Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sama tähtis kui boheemlik väljanägemine. Mike Jaggerile oli tegu enama kui väljanägemisega, mis avaldus ta nahklipsus ja kootud kardiganis. Relvastatud säherduste uute sõnadega nagu kapitalism ja proletariaat, näis tal olevat kavas hüljata oma hoolega kujundatud lastetuba ja libiseda ühiskonnaklassi, mida ta ema nii väga jälestas.

      Londoni Majanduskoolis loobus ta nimest Mike, millest nüüd tundus hõnguvat sportautoga kodanlasnoorukit. Sestap pidi Mike Jagger jääma ainult tema kõige varasemate sõprade mälestustesse. See, kes kolas ringi Keith Richardsiga, kõneles rammusat koknit ning matkis Keithi muretut ükskõiksust ja uulitsapoisilikku jultumust, oli Mick Jagger.

      Säärane mimikri polnud siiski päris ühepoolne. Keithi juures võis nüüd märgata puhutist mõtlikkust, eemaletõmbumist, ujedustki. Jäi mulje, nagu oleksid mõlemad katsetanud rolli, mida olid ammu igatsenud, kuid ei olnud seni söandanud võtta. Dick Taylor täheldas korrapärast identiteedivahetust. „Üks päev võis Mick olla nagu Keith. Aga järgmisel päeval oli Keith kõiges nagu Mick. Kunagi ei võinud teada, mis pidi see parajasti satub olema. Kuid sestpeale olid Mick ja Keith koos. Ükskõik kes bändi juurde tuli või sealt lahkus, Mick ja Keith olid alati olemas.”

      Enne kui Alexis Korner ja ta naine Bobbie end oma Bayswateris Moscow Roadil asuvas korteris magama asutasid, jälgisid nad hoolega, et köögiaken jääks pisut paokile. Akna all oli suur laud, millest üle rullides sai hiline või ootamatu külaline tuppa pugeda. Kui Alexis ja Bobbie siis järgmisel hommikul ärkasid, võisid nad näha nelja-viit magavat kuju, kes olid end sõbralikult laua alla mahutanud, mõni vastu pliidijalga, teine Korneri kasside sööginõude vahel.

      Need magajad olid tuuritavad Ameerika bluusmuusikud, kellele Alexis ja Bobbie Korner pakkusid sel kummalisel maal paopaika ja külalislahkust. Dartfordist kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Bayswateri köögikeses võisid istuda Big Bill Broonzy, Muddy Waters, T-Bone Walker – kitarrihiiud, keda Mick Jagger ja Keith Richards nägid oma kujutluspiltides nii sageli mängimas tuulises ja karmis Chicagos –, süües lõunaosariikide moodi hautatud seajalga, mida Bobbie Korner oli õppinud valmistama.

      Alexis Korneri esivanemad olid täpselt nii kosmopoliitsed, kui tema nimest võib arvata. Ta isa oli austerlane, endine ratsaväeohvitser, ema aga kreeka ja türgi verd. Isa esimese abielu kaudu oli tal venelannast kasuvanaema. Ta ise oli sündinud Pariisis ja veetnud varase lapsepõlve Šveitsis ning Põhja-Aafrikas. Kogu seda kirjut päritolu oli näha tema tõmmus nahas ja tihedais käharais ning võnkuvas ja kärisevas hääles, mis oli ainult juhuste kokkulangemise tõttu sattunud Lääne-Londoni äärelinna.

      Tema ratsaväeohvitserist isa oli autokraatlik ja distantseeritud tegelane, kel olid hämarad sidemed rahamaailma kõrgkihi ja – nagu Alexis hiljem uskus – rahvusvahelise luurega. „Tean, et ta kaotas kahekümnendatel, kui Suurbritannia loobus kullastandardist, kõvasti raha ega suutnud pärast seda elada enam nii jõukalt kui varem. Käisid jutud, et ta oli seotud ka skandaaliga, mis puhkes pärast seda, kui avalikustati Kominterni juhi Grigori Zinovjevi väidetav kiri Briti kommunistidele. Igal juhul pidi ta tegema midagi väga tähelepanuväärset, miska teenis ära Briti valitsuse tänulikkuse. Kui 1939. aastal puhkes sõda, elasime Inglismaal ning isa kui vaenuliku võõrriigi alam pidanuks ootama väljasaatmist. Ent selle asemel anti talle sõna otseses mõttes üleöö Suurbritannia kodaniku paberid.”

      Ühel 1940. aasta laupäeval läks toonane St Paul’si kooli õpilane Alexis oma Ealingis asuvast kodust Shepherd’s Bushi turule, et poisikeste kombel pisut aega veeta ja turulettidelt kaupa näpata. Tol hommikul kuulus ta noosi hulka bluuspianisti Jimmy Yancey plaat. „Sellest hetkest alates tahtsin teha ainult üht asja,” on ta hiljem meenutanud. „Tahtsin klaveril bluusi mängida.”

      Kui ta siis proovis teha seda perekonna klaveril, tormas kohale raevunud isa ja paugatas klaverikaane kinni. Sama vähe meeldis vanemale Kornerile see, kui Alexis tõi koju esimese kitarri. „Isal oli kombeks ütelda, et kitarr on naiste instrument. Tema kujutluses oli selle koht operetis, roosa paelake ümber seotud.”

      Seesuguse vanemliku ettehoolduse käest päästis lõpuks kaheaastane väeteenistus. Alexis teenis Lääne-Saksamaal Briti maaväe üksuses, kus mängis rügemendi jalgpallimeeskonnas ning tegi ka teadustajatööd sõjaväe raadiojaamas. Nüüd sai ta küllastumiseni kuulata nii Briti vägedele mängitavat muusikat kui ka palju põnevamat Ameerika vägede raadiojaama. Nagu Saksa noorukid olid juba avastanud, tuli Ameerika sõjaväeraadiost parimat džässi ja svingi ning isegi mitut sorti musta muusikat, mis oli Ühendriikide tavakodanikele nende kodumaal kättesaamatu. Nii hakkas bluus juuri ajama, esmalt NATO baasides ja seejärel kohalikes klubides, pornopoodides, stripiurgastes ja mudamaadlusareenidel.

      Kui ta jälle Londonisse naasis ja asus tööle ema kreeka suguvõsale kuuluvas laevandusfirmas, sai Alexisest endastmõistetavalt osa sellest sõjajärgsest nooremast põlvkonnast, kes veetis aega Soho keldreis ning tundis innustust poliitika ja traditsioonilise džässi vastu. „Me olime elitaarsed ja väga poliitilised. Rääkisime neil päevil üpriski tõsiselt neljanda klassi loomisest: ülemklass, keskklass, töölisklass ja meie. Niisugune oli bluusi mõju meile. Kui mängis mõni Lead Belly või Woody Guthrie laul, siis teadsime, et kuulame jõulist poliitilist protesti.”

      Tähtsamate džässbändide juhid tegid sel ajal kõik mis nende võimuses, et tuua bluus laia džässipubliku ette. Etoni vilistlane ja kuningliku perekonna sõber, trompetist Humphrey Lyttelton oli juba 1953. aastal toonud Suurbritanniasse Big Bill Broonzy. Isegi kõige innukam džässi- ja folgipuritaan Ken Colyer tutvustas oma Londoni klubis Studio 51 mõningaid suurimaid Ameerika bluusimehi.

      Selle muusikastiili kõige kirglikumaks ja järjekindlamaks eestvõitlejaks jäi aga Chris Barber. Ta oli Korneri sõnul ainus, kes oli valmis oma asja eest kihla vedama ja tõepoolest kulutaski oma raha selleks, et bluusi elus hoida. Viiekümnendate algul oli Barber liikumapanev jõud rahvuslikus džässiliidus, mis tegeles seda laadi muusika säilitamise ja levitamisega. Džässiliit lõi õitsele, kui sai küllalt raha, et osta Sohosse Wardouri tänavale oma klubi, Marquee.

      Lonnie Donegani väeteenistuse ajaks võeti Alexis Korner Barberi orkestrisse bandžot mängima. Kui Donegan naasis ja „Rock Island Line” sai hitiks, pakuti Kornerile kohta üürikese tähelennu teinud skiffle-pundis. Palju ei puudunud, et ta oleks liitunud teise eduka skiffle-bändiga, Vipersiga, kellega oli sõlminud lepingu toona tundmatu EMI plaadifirma juht George Martin. Selle asemel moodustas ta oma bändi, mida esimesel EP-l tutvustati kommertssurvele alludes veel sõnaga skiffle. Pärast seda sai grupp tuntuks kui Alexis Korner’s Blues Incorporated.

      Suurbritannia esimene üksnes bluusi mängiv bänd oli kummaline sulam, kus bluusi lõõmav fantaasiamaailm oli paari pandud inimtüüpidega, kes ei tahtnud sellega üldse kokku käia. Kornerist tähtsuse poolest järgmine mees, ligi sajakilone automehaanik Cyril Davies, oli kaheteistkeelelise kitarri ja suupillivirtuoos, kelle iga hommikut varjutas tusk, et ta ei olnud sündinud neegrina. Saksofoni mängis Dick Heckstall-Smith, kes meenutas välimuselt ja käitumiselt pisut Leninit. Kontrabassist oli tulevane bassimaestro Jack Bruce. Trumme mängis – siis, kui Alexisel õnnestus ta punti meelitada – nukra näoga poiss nimega Charlie Watts. „Olin näinud Charliet Brompton Roadil Troubadouri kohvikus ja mulle meeldis ta mäng. Küsisin talt: „Kui ma panen kunagi kokku bluusbändi, kas siis tuled sinna trummariks?” Aga ta sai seda teha ainult aeg-ajalt, kuna õppis Harrow’s tarbekunsti.”

      Korneril oli algusest peale kavas luua Ken Colyeri ja teiste muusikute eeskujul oma klubi, et kaitsta enda valitud muusikat rivaalitsevate kildkondade mõnituste ja vaenutsemise eest. Sel ajal sai paari šillingi eest rentida õhtuks mõne Soho keldri või kõrtsi laoruumi. Alexis Korneri esimene ettevõtmine selles vallas, mis sai suurejoonelise nime London Blues and Barrelhouse Club, kujutas endast üht ruumi Wardouri tänava kõrtsis Round House. Aeg-ajalt sattusid Korner ja Cyril Davies nii ägedaisse vaidlusisse, et embkumb tormas minema ja läks mängima mõnesse konkureerivasse klubisse, СКАЧАТЬ