, joogile ja koguni tuttuuele kitarrile. Briani käsu peale võttis Hattrell oma sineli seljast ja andis selle võdisevale Keithile. Ta läks nende kannul kuulekalt lähedal asuva hamburgerikohviku juurde, ulatas neile raha ja ootas kannatlikult lumesajus, kuni nad jälle välja tulid. Ja kui Dick Hattrelli raha sai otsa, polnud ta nende korterisse enam oodatud. Ühel õhtul, kui ta lebas voodil, ähvardas Brian anda talle kitarrijuhtmega elektrilöögi. Aluspükste väel Hattrell tormas hirmunult välja lume kätte. „Ta ei julenud terve tunni tagasi tulla, ta kartis Brianit nii kohutavalt,” räägib Keith. „Kui ta siis lõpuks tuppa toodi, oli ta üleni sinine.”

      1963. aasta algul oli Suurbritannia üha lumevangis, külad, linnad ja terved krahvkonnad maailmast ära lõigatud, suurem jagu transporti halvatud, kõik spordiüritused tühistatud, kogu rahvas kogunenud elutuppa kössitama sinise teleriekraani petliku soojuse paistele. 12. jaanuari laupäevaõhtune saade „Thank You Lucky Stars” pakkus lumme maetud vaatajaskonnale spektaaklit nimega Beatles: põrandamoppi meenutava soenguga poisid veiderdamas oma uue plaadi „Please Please Me” saatel, kuid mitte ainiti kaamerasse vaadates ja pepsilt nõksutades nagu Cliff Richard oma Shadowsiga, vaid talitsematult hüpeldes ning naerdes laialt kaamerasse ja üksteisele. Üle kahekümne ühe aastased vaatajad nägid selles üksnes koomilisevõitu vahepala. Kuid miljonile Briti teismelisele, kellesse oli kogunenud kõike muud kui külmalaine, mõjusid poiste hoogsad hõisked sootuks teistmoodi. 16. veebruaril tõusis „Please Please Me” Melody Makeri edetabeli tippu.

      Beatles oli hakanud regulaarselt esinema ka BBC meelelahutussaates „Saturday Club”, kus kanti üle nende kontserte kauge Liverpooli keldriklubist Cavern. Suur osa bändi repertuaarist oli rütmibluus, mida nad olid õppinud Liverpooli meremeeste toodud importplaatidelt. Brian ja Keith, kes kuulasid „Saturday Clubi” Edith Grove’il tekkide all kössitades, olid hämmastunud, kui läppunud BBC lasi neile Chuck Berry ja Bo Diddley laule.

      Kuna „Saturday Clubi” teati selle poolest, et sinna kutsuti ka bände, kes polnud veel plaati välja andnud, saatis Brian BBC-le rutiinse kirja, paludes Rolling Stonesile prooviesinemist. Kaks nädalat hiljem said nad ametliku kutse ilmuda BBC prooviruumi. Enne lahkumist šampoonitas ja föönitas Brian oma juukseid nii, et need katsid silmi tihedamalt kui biitlitel endil. „See ehmatas isegi meid pisut,” räägib Keith. „Ta nägi oma silmi varjava soenguga välja nagu mõni bernhardiin. Käskisime tal olla ettevaatlik või muidu koperdab ta millegi otsa.”

      Proovimängimist jälgisid saate produtsent ja konferansjee Brian Matthew. Mõlema mehe otsuseid kujundas jäägitult see kitsarinnaline ja eelarvamuslik ringhäälingukorporatsioon, mis oli palju aastaid keelanud kasutada isegi fraasi „kuum džäss” – see olla seksuaalselt väljakutsuv. „Saime produtsendilt lõpuks kirja,” meenutas Bill Wyman. „Nad ütlesid, et me meeldisime neile bändina, aga nad ei saa meid saatesse võtta, sest meie „laulja kõlab liiga värvikalt”.”

      Wyman ei taibanud ikka veel isegi, kuidas ta oli endiselt jäänud Rolling Stonesiga, eriti kui arvestada, et ta sõber Tony Chapman oli sealt lahkunud. Kuna kogu maad oli haaranud sula ja see andis neile äärelinnaklubides uusi kontserdivõimalusi, siis kasvas järjest ka nende soov leida endale kindel trummar, olgu ta või Chapmani moodi mitte just kõige usaldusväärsem. Brian tahtis võtta Carlo Little’i, Cyril Daviese bravuurika trummari. Kuid Mick, Keith ja Ian Stewart pidasid võimalikuks ainult üht kandidaati. „Vaatasime ühel õhtul üksteisele otsa, ja asi oli otsustatud,” räägib Stew. „Läksime Charlie Wattsi juurde ja ütlesime: „Kuule, see on nüüd selge. Sa oled meiega.””

СКАЧАТЬ