Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Isand Norrise ettepanek pälvis kindlameelse põlguse. Kõik viis olid tõotanud, et ei müü oma muusikat ealeski äri huvides, isegi kui neil ei õnnestu mitte kunagi saada ühtki esinemist.

      Alexis Korner oli endiselt bluusitaeva ainus täht. Ja 1962. aasta suvel näis, et Mick Jagger jääb Alexis Korneri äkitselt valla pääsenud meteoorilennult maha. Blues Incorporated oli saanud oma esimese kutse ringhäälingusse, BBC meelelahutussaatesse „Jazz Club”. Asjal oli ent kaks varjukülge. Esiteks sattus BBC saade samale ajale Korneri neljapäevase etteastega Marquee klubis. Teiseks nõustus kokkuhoidlik BBC maksma ainult viiele muusikule. Sestap otsustas Korner loobuda koosseisu kõige asendatavamast liikmest, vokalistist.

      Jagger ei pannud pahaks, et ta kõrvale jäeti. Vastupidi, ta oli elevil, et Korneril avaneb võimalus tuua bluus üleriigilise publiku ette. Lepiti kokku, et Marquee õhtu täidab Korneri Ealingi klubi põhivokalist Long John Baldry. Marquee mänedžer Harold Pendleton nõustus andma vahetusbändi rolli pundile, kes käis harjutamas Bricklayer’s Armsis, ehkki tollel polnud veel nimegi.

      Üritus oli küllalt tähtis, et teenida ära lõiguke ka 11. juuli Jazz Newsi numbris.

      R & B laulja Mick Jagger esineb homme õhtul Marquees rütmibluusibändiga, sellal kui Blues Inc. esineb „Jazz Clubis”.

      Bändi nimi on Rolling Stones („Loodetavasti ei arvata, et me oleme mingi rock’n’roll-punt,” räägib Mick) ja sinna kuuluvad: Jagger (vokaal), Keith Richards, Elmo Lewis (kitarrid), Dick Taylor (bass), Stew (klaver) ja Mick Avory (trummid).

      Nime valis Brian Muddy Watersi laulu „Rolling Stone” järgi. Ian Stewart oli ägedasti vastu. „„Rolling Stones – ma väitsin, et see on kohutav! See kõlas nagu mingi Iiri tantsuansambli või luksushotelli orkestri nimi.” Äsja värvatud trummar Mick Avory oli sama kahtlev, kuid nõustus nagu teisedki, et kuna Brian on bändi moodustanud, siis on tal ka õigus sellele nimi panna.

      Niisiis seisis kuus Rolling Stonesi liiget 1962. aasta 12. juulil silmitsi oma esimese publikuga. Lugude järjekord oli kirjas Ian Stewarti taskumärkmiku lehel. Mickil oli seljas sviiter, Brianil velvetjakk ning Keithil kitsavõitu tume särk, mis nägi oma lahtise krae ja kätistega välja nagu ta kunagine ingelliku kooripoisi rüü. Nende selja taga vahetasid Dick Taylor, Ian Stewart ja Mick Avory pahaendelisi pilke. „Oli kuulda, kuidas inimesed arutasid: „Rolling Stones … Rolling Stones …” meenutab Dick Taylor, „oh, rock’n’roll, kas nad …” Me ei olnud jõudnud veel nootigi mängida, kui tajusime vaenulikkust.”

      1962. aastal oli Suurbritannia ikka veel hõivatud 1939. aastast taastumisega. Ainus sugupõlv, kes ühiskonnas midagi määras, oli see, kes oli üle elanud sõja ning vaid pisut talutavama sõjajärgse aja, kui rahva lootust hoidis ülal usk, et ühel päeval ei ole või enam normikaup, et riiete ja šokolaadi ostmiseks pole enam vaja talonge. Need imed olidki lõpuks tõeks saanud, ja enamgi veel. Nüüd olid Briti kodudes, nagu ka kinoekraanilt nähtud Ameerika omades, televiisorid, pesumasinad ja garaažid, milles uhkete tagatiibadega autod. Olid olemas transistorraadiod, baarikapid ja esimesed alkoholireklaamid. Suessi kriisi järel peaministriks saanud Harold Macmillani jutt kõlas väga usaldusväärselt, kui ta teatas rahvale, et „teil pole kunagi nii hästi läinud”. Suuresti tänu säärasele ebausule püsis võim kindlalt selle Edwardi-aegse isanda käes, kes nägi oma üle pea silutud tihedate valgete juuste ja sorgus vuntsidega välja nagu vanaldane ja mõnulev merilõvi.

      Kümnend, mis polnud 1962. aastaks veel oma nägu leidnud, oli tegelikult alanud 1955. aastal, kui endast hakkas märku andma uus murettekitav liik: teismeline. Ometi ei mõjutanud see liik järgmise viie aasta jooksul Briti elu eriti sügavalt. Põhjuseks asjaolu, et kõnealune liik võrsus peagu ainult sellest ühiskonnarühmast, mida nimetati ikka veel halvustavalt töölisklassiks. Rock’n’roll, skiffle, pikad juuksed ja kohvikud mõisteti ühe mütsiga lüües hukka kui alaväärtusliku proletariaadi hälve. Popmuusika ehk lahjendatud rock ei olnud teeninud kuigivõrd väärikamat mainet. Selle edukaim Briti näidis Cliff Richard oli saavutanud edu tänu sellele, et oli vahetanud rokivenna räpaka imago tavapärase meelelahutusäri tegelaskuju vastu.

      Kuid muutus oli teel, see oli teel mõlkis väikebussis, mis sõitis Põhja-Inglismaa põlatud linnast Liverpoolist Londoni poole. Juunis 1962 oli tundmatu plaadifirma Parlophone’i juht nõustunud kuulama nelja noort Liverpooli muusikut, kellele kõik suured kompaniid olid sinnamaani ära ütelnud. Nende esimene plaat, mille materjal valiti iseäraliku ja mitte kuigi kaubandusliku repertuaari seast, avaldati oktoobris. Plaat oli „Love Me Do”, bänd Beatles.

      Rolling Stonesile oli 1962. aasta oktoobris kõige põletavam küsimus, kuidas elada üle järgmine nädal. Suurt abi polnud sellestki, et nende debüüt Marquees oli läinud paremini, kui ükski neist oli osanud loota. Klubi džässi ja puhta bluusi austajaskonnale piisas ainult näha Dick Taylorit mängimas basskitarri kontrabassi asemel, et neid põlgusväärseks pidada. Ent kohal oli ka jõuk Wembleyst ja Shepherd’s Bushist saabunud mod’e, kes armastasid Chuck Berryt ja Bo Diddleyt sama palju kui Keith ja – kuna nad olid mod’id – lämmatasid otsustavalt džässiaustajate pahameele. See aga ei teinud uut bändi põrmugi sümpaatsemaks Marquee juhile ja rahvusliku džässiliidu mehele Harold Pendletonile, kes laitis häälekalt nende muusikat, nende riideid, nende suhtumist ja – Ian Stewarti meelest – nende väärastunud nimevalikut.

      Ainus, mida Harold Pendleton nõustus neile edaspidi pakkuma, oli mingil põhjusel tulemata jäänud bändide asendamine. Tihtipeale helistas Pendleton pärast esinemise asjus kokkuleppimist Brian Jonesile ja teatas, et ta ikkagi ei taha neid. Noil õhtuil aga, kui nad pääsesidki Marquee lavale mängima, andus Pendleton sapisele teravmeelitsemisele. Ta lemmiksihtmärk oli kohmakas ja uje Keith Richards oma kitsas mustas ülikonnas ja vistrikuarmilise näoga, mängimas Chuck Berry kitarririffe, mida Pendleton kogu südamest tülkas.

      Pahakspanu, mida džässivennaskond nende vastu lakkamatult üles näitas, sundis liidriomadustega Brian Jonesi kirjutama Jazz Newsile pika ja erudeeritud kirja, milles ta kaebas, et „kahjuks on džässiringkonnis võimust võtnud pseudointellektuaalne snoobitsemine … Peaks ju olema silmanähtav,” jätkas Brian mõjuvalt, „et rock’n’roll’il on rütmibluusiga kaugelt tihedam sugulusside kui džässil, kuivõrd rock on rütmibluusi otsene muundkuju, sellal kui džäss on neegrimuusika sootuks teises mõttes, intellektuaalselt kõrgem, ent emotsionaalselt pingetum …”

      Harold Pendleton ei õiendanud päris põhjuseta. Ehkki Rolling Stones oli korralikult varustatud kitarristidega ja sel oli puhas laulja, ei olnud see leidnud trummarit, kes nõustuks bändiga oma saatust jagama. Kui kitarri osta ja sellel plõnnida suutis iga mees, siis trummarikoht oma hiiglasliku viiekümnenaelase investeeringuga eeldas püsivat ja kutselist pillimeest. Mick Avory oli tol esimesel Marquee õhtul teinud kaasa lihtsalt heast tahtest. Kõik trummarid, keda nad olid siiani katsetanud, pärinesid džässbändidest ega osanud või tahtnud rütmibluusi tuuma tabada. Ainus erand oli Charlie Watts, Blues Incorporatedi asendustrummar, kes tegi kaasa ka Soho pundis Blues By Six. Ja kuigi morni näoga Charlielgi oli džässi taust, tuli ta toime kõigega, mida nad tahtsid. Aga ta näis olevat niigi pakkumistega koormatud ja ka liiga kindlustatud, et end nendega päriselt siduda. „Me kõik tundsime tollal Charlie ees pisukest aukartust,” rääkis Keith. „Me arvasime, et ta on meile liiga kallis.”

      Brian Jonesi topeltelu ükskõikse perepea ja muretu poissmehena muutus samal suvel veelgi keerulisemaks, kui tema, Mick Jagger ja Keith Richards üürisid üheskoos Chelseas Edith Grove’il korteri. Kolmekesi jagasid nad kaht tuba raamas majas, mis vappus Fulham Roadil tormavate veoautode möirete käes. Isegi Londoni üürikambrite üldist niru seisu arvestades oli korter armetu: võidunud ja narmendav tapeet, rõsine mööbel, räpased kardinad ja paljad elektripirnid, mis said voolu müntidega töötavast elektriarvestist. Majas oli ühiskemmerg, mis asus kahe korruse vahel trepimademel. Kui keegi tahtis sinna minna pärast pimenemist, СКАЧАТЬ