Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle poolest, et seda sai esitada üks mees või koguni meestepaar, kes haakusid veidras sitikalikus haardes üksteise külge. Rolling Stonesi etteaste kõrghetk oli alati Bo Diddley laul – „Do the Crawdaddy” või „Pretty Thing” –, mille ajal hüples ja pöörles kolmesajapealine publik ühise massina lausa kakskümmend minutit järjest.

      Giorgio Gomelskyst sai Rolling Stonesi esimene mänedžer, ehkki talle oli vastumeelt, et teda võidaks pidada millekski nii kodanlikuks. „See oli alati partnerlus. Ma jagasin uksel korjatud raha igal pühapäeval nendega võrdselt. Nemad aitasid mul klubi käigus hoida. Näiteks ei maksnud ma kunagi Crawdaddy reklaamimise eest. Me panime rollingutega kõikjale salaja plakateid. Ma lasin neid trükkida tuhat tükki nelja naela eest ja nemad segasid Edith Grove’i vannis liimi valmis.”

      Sestpeale kui nad hakkasid Richmondi suuri rahvamasse meelitama, oli Giorgio veennud oma tuttavaid Londoni muusikaajakirjanikke tulema kohale ja vaatama Rolling Stonesi esinemist. Ühtlasi hakkas ta neid Crawdaddy laval filmima ja korraldas neile ühes väikses stuudios paari Bo Diddley loo salvestamise. See oli väga selle idealistliku venelase moodi: nähes ise vaeva, et Rolling Stones käima lükata, ei üritanud ta kordagi neile mingit erilepingut peale suruda. Vastupidi, ta soovitas, et nad ei laseks end kunagi kellelgi kontrollida. „Ma aina korrutasin neile: „Oodake, saage tugevaks, nii et tulete ise kõigega toime ega pea kelleltki midagi paluma. Ärge laske juhtuda, et keegi marsib siia sisse ja võtab teid üle.””

      Abivalmil Giorgiol oli mõttes mõnevõrra suurem ettevõtmine. Kaks aastat varem Lääne-Saksamaal elades oli ta käinud Hamburgis räpases St. Pauli linnaosas ja näinud biitleid nende varaseimas kehastuses – mustas nahas motovendadena –, esitamas nülitud rütmibluusi ja omaenda algelist loomingut hooradest, transvestiitidest ja meremeestest koosnevale publikule. Vaadates neid nüüd sätitud ülikondades kepslemas ja karglemas aina metsikumail hüsteerialaineil, taipas Giorgio Gomelsky, et nad kujutavad midagi enamat kui pelgalt suurimat popatraktsiooni pärast Cliff Richardit ja tema Shadowsit.

      Londoni tillukeses impressaariote ringkonnas sattus Giorgio Gomelsky üsna kiiresti kokku Beatlesi kahekümne seitsme aastase mänedžeri Brian Epsteiniga. „Ma olin Epsteini juures, kui kontserdikorraldajad helistasid ja pakkusid talle biitlite esinemise eest viiskümmend naela. Ta ütles: „Ma ei tea …” ja hakkas oma märkmikku uurima. Seepeale pakuti teisel pool toru kuuskümmend naela. „Ma ei tea …” ütles ta jälle. Siis pakkus impressaario seitsekümmend naela, arvates, et Epstein pressib välja suuremat summat. Aga ta ei pressinud. Ta lihtsalt ei suutnud leida sobivat kuupäeva.”

      Giorgio käis Brian Epsteini juures kui avangardistlik filmirežissöör, esitledes talle ekraaniideed, mis avaks biitlite lärmakat sarmi ja väljaspool lava avalduvat, ent avalikkusele seni tundmata tänavatarkust. Ta töötas parasjagu stsenaariumitooriku kallal, abiks näitlemistudengist kolleeg Ronan O’Rahilly ja džässikirjanik Peter Clayton. Tal olid Beatlesi kuttidega küllalt head suhted, et kutsuda nad pühapäeva õhtuks pärast seda, kui nad on lõpetanud saate „Thank You Lucky Stars” ülesvõtmise Twickenhami-lähedases stuudios, Crawdaddysse.

      Rollingutel, kel oli tol õhtul mäng, jäi suu lahti, kui nad nägid sisenemas kallites nahkkuubedes nelja biitlit, keda Giorgio juhtis lava ette parimale platsile. Hämmeldus aina kasvas, kui noodsamad inimesed, keda nad pidasid tähtsateks kuulsusteks, tulid hiljem nende juurde ning hakkasid oma tummise Liverpooli aktsendiga kamraadlikult rääkima, kuidas rollingute muusika on „vingä” ja „mõnus”. Eriti John Lennon vaatas Brian Jonesi justkui kangelase poole. „Sa ikka oskad seda suupilli mängida, kuule,” ütles ta. „Ma ise tegelt ei oska, ma ainult puhun ja imen.”

      Järgnes pikk ja sõbralik jutuajamine. Biitlitele oli olnud liigutav kogemus näha punti, mis meenutas nii väga neid endid mõnda aega tagasi, enne kui Brian Epstein viksis nende muusika ja väljanägemise läikima. Rollingud omakorda nägid neis rütmibluusi verevendi, kes olid ainult vastu tahtmist hüljanud Chuck Berry ja asendanud ta omaenda loominguga, mida popisõbrad üha tungivamalt nõudsid. Iseäranis Mick Jaggerit lummas tõik, et John Lennon ja Paul McCartney olid kirjutanud koos üle saja laulu ning et neil oli juba pärast ühtainsat esikümnehitti osalus oma plaadifirmas. Veidi aja pärast heitis Mick tavapärase reserveerituse kõrvale ja hakkas biitlitelt üksipulgi uurima, kui palju võib teenida ühe laulu pealt autoritasu.

      Nädala pärast esines Beatles oma esimesel suurel Londoni kontserdil, mille korraldas BBC Royal Albert Hallis. Rollin’ Stones istus esireas ja neil oli ka ligipääs liverpoollaste karmilt kaitstud riietusruumi. Hiljem aitasid Giorgio ja Brian biitlite kahel tuurimänedžeril Malil ja Neilil tassida lavatehnikat autosse. Mõned tüdrukud, kellele oli silma torganud Briani blond juuksekuppel, pidasid teda ekslikult üheks biitliks ja hakkasid vastuvaidlemisest hoolimata tema ümber siblima ja talt valjuhäälselt autogrammi lunima.

      Giorgio mäletab, kuidas see vahejuhtum otsekui nõidus Briani ära. „Kui me Albert Halli kõrge tagatrepi kaudu lahkusime, oli ta peagu oimetu. „Seda ma tahangi, Giorgio,” korrutas ta aina. „Just seda ma tahangi.””

      Biitleid tunda oli tore küll, ent see ei aidanud Giorgiot tema katsetes äratada mõjukates londonlastes huvi bändi vastu, kelle koduklubi asus West Endist viisteist kilomeetrit eemal – mis tähendab, et sama hästi võinuks see asuda ka teisel pool maakera. Plaadikompaniide talendikütid pidasid ainsaks külastamisväärseks kohaks peale Soho kolmsada kilomeetrit põhja pool asuvat Liverpooli, kus nad lootsid oma meeleheitlikel otsinguil avastada veel mõne Beatlesi moodi pundi. Seda hullunud aardejahti kihutas eriti tagant plaadifirma Decca, mille artistide ja muusikavaliku eest vastutav värbamisjuht Dick Rowe oli saanud kuulsaks „mehena, kes ütles Beatlesile ära”. Giorgio Gomelsky kiri Surrey uuest bluusbändist ei jõudnud Dick Rowe laualegi.

      Rollingud ise tundsid ainult üht plaaditööstusega seotud inimest. See oli Ian Stewarti koolipõlvesõber Glyn Johns, kes töötas Portland Place’is asuvas IBC stuudios. IBC-l, mis kuulus osaliselt kuulsale orkestrijuhile Eric Robinsonile, oli popmuusikaga väga vähe pistmist. Kuid andekal helirežissööril Glynil oli lubatud salvestada iga artisti, keda ta peab lubavaks. Tema kutsel saabuski Rolling Stones IBC-sse ja mängis ühe õhtuga linti neli lugu, sealhulgas Chuck Berry pala „Come On”.

      Elevus, mida tekitas päris ehtne stuudio ja koostöö noore helimehega, kes oli ka Crawdaddy fänn, hakkas peagi hääbuma, sest IBC-l oli suurte plaadikompaniide juures vähe kaalu. Glyni kolleeg tundis kedagi Deccas – aga klassikalise muusika poolel. Tegu näis olevat järjekordse tulutu üritusega äratada tähelepanu maailmas, mis on kurt kõigele peale Beatlesi uue hittsingli „From Me to You”.

      13. aprillil, kui rollingute meeleolu oli sügavaimas mõõnas, hakkas Giorgio Gomelsky ajakirjanikega sebimine end lõpuks ära tasuma. Nädalaleht Richmond and Twickenham Times pühendas terve lehekülje jaamahotelli taga asuvale klubile ja sellele, kuidas see meelitab üle piirkonna džässiklubide kliente. Rolling Stonesi – sedapuhku jälle g-ga – mainiti pigem möödaminnes: „Kui välja arvata bändiliikmete valgusvihus kujud, on kogu ruum pime … Hetkelises sähvatuses on näha higistavaid tantsijaid ja inimkogusid, kes kössitavad põrandal, kus pole ühtki tooli.”

      Mõni päev hiljem andis Record Mirrori ajakirjanik Peter Jones järele Giorgio anumisele ja oli nõus loobuma oma pühapäevalõunast, et vaadata, kuidas Giorgio punti võetakse Richmondi kõrtsiklubi laval filmilindile. Jones oli viljakas ja ettenägelik ajakirjanik, esimene, kes oli intervjueerinud biitleid üleriigilise muusikaväljaande tarbeks. Ta vaatas rollingute esinemist ja sai nendega pärastpoole hotelli baaris kokku. „Nad olid näljased … ja nad olid väga kibestunud,” räägib Peter Jones. „Nad rääkisid mulle, et varem polnud keegi võtnud vaevaks sõita paarkümmend kilomeetrit Londonist välja neid vaatama. Lubasin anda endast parima, et Record Mirror avaldaks neist artikli.”

      Jones pidas sõna. Ta veenis Record Mirrori tähtreporterit Norman Joplingit minema järgmisel pühapäeval koos fotograafiga Richmondi. СКАЧАТЬ